Patsy Cline - She's Got You

Õppevahend sotsioloogia referaadi jaoks.Kõrgharidus ongi üks suur romantika?

The Clash - I Fought The Law

Just another bicycle

http://iseolemine.wordpress.com/

Kui tuleb kord sügis...

KOSMOSESÜGIS
(T.Trubetsky)

Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume tuledes kosmoselaevas
Ning just nagu heledate tähtede taevas
Siis kui me siit lahkume kui enam pole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel
Ja siinsetel nurmedel siinsetel teedel
Meid tõesti ja tõesti siis näha ei ole
Meid enam ei olegi siin

Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti
Me läheme sinna kus raha ei kehti
Me läheme sinna kus puudust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist
Ja lahkume üldse siit ajast siit skeemist
See tunne on helge see tunne on kole
Meid enam ei olegi siin

Me liigume tähtede tagustel teedel
Ja siis sellel lõikuskuul siis sellel reedel
Meid siin ega sealgi siis tähtsust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Siis meetrite valguse ja aastate taha
Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha
Me läheme sinna kus muresid pole
Meid enam ei olegi siin

Selline lugu siis, mis mind igal suvel aeg-ajalt kiusamas käib. Ood boheemlaslikule (punk)eskapismile. Või ka lihtsalt uutele võimalustele ja vana hülgamisele.
Ei taha millelegi vihjata, paljud inimesed keda sõbraks pean, lähevad sel sügisel. Ja mitmed ka tulevad. Elu on selline. Ühel päeval lähen ka ise.
Tegelikult on ju veel juuli ja sügiseni palju aega. Kuid juba ma mõtlen, kuidas elama hakkan, mis töö otsin, kuhu trenni lähen, milliseid teid pidi jooksen ja jalutan, veel olulisem, koos kellega?
Inimesed kui inimese elu lahutamatu koostisosa. Samas üksi olemisega harjub. Vaikselt läheb igatsuse intensiivsus üle kurbmagusaks nostalgiaks, vaikus ei hirmuta, ootus asendub meenutustega jne.
Eepiline igatahes.
Praegu usun, et minu pidepunkt siin maailmas on rahu, rahu ja inimesed, kes suudavad seda tunnet minus tekitada. Olles rahulik märkan oma mõtteid, unistused omandavad vormi ja ma tõesti tunnen, et mul on siin maailmas olemiseks vähemalt mõned põhjused. Mured tulevad sellest kui ei tunne end iseendaga koos hästi - kui olla selline mina nagu meeldib,, siis kaovad mured ära. Tublisti motivatsiooni olla parem inimene.
Marten viskas mulle Ööülikooli lingi, kuulasin Lotmani ja mõtlesin, päris tore oli ajusid kasutada. Homme ehk Turovski.
Tiiu tuli ütlema, et ma klõbistan kohutavalt - hirmsa häälega klaviatuur on siin vana arvutikolu küljes. Teine probleem on kõvaketta mahutavus, olles 240 GB-ga harjunud on 8 natuke vähe.
Hää küll.
Mul on täna veel kavas Murakami ja Bulgakov.
Kena õhtut.
S

Las Cronicas de Narnia - The Call ( Regina Spektor )

Ilus laul, vaatasin filmi ja jäi kõrvu helisema.

Tassis veel auramas tee

Helen oli siin, rääkisime vist ööläbi, magasin igatahes vähe. Ja kurk valutas ärgates. Aga tegime oma hipikõnni öises Orissaares ja pesime koos hambaid - ehk nagu kunagi ammu, kui me väikesed olime. Kirjutasin Poognasse ja samas mõtlesin, et miks. Kui ma kirjutan midagi isiklikku, enda jaoks, siis miks ma tahan et võõrad seda loeksid (ja samas põen, et keegi tuttav sellele peale ei satuks), miks on mul vaja kuulda võhivõõraste arvamust oma tunnete kohta? Sest ega neis nadides luuleridades ju muud pole, minu hetketunne ja vaatamine, mõtted elust nii nagu mulle parajasti paistab. Miskipärast ajavad need kommentaarid mind naerma, nad ei mõista ju miks ma sellised sõnad sinna kirjutasin, miks just nii. Ja siis loen neid skeptilisi arvamusi ja polegi kurb vaid on hoopis rõõmus. Või peaks seda kriitikat tõsiselt võtma...Ei.
Rääkisin Helenile oma inimsuhete võrdlusest kapitalistliku majandussüsteemiga, mind pani imestama, et see tundus talle uudne. Ise vaatan seda nüüd juba skeptiliselt. Usun vist liiga palju siirusesse ja...armastusse.
Tõnis Mägi muudab mind hetkel nostalgiliseks.
Ja miskipärast hulk lihaseid valutab, see häirib natuke.
Rahu on hea. Äikeseilma valgus on siin meil, tema ka ilus, vedelen oma toas põrandal, loen ja kirjutan ühtteist.
Jäääär - "Üksilduse valss" Ilus, habras lugu.
Olen rahul, et võin olla rahul sellega, et olen siin. Mingi väike äng on veel põues ja vahel ei lase klomp kurgus sügavalt hingata. Aga ma usun et ta läheb ära. Küll ta ükskord ikka läheb. Või lähen mina.
Kaua sa ängiga ikka koos elad:)
Lõpuks tahaks öelda, et te olete mulle väga armsad (ma muidugi ei tea päris, kes siin kolavad, vb mõni nii armas ei ole ka...) ja ma loodan et teil on oma pisike päikesekiir või mõni hea mõte, mille südames kandmine teid rõõmsaks teeb.
Oh, ma lähen lausa nummiks.
Ja siis irooniliseks.
Aitab, tüdruk.
Head ööd.

Linnasuve laul

Iga kord kui ma Jaanuse blogi loen, tekib mul suur isu kirjutada. Olen linnast tagasi, kalendrit vaadates selgub, et olin ära ainult paar päeva - mõistus püüab selgeks teha, et see aeg kestis terve igaviku. Tea kas asi on magamata öödes või suures hulgas inimestes kellega kohtusin. Hea on tunda, et kojutulek oli õige otsus. Hea on teada, et vahel ei ole vaja toreda inimesega püsivaid kontakte luua. Piisab kui talletada enda jaoks mälestus jalgrattaga varahommikuses Tartus sõitmisest. Olid mõned väga meeldivad vestlused ja mõned vähemmeeldivad. Olid lauamängud ja suhtlusmängud. Ja Pirogov, kaste täis korter ning kassipoeg Emajõe ääres. Oli tavaline suvi Tartus. Sain aru, et mõni emotsioon on püsivam kui teine, mõnd hetke saab endaga kaasas kanda, sest ehk tuleb ka sellel oma aeg. Senikaua võib maailmas silmad lahti ringi käia, sest uut ja huvitavat on igal pool. Näiteks kingapaar Narva maantee äärses bussipeatuses. Ja ööd meeldivad mulle endislt, need öised retked Tartu tänavatel ja hoovides, kus tunned kuidas adrenaliin õrnalt tõuseb ning samas rahuned ja hingad kopsudesse rahuliku linna värskemat õhku. Ma armastan oma Tartut. Oma inimesi ja pärnalõhnalisi tänavaid. Aga vahepeal on päris hea Saaremaale sõita ja natuke raamatuid lugeda ning asjade üle järele mõelda. Tundub nagu oleksin kahe päevaga tublisti vanemaks saanud.
Head und.
S

1-2-3

Eilsed hormoonid ja äng andisid hommikul järgi. Kaos minu toas tulenes empsu hasartsest remondiideest. Mis osutus päris vahvaks, eriti hetkel kui ma sian esimest korda kasutada akudrelli. Wee! Pool tundi koos põrandaliistudega oli tore. Tahan ka endale akudrelli. Pärast pingelist kruvimist ja kõverate liistude väänamist panime koos Mannuga kokku uue esikuriiuli. Tõdesin jälle, et naised on ikka ebapraktilised loomad - emps oli ostnud liiga kõrge kapi. Pärast mõningaid mõõtmisi tekkis väike lootus, et kui kapil jalad alt ära kruvida peaks see esikusse mahtuma Mahtus ka, mitte küll vastu seina, aga siiski. Remont on igatahes vahva, va. asjaolu, et ma oma tuppa ei mahu. Muide, leidsin põrandal valitsevast segadusest lauluraamatu nii värske ilmumisaastaga nagu 1896. Olin mitu minutit vaimustuses ja lehitsesin seda haruldust. "Eesti Rahwa Laulu Raamat", välja antud Revalis. 1898 oli keegi Hr. Kuur sinna oma nime kirjutanud.
Retro.
Saunas käisime ka. Ja nüüd lõpetasin Pärnu filmifestivali filmi vaatamise - abordid Venemaal. Raske. Aga mulle meeldib neid filme vaadata. Remont on hea, sest siis on mul siin tegevust, pealegi põnevat tegevust. Lisaks sellele olen nüüd tantsupeo lugude sõltlane - ema kuulab seda plaati vist 24/7. DVD-d vaatasime ka, suure osa ajast püüdis ta näidata kus tema rühmad parajasti on:)
Ja see pidu oli mere-inimeste jaoks rokem kui teistele. Ma ei tea, kui paljud teist on "Viire takka" saatel lapsena magama jäänud. Ja ega mu vanaisa kala pärast ainult merel käi.
Ja muidugi "Tuulevaiksel ööl".
Kes pole kuulanud, kuulake.
Sõnad kirjeldamiseks oleks liigsed.
Head und.

Sweet chaos

Istun keset oma asju, suur kiusatus on nende kahte hunnikusse (koju vs linna) jagamise asemel kõik musta prügikotti toppida ja minema visata. Aga seda ma ei tee. Pisitasa koristan, pesen pesu, teen süüa ja siis pakin. Täna on ses osas asjalik päev. Eelnevalt sai ringi loodertatud, vaatasime filmi, mängisime lauamänge, istusime Pirol, käisin saunas jne. Tunnen end Tartus õnnelikuna, õnnelikumana kui kodus, peamiselt selle pärast, et seal ei ole kedagi ja mul ei ole eriti valida, mida oma ajaga peale hakata. Aga siin meeldib mulle pehmetel pärastlõunatel jõlkuda Tähtvere vaiksetel tänavatel või Ülejõe pargis puu otsas kohvi juua. Või viia tass kohvi tööl igavlevale Markusele või tüüdata inimesi telefonikõnedega, et teada saada, mida nad teevad ja mõtlevad. Lubasin emale, et homme lähen koju. Aga ma ei taha. Võimalik, et on parem et lähen siit enne kui kogu see hea ja kerge olemine mind tüütama hakkab. Aga miskipärast ma seda ei usu. Üle nädala ma seal ilmselt vastu ei pea, kuigi võtan nüüd oma seljakoti ja magamisasjad kaasa - saab isu korral metsa minna. Sain Reedaga kah räägitud, tahab mulle kodukaaslaseks tulla küll, see on hea. Unenäod on viimasel ajal kummalised. Aga enesetunne on hea. Tulin jooksmast just, linnas oli nii palju koertega inimesi, ilmselt tulid kõik korraga välja jalutama. Seebu plaanis ööseks siia tulla, tea millal ta jõuab. püüan ikka ärkvel püsida. Aitab kah, ega mu tegemised teab mis põnevad ei ole. Ei mingeid drastilisi muutusi, lihtsalt mahe kaos.

Naeratused

Tulin linna, põhjus suhteliselt segane, oli selline vajadus, mis ajas kella kuue ajal hommikul bussi peale - ikka juhtub. Aga kui ma Tartu bussijaamas maha ronisin, siis oli korraga süda lusti täis ja üle hulga aja oli mul jälle see väikese rõõmsa lapse tunne, tulenevalt sellest helsitasin järjest kõigile vahvatele inimestele, et teada saada, kes mind näha saab/tahab. Nojah. Asi päädis sellega, et pesin kodus pea puhtaks ja ajasin kleidi selga (väga mõnus on kleidiga patseerida) ja läksin Martenile töö juurde külla. sõin seal ja ennekõike hüplesin paljajalu mööda Baeri maja vanu parkettpõrandaid ringi - rõõmu kui palju. ja akna taga kahisesid puud ja kohvi juues ja kirjutades vaatasin neid ja kuulasin Rõõsikaid, ausalt, hea oli olla. Väike, siiras, rõõmus ja unistav...natuke ebaratsionaalne ka. Siis lasin sealt jalga ja otsustasin, et võiks väheke pakkida. Suundusin päärast mõningast kaalumist Raatuuse ärikeskusesse kastijahile. Loomulikult ei saanud ma ühtegi kasti. Aga uskumatult tore oli näha neid naeratavaid inimesi, kui ma rõõmsalt leti juurde keksisin, lausega "Tervist, ega teil juhuslikult pappkaste ole, millest te lahti tahaks saada?". Nad kõik naeratasid, Klicki müüja tegi isegi nalja, minu kulul küll - ta oli just kastid minema visanud. Viimaks läksin nurga peale Noortehnikusse, kus, üllatus-üllatus, oli kaste lausa lademes. Tore teenindaja-mees pidi lausa nahast välja pugema, et mulle sobiva suurusega kaste pakkuda:)
Loo moraal: naeratusega ei löö võibolla läbi, aga tuju teeb ta paremaks küll, nii endal kui teistel.
Vihma hakkas ka sadama. Ja ma ei suuda raamatuid koju saata, mingi kastitäie panin siiski hakkama.
Hiljem Kadile appi kolima.
Päikest!

Tunnen tugevat vajadust kirjutada. Tahaksin väljendada seda mõtete ja emotsioonide segapudru, mis mind viimased 48 tundi on vaevanud. Ma haistan mingit lootusekiirt ja pääsemisvõimalust ja see teeb mind rõõmsaks, teadmine üksindusest aga hirmutab mind. Kodus olles tunnen end külalisena ja muud kohta mul hetkel ei ole. Peaksin tegema süüa, koristama ja koeraga jooksmas käima, aga motivatsiooni ei ole. Ma tunnen, et kui kord inspiratsioon on mind puudutanud, siis kõik päevad ilma selle puudutuseta on tühjad. Saan küll aru, et nii elada ei ole võimalik ja igatsusel peab laskma puhata, aga elu, mis tundub nii lühike ja samas näib nii mõttetu, tüütab mind. Eelkõige see, et tean, et ta pole nii tühine, et tal on mitmeid väärtusi, kuid sealjuures olen rahulolematu. Kardan ikka sügist, mingil määral muidugi ootan ka. Aga pidevalt käib peast läbi mõte, et ehk ma valisin valesti, ehk ma oleksin pidanud juba ammu lahkuma oma linnast ja harjumustest. Iga päev otsin märke ja näen peamiselt kaht viidet, esimene minu vana unenäomõis ja Itaalia, teine briti saarte vihmasus ja aeg iseenda jaoks. Imetlen inimesi, kes julgevad oma elus muutusi teha. hea, et tunnen, et olen viimaste aastatega paremaks ja tugevamaks saanud. Ma lähen edasi. Ja see lugu polegi lugemiseks kellelegi muule kui mulle endale. Egoismiga peab tegelema. Aga midagi selles on. Minu elus, minu olemises, mingi väike säde.

Everybody's Free to Wear Sunscreen! (ORIGINAL VERSION)

Seekord mulle endale.

Summmmm....

Mesilane lendab mööda tuba, minul on käed rohimisest hellad ja jalad rohelised, eks ta ole. Saaremaa tähendab suures osas aiatööd. Ülejäänu hää on võimalus käia kenas kohas jooksmas ja jalgrattaga sõitmas, viimasest kahest on saanud mu lemmiktegevused. Ei oska paadimatkast, oma sünnipäevast ja muust heast eriti midagi kirjutada. Tean nüüd paremini kui head inimesed mind tegelikult iga päev ümbritsevad ja kui tähtsad nad mulle on. Ühtlasi on suvi toonud tagasi rännukihu ja armastuse magamata ööde vastu. Aga seegi on rohkem minu mõtete asi kui pikemaks kirjutamiseks sobiv. Praktilise kandi pealt on kodu leidmise osas veel kahtlusi ja tekkinud soov endale gaasipriimus osta....niiet pakkumised on oodatud. Pisikesed pahuksisolemised iseendaga leiavad heast muusikast leevendust ja nuh, mis ei tapa teeb tugevaks, kuigi haiget saamine on sealjuures tõenäoline. Tallinnas sain aru, et hoolimata üldisest tülgastusest kaubanduse vastu ei suuda ma end talitsed raamatu- ja aianduspoes - esimeses, noh, seal on raamatud ja teises olid roosid...niii palju roose! Ma olin täiesti valmis kulutama 500 eeku roosiistiku peale, õnneks ei olnud mul rahakotti käepärast. Loomaaias käisime ka, maod on endiselt põnevad ja tiiger oli kah tore. Aitab siis nüüd. Pean Lastefondi jaoks pisitööd tegema ja natuke rohimisest puhkama.
Head!
S.

Queen-Bicycle Race

Taurile.
Ja teistele paadimatkajatele ja inimestele, kes julgevad valjusti laulda.

Suveöö unenägu

...ehk siis magamata öö, ehk siis larp, ehk midagi mõnusat. Kuigi ka vihm ja külm, tund ja tund, vaatad kella, mõtled et on neetult ilus hommik ja et on külm. Jooksed. Läbi vihma ja kaste, üle karjamaa, sisikond ei ole nõus - hingeldad, tagasi. Natuke vihma käes lõkke ääres vorsti ja kartulit, põletad suulae ära - aia. Aga maitseb hästi. Tahaks sooja ja kuiva, oma voodisse, heliseks juba telefon. Kuulatad iga heli, et kas on Arno autoga, autos oleks hea ja soe...Tartus ootab voodi, mm! Aga on vihm, katus tilgub siinseal läbi, tuule käes on eritit külm. Mootorimürin! Telefon on vait, aga see on kindlasti tema, kindlasti...kott selga ja parkla poole, viimasel kahekümnel meetril hakkab telefon helisma - jei! Soe, soe, soe! Uni...ei, oot, peab vaatama, et rooli hoidev inime ärkvel püsib. Marten juba magab, Dani vaatab välja. Arno sõidab, aegajalt muudab käte asendit ja sügab nina, heh, Coca pudelid on tühjad, vaesed väsinud loomad. Aga mängul ju polnud vigagi, alguses oli segane, aga zombisid nottida oli vahva. ja liblikad! Terve mets neid täis, kõnnid üksi pimedal rajal ja mõtled et ilus on see Eesti suvi, õhk on värske ja liblikad ümberringi nagu "Suveöö unenägu". Ümised, taevas on pilvede vahel ufolaadne päike. Hommik...
Jõuad tartusse, siis voodisse, põrandale jääb kaos seljas ja kaasas olnud asjadest, silmad lahti u 15.40...süüa? Uimasena tuigud ringi, telefon...kes, mida? "Me oleme seitsme minuti pärast all, Aapo juurde grillima." Ah, em, särk? Püksid? Võtmed võiks ka võtta. Hops-hops. Autosse, veider seltskond, kaabu ja atlasega Goblin, Curunir, "You are my sunshine", lobisev Aapo.

Ma ei oskagi nüüd midagi öelda, kindlasti oli parem olla seal kui üksi Saaremaal, viimase hetke otsused on endiselt rõõmsate tagajärgede eelduseks. On keeruline väita midagi muud kui seda, et on suvi. Suvi peabki selline olema. Ja 20 on siiani igatahes suurepärane. Ma olen küll mõne mõttega natule pahuksis, mõne emotsiooniga õigemini. Kuid eks nad leiavad ka oma lahendus.
Ahjaa, Liisa, su käekell on minu käes.
Ma olen nüüd unetu. Ja lõhnan üleni lõkkesuitsu järele.
Kena sooja sumedat ööd.

I got a feeling, I could be someone.

Kõik saab korda.

Vahel on mul tunne, et kõik lähevad Tartust ära ja sügisel istun ja ma jumala üksi jõe ääres. Need mõtted tulevad siis peale kui lähedusevajadus lakke ronib. Siis kõnnin tänaval ja igatsen nii, et käed rusikas ja hambad ristis. Siis kuulan Dagöt ja hakkab natuke kergem. Aga ainult mõneks ajaks. Üksindus ei ole halb kui see tähendab enda jaoks aja võtmist, halb on siis kui ei taha üksi olla aga ikka oled ja midagi teha ei oska.
Ja see ka et ma usaldan hästi väheseid inimesi.
Eile võeti mul mõlemast veenist verd. Ei minestanud kordagi - success.
Aga enesetunne on ikka jama.
Laevapiletid ostsin ära, pühapäeval saab korra Eestist välja, söögi osas tuleb veel orgunnida.
Ma võin ju öelda, et tahan lihtsalt lähedust ja hoidmist, aga tegelikult on see vana kuri armastusevajadus mis hinge närib. Ei tea temaga midagi teha ka. Põgeneda?
Not my cup of tea.
Imeliste juhuste puudus teeb hulluks, ja peavalu, see ka.
Et selline äng-ving siis jälle.
Olge muhedad.
Kui ma ära suren siis saab minust pärnapuu.

Eurovision 2008: France - Sebastien Tellier - Divine

Üks parimaid läbi aegade.

I are alive

Hetkel ei ole kuigi halb, mul on natuke muusikat Youtube'iat, kitarrisoolod silitavad kareda käpaga kõrvu ja eesolev nõudepesemine ei tundu kuigi hirmutav. Hommikul oli paanikahoog. Vihkan neid asju.
Aga Marten lubas mul eesti Looduse toimetuse pehmel puupõrandal õppida, minu õnneks olid seal laiali Oma Keele numbrid, mis aitasid mind eesti keelega, viimasega oleks muidu hätta jäänud. Õppimist sai tehtud, aga suur kuhil on veel eest, niiet, ei tohi lasta motivatsioonil kuhugi kaduda.
Eile hoidsin Katat ja pärast käisin kodus vannis, kuulasin intelligentsele inimesele kohaselt raadioteatrit ja imetlesin vannivahtu. Pingutasin sellega üle, lõpuks oli seda nii palju, et sain vannis vahuskulptuure teha. Mis oli täitsa tore.
Hommikul tegin pannkooke, vaatasin Simpsonite filmi ja paanitsesin nagu eelnevalt mainitud. Hiljem lähen Gopsi juurde, kui just Tiiu ei helista ja mulle natuke süüa ei anna, eile igatahes ähvardas ta seda teha.
Tsipa kahju, et telkimine ära jäi, aga arvestades seda kui madalaid temperatuure oodata on ja minu madratsipuudust, siis võin sellega ka oodata.
meenus siin hiljuti üht Ristikivi tsitaati lugedes, et eelmisel kevadel arutasin mõttelõngu pidepunkti üle. Et, mis on see, mis keset tühjust hoiaks hinge?
Nüüd ma olen jälle mõelnud ja hakanud märkama kõiki neid konkse ja haaka millega ma elu külge olen aheldatud. Nagu kaljuronimissein - värvilised kivid on need igapäevased vajadused, tuttavad, kool, puhkus, ilma nendeta ei saa, aga nad vahelduvad. Konksud seina küljes, kuhu taha turvaköit kinnitada, need on tähtsamad, need on need inimesed, aga ka kodu, lemmiktegevus jms, ilma milleta on raske hakkama saada, need püsiväärtused, mille külge me oma elu turvaköie kinnitame. Kui mõni neist kaob on kukkumine ränk. ja kõige ees, üleval on eesmärk, see mille poole ronida ja elada - õnnelikkus. Kuid sinna ei jõua ilma kivide ja konksude abita.
Nojah, selline mõte siis. Siia sai ta üsna pealiskaudselt kirja aga see selleks.
Püüan olla vähemsõltuv teistest enda ümber, aga see ei tule väga välja. Täna nägin miimi. Ja rääkisin Oskari maja juures oleva pisikese koeraga.
Lõpetuseks ütlen midagi lihtsat, nagu ikka...jalgratas.

Carla Bruni - Quelqu'un m'a dit

see ka.

jean petit danse

Päris veider tegelikult. Aga laul ei andnud mulle pärast seda teatritükki kuidagi rahu.

Üks maas, neli veel

Sõjalise essee sain täna valmis ja saatsin ära, teema ajas segadusse ja ei tulnud just suurem asi. Mis seal ikka. Tõin heas tujus Ruthi juurest oma eetika materjalid, pärast lõunat saab ettekandega tegelema hakata. Üldiselt rääkides, käisin Saaremaal ja puhkasin natuke, maadlesin segaste bussiliinidega ja sõin gurmee lõunasööki. Viimane toimus Pädaste mõisas, perekondliku emadepäeva tähistamise raames ja oli ennekõike väga maitsev, hinnast rääkima ei hakka, aga maitseelamus...mmm! Mis tuletab meelde, et tahan varsti süüa saada. Muide kolmapäevalja neljapäeval saab Athenas vaadata "Diskot ja tuumasõda", et ehk lepiks kokku ja läheks?
Kodu oli hea nagu ikka, ühe öö olime mere ääres, päikeseloojangud on seal ikka täiuslikult ilusad, tekitavad õrna nukrust ja igatsust ja hurmavad samaaegselt. Avastasime Jõiste piirivalvestaapi ja nõukaaja arhitektuuri kuldnäiteid, ineti ja sürreaalne samaaegselt, kokkuvõttes isegi lõbus oli seal turnida ja imestada, et mille kuradi pärast neil sellist betoonkolakat vaja läks.
Ja meri lõhnab, ja mets lõhnab ja linnud. ja kirsipuud hakkavad õitsema. Tartus juba mitmel pool, lähengi Tähtverre neid otsima, ühtlasi meeldi mulle kevadine kuid jahe ilm. Ja lehed! Puud on lehtes ja muru on roheline, kui otsatult vahva see on:)
Sõitsin linna mingi fantoom Kalle-bussiga, mis ei peatu Viljandis ja Kilingi-Nõmmel - väga kaval minu meelest. Hoian akent öösiti lahti ja magan nagu kott. Hommikul on jahe, aga selle elab üle.
Nüüd tuleb uuesti koolile keskenduda, aga sellega saab hakkama.
Mõlgutasin bussis jälle mõttehulki, suuresti armastusest ja rändamisest ikka, aga neist kirjutada ei viitsi.
Edu saarlastele, kes jälle ratastel teele lähevad!
Peab oma lemmiklooma ka suveks üle vaatama, Saaremaa ring tuleb ära teha.
Olgu teil palju rõõmsaid vihmapiisku.
Ja ämbriga rõõska äikest.
Tuleks ta juba...

Log off. Shut down. Go run.

Coldplay - 'Yellow' music video

6000 krooni vaade ja villased sokid

Ehk siis olen rõdul, hakkab juba jahedaks kiskuma, aga kui köögiakent millest linna vahtida ei ole, siis tuleb jäätuma kippuvad sõrmed välja kannatada. Ilma klappideta olla ei saa, neetud ristmik. Aga vaade on iseenesest hea, Vanemuine ja Turu sild, eemal Annelinn, vaikust igatsen natuke. Täna pole ka jaksu, et hommikuni siin istuda, nagu eelmisel kevadel köögis, kihk nende sürreaalsete ööde järele on sügaval südames. teostan end vaikselt, tegin referaadi, käisin arsti juures, puhkan vaimu välja ja võtan end tasapisi kokku. Ai, kui display pimedas häiriva ereduse maha keeran, ei näe enam kirjutada, eks te andestate mulle mu vead. Imelik kuidas igal kevadel tärkab mingi lootus, mingi unistus ja usk, et nüüd läheb paremaks, et nüüd saan ma väga õnnelikuks inimeseks. Ehk see hoiabki elus.
Avastasin, et mu Power Pointiga on mingi jama ja homne ettekanne tuleb ilma näitlikustava materjalita, mõtlesin, et kraban kusagilt mõned Linnalehed ja teeme lihtsalt ühe reklaamianalüüsi, ega sinna kuigi palju inimesi ikka ei tule.
Tänane eetika seminar oli feil mõneti, peamiselt see, et hallapit jälle polnud ja Õnnepalu suutis mind paberil rohkem köita kui võõras magistrant tahvli ees. Samas teine seminaripool, surmanuhtluse teemal oli isegi hea. Üldiselt näis, et kõik ruumisviibijad olid mõtetega eemal, ega omanud erilist soovi aruteluga ühineda.
hea küll.
eesti keele harjutused pean ikka ära tegema.
Take care!

Johnny Cash - Hurt

Ma pean tunnistama, et mu tuju pole tän üldse nii nukker, kui sellest looks võiks arvata, see lugu on lihtsalt köitev.
To those who've got hurt.

Feels better

Ärkasin täna varem, olin vaadanud huvitava unenäo Orissaare lasteaias toimunud larpist kui unenägu vahetus ja Ally tuli mu tuppa rääkima millestki nagu kooliminek ja tõi mulle tassi musta teed piimaga. Kuulasime RHC "Dani California"-t. Siis ärkasin üles ja tundsin et mu jalalihased on jooksmisest valusad, et ma tahan kohutavalt RHC-d kuulata ja juua musta teed ja et ma olen suhteliselt heas tujus.
Meeldiv. Tunnen pärast eilset mingit kummalist vabanemist ja kergust, kuigi midagi nagu pitsitab kurgus, siiski on hea tunne. Tea, kas asi oli jooksmises, mis oli väga mõnus või milleski muus.
Mõistsin et osalt on mu vingumise põhjuseks koduigatsus, kodu igatsus. Tunnen et ma olen kodutu. Eks ma siis hakka teda kusagilt vaikselt otsima.
Muusika vahetub - Coldplay.
Tee on uskumatult hea.
Tahate teada kuidas mu hommik välja näeb?
Ärkan orienteeruvalt poole üheksa ajal, hiljematl üheksaks olen voodist väljas. Liigun kööki, kontrollin kas Ally magab või ei. Kui ei, siis panen käima arvuti või raadio - muusika.
Võtan pliidi pealt poti ja panen pudruvee keema, samas panen keema ka kohvi/tee vee.
Sisestan läpakasse parooli. Pudruvesi hakkab keema, tuleb valida mida hommikuks süüa: tatrapuder vs kaerahelbepuder vs viieviljahelbed. Tänase päeva valik oli kaerahelves.
Puder potti, järgneb mõningane segamise japodisemise protsess, mille ajal teen valmis kohvi või tee. Pudruga läheb üsna kiiresti ka, selle saab kaussi kallata, siis kohe pott puhtaks - pärast on liiga tüütu ja siis võisilm keskele. tadaa! 10 minutit ja hommikusöök võib alata.
Seejärel suundun interneti mitmekülgsesse maailma, st vaatan meili, loen Postimeest ja hommikukoomiksit, sõltuvalt ajajäägist võib esineda ka Simpsonite vaatamist.
Siis avastan üllatusega, et kell on juba kolmveerand kümme ja ma polegi vee riides - algab kiirustamise veerandtund.
Orienteeruvalt 10.01 koperdan korterist välja võideldes kõrvaklaapide juhtme ja saja muu kätte jäänud vidinaga.
Kui ma välisuksest välja saan on päev alanud. Huh.
Ilusat päeva:)

Ropult külm on. Loodan et haigeks ei jää. Tulin jalutamast, avastasin Ülejõe tagumisi tänavaid. Tagasi tulle hakkas nii külm, et mõtlesin ainult kuumast teetassist. Curu helistas, õhtul olen ilmselt tema juures. Comarketis käisin ja ostsin ukse ees istuvale kodutule kohukese, see oli ainuke asi mida ma sel hetkel teha tahtsin. Kummalised tujud.
Nüüd pesen nõud ära ja teen selle kosutava tee.
Õppimine ei edene endiselt. Motivatsioon on nullis.
Päikest.

Some days are crappy, some songs are good then.

Järgmise filmiõhtu kavas?

Omnes homines binas aures habent.

Olen köögis, nagu ikka. Käisime koos Kadiga jalutamas. Mööda Puiestee tänavat, uurisime hoove ja niisama. Mu s-klahv tuli ära, pole suutunud seda veel tagasi panna. Õppima tuleb hakata, homme on tool - loengukonspekt+ tekst.
Tsitaat Tiiu Hallapilt: "Ka filosoofid lähevad hulluks"
Eetika seminar on endielt nädala huvitavaim loeng.
Nädalavahetus kulges peamiselt mööda Eestimaad konnates. Reedel läksime rongiga Kadrinasse, Ally juurde. Seebut Kadrinas ei olnud - kestev ebaõnn. Mäng iseenesest oli karm, aga huvitav. Kuigi alguses oli juhe väga koos. Mirjut ja Zelorit oli väga tore näha. Viimane oli küll koledasti külmetunud. Loodan, et Voku jaoks väga imelik ei olnud, tema esimene mäng ikkagi.
Öösel ei maganud eriti, unele jäin umbes kella kolme ajal ja jube viiest ärkasin üles. Natuke ebamugav oli, sest üks mu jalgadest otsustas korduvalt krampi minna.
Hommikul sain kenasti vaikselöt minema, oli karge ja rahulik, linnud laulsid, nagu maailma loomise päev, kui nüüd seda hirmsat väljendit kasutada. Ilus ühesõnaga, selliselt hommikul õpid midagi, midagi head ja kindalt. Rong tuli natuke hiljem ja olin juba närvi minemas, peamiselt külmast. Aga ta tuli ikkagi.
Ronisin vagunise, mõtlesin veel, et näe, nagu "Vaimudest viidud". Rong oli tühi, kõndisin üksinda mööda vagunit ja lugesin akendelt luuletusi. Istusin kõige meeldivama juurde pingile. Kontrolör müüs mulle pileti ja jättis mu hommiku ja luuletusega külma logisevasse vagunisse üksi. Muinasjutuline rahu kestis kuni Tapani, tuli peale teine reisija.
Aga see luuletus. Või vähemalt katke.

Mis see on,mis ärkvel hoiab hinge?

Mis see on,mis elu külge seob?
Nelja seina,nelja silma peod.
Pihkutesse püütud kõrgepinge

Enne veel,kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsu sammul.
Lumevesi on su lemmik toit

Valged õied puhkevad su kannul.

Selline lugu. Külmetasin rongis ega saanud magada. Balti jaamas kobisin välja ja asusin bussijaama poole teele. Vanalinn on endiselt hommikuti kena, nägin ainsate inimestena kolme hullu turisti, mõnes mõttes päris nupukadki - kella kaheksa ajal on hea rahulik pilte teha.
Suutsin kesklinnas korra ära eksida, õnneks ütles kena abielupaar mulle, et ma lähen õiges suunas, kuigi bussijaam olevat väga kaugel. Ei olnud ühti. Veerand tundi ehk läks. Sain natuke seal passida, siis viis buss mind kenasti koju, Saaremaale. Kohale jõudes olin parajalt laibastunud. Ikkagi võeti mind mere äärde, tass kohvi ja lambaliha ja tuju läks ka paremaks. Meri ja mets lõhnavad hästi, ses osas läheks kohe tagasi.
Teen aegajalt rumalusi. Olen isekas. Pärast kahetsen ja kurvastan tükk aega. Mõtlesin selle peale ja sain aru, et enne kui iseendaga asju selgeks ei saa, ei lähe ka teistega suhtlemine paremaks.
Nüüd ma siis parandan ennast. Tasapisi.
Mõtteid on veel, aga aeg on natuke õppida ja siis magama.
Ahjaa. Üks hea ja armas inimene, kelle käest ma vabandust palun. Ja teine, keda ma väga tänan, hea olemise eest.
"kalli"

Kas sa laulad ainult mulle?

Ehk käisin jälle Mariti etendust vaatamas, ikka oli hea. Kui piisavalt aega möödas on ei olegi halb oma käitumise üle natuke naerda. Isegi teades, et järgmine kord võin sama rumal olla.
Viimasel ajal mõtlen rohkem. Teate küll, neid suuri ja sügavaid mõtteid. Et miks ja kuidas ja kas peaks jne.
"Läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm."
Olin enne kurjas tujus. Pesin vihaga kõik nõud ära. Tegin korralikult presskannuga tassi head kohvi. Nüüd ei olegi eriti hull. Kaalun veel õhtul kinno minemist, "Perfect blue".
Aga raha peaks kokku hoidma, homme ju ka kontserdile. Koolis on viimasel ajal tore olnud, saan Hallapiga hästi läbi, vähemalt suudan teda naerma ajada, uskumatu, ka ülikoolis võib kohata õppejõude, kes inimestena õpilasest kilomeetrite kaugusel ei ole.
Ma ei eeldagi et nad mind kallistaksid nagu Jürgenstein või Pluum. Aga vahel on inimlikkus just see mida aine vastu huvi tekitamiseks puudu jääb.
Varsti peaks katusel kevadpikniku tegema.
Carla Bruni osas on Taliesinil õigus, kuulan teda nüüd, osalt ka tänu sellele etendusele, kuigi prantsuse keelne muusika meeldis mulle enne ka.
Ega midagi muud põnevat ei olegi. Emaga vaidlesin eile, ta mureteb end segi niimoodi. Aga eks emad vist teevadki nii, muretsevad ja tekitavad lastele süümepiinu.
Tahaks millalgi kellegagi koos teed või veini juua ja rahulikult juttu ajada. Saaks omad mõtted jälle jooksma.
Lennart oli minu suhtes kuri täna. Nii ebaõiglane.
Mis seal ikka.
Päikest:)

Regina Spektor - Flyin' (11:11)

Kevadise vihma käes on selle laulu saatel hea jõlkuda, eriti lehviva seelikuga silla käsipuul kõõludes ja hullunult irvitades.

Roosast kivist redelil, sind ei olnud seal peal...

Kevadpõrnikas pistab pea mulla seest välja ja uudistab päikesega ülekallatud maailma. vaikselt ajab ta end jalule ja asub otsima lähimat kohvitassi.
Ehk kuidas kevad mind kätte sai kui ma eile õhtul Coffe-in'st välja jalutasin.
Ilm oli ilus, haruldaselt hea, mina läksin genklubisse. Jõime seal veini, mängisin malet, enne veini üks võit, pärast veini üks kaotus.
Hommikul panin pesumasina tööle, pesin nõusid, mõistsin et kohe ladina keelt õppima hakata ei viitsi.
Nüüd molutan niisama, lähen varsti välja.
Nii "Happy-Go-Lucky" oli mul üleeile vaadata, tore film. Minu meelest tsipa naistekas.
Aga omamoodi sama filosoofia mis mul endalgi.
"Reality? - I don't want to go there."
Väärib vaatamist. Kuigi Leelol on õigus, lõpplahendus on liiga romantiline.
Keegi neiu jälitab mind, või on juhus, et ma teda igal pool näen.
Vägagi huvitav.
Pesumasin lõpetas.
Off i go.
Stay happy!

Jäljed - Tõnis Mägi

Midagi ei tee...head.

Vaatasin, et olin soovitanud kõigil oma keha vastu kena olla. Aga ise olen ma küll selle koha pealt luuser - laupäeva öö magamata, pühapäev kofeiini ja pitsaga, täna jälle pitsa, koola, marmelaad, liigutada eriti ei ole viitsinud jne. Õhtul peaks ühe jalutuskäigu ikka tegema. Kuigi mu Alpid on katki, üleeile hommikul avastasin, auk sees ja kand hakkab ka lahti tulema, jama, uued tuleb tellida.
Poodi minnes panin sel kevadel esimest korda endale ketsid jalga, väga lahe tunne oli. Pikad teksad asendasin ka lühikestega ja tagi muidugi. Kevad!
"Säsi"-le ostsin pileti ära, ei saand mitte tegemata jätta, kuigi kuu lõpp annab pangaarvel vaikselt tunda.
Mängust ka. See oli vahva, põnev oli ja nalja sai, koht oli kaugel aga muidu hea, supp oli ka hea, inimesed olid toredad. Tänud GMidele, luban et kroonika tuleb õige pea.
Tagasisõit oli muidugi omaette elamus, käisime koos Tali ja Marteniga Kehtnat avastamas, neil on sela mingid asutused maa all, st nooled näitavad otse maasse. Imelik koht. Farmburgeirs ei käinud.
Statoiilist saime kohvi, see oli hea, kuigi koju jõudes oli süda pisut paha. Olin nii väss, et teatrisse ei jõudnudki, magasin terve päeva va- see aeg kui pitsat sõin.
Nüüd peaks tublisti õppima, õnneks läheb Pojmani raamat üsna kiiresti, ladina keelega see-eest on jama, kui keegi aidata tahab siis abi on teretulnud.
Tähtajad ründavad, esseed ja referaadid ja ettekanded...õõv.
Ja muidugi laiskus. ma olen Laisk, kohutavalt suur lontrus.
jah.
Aga probleemi tunnistamine ei anna lahendust.
Sauna tahaks.
Siiralt teie laiskloom.

Sunshine On My Window

Tunded on röögitud

Nii, ma tean küll, et te seda loete, vahele jäite tõprad!
Aga see pole otseselt kellelegi teist, ma lihtsalt pean kusagil oma emotsioone väljendama.
Ok, vahel on ka.
Eile käisin kultuurselt kinos ja teatris. Vaatasin Maailmafilmi raames kahte filmi, üks oli mingist Mehhiko naisest ja teine India perekonnast, kus mõlemad vanemad olid pimedad.
Esimene oli päris hea, operaatoritöö oli jama, aga tüüp kes filmi tegi oli lahe, sakslane nimega Florian - ilus nimi.
Teine film oli kohutav. India ajas mind närvi, kõik seal filmis olid nälginud: inimesed, koerad, kassid, varesed, rotid. Ja kõik oli kohutavalt räpane...õhh. Ja see kestis ka peaaegu kaks tundi. Ja nad peksid üksteist kogu aeg...haige asi. Üleeilne film Tiibeti nomaadidest oli ikka julmalt hea, ses mõttes, et need inimesed olid õigete põhimõtetega, nad ei karjunud üksteise peale, rahulikud sellised. Kusjuures nende elu oli tunduvalt raskem.
On see tähendab.
Liisa läks koju täna, Ally on siin, ta tegi salatit, see on hea. Koolis käia ei viitsinud, käisin linnas ja tõin raamatuid, Orwelli ja Kenkot ja Pojmani õpiku.
Aga jah, tagasi eilse õhtu juurde.
Pärast teist filmi oli mul ilgelt halb tuju, mida võimendas muidugi asjaolu, et keegi ei viitsinud minuga teatrisse tulla, aga noh, see rohkem teisejärguline. Mikipärast oli õues jube külmaks läinud ja ma lõdisesin kui Athenast välja sain. Mõtlesin siis, et lähen otse Gen'i ja ostan seal tassi teed. Läksin ka, teed sain ka, teatripilet müüdi mulle ka. Seal on mõnus, saab Aliast mängida ja niisama logeleda.
Aga etendusest.

VIIMASED KORRALDUSED NEILE, KEDA MA KUNAGI OLEN ARMASTANUD

Abistav rühmakoosolek neile, kes soovivad vabaneda nii psühholoogilisest kui füüsilisest

sõltuvusest igatsusse.

Kontseptsioon, lavastus, helikujundus ja esitus:

TAAVET JANSEN+TAAVI EELMAA

Selline asi oli siis kavalehel, natuke muud ka.
Nii, need kaks tüüpi suutsid mind kolmel korra täiega närvi ajada. Esiteks siis kui nad korduvalt lasid sõna "nussima", ma vihkan seda sõna. Teine asi oli vastikult madalates helides. Nende kahe pärast olin ma valmis lavale jooksma ja mõlemad tüübid maha lööma. Siis õnneks hakkas üks neist poolpaljalt ringi hüppama ja möriema - see päris meeldis mulle, ei tahtnud enam kedagi tappa.
Siis ma vahepeal mõtlesin, et alternatiivteatri piir on minu jaoks käes.
Siis nad enam ei hüpanud, nad hakkasid rääkima. Siis ma hakkasin nutma.
Ja tahtsin neid selle eest maha lüüa, mida nad ütlesid.
Võib-olla sellepärast, et ma kardan et neil oli õigus.
Ses mõttes on mul hea meel et ma üksi käisin.
ma ei soovita, eriti psüühiliselt ebastabiilsetele.
Aga minge ja vaadake ikkagi.

Tõenäoliselt on eilne etendus ka põhjuseks, et ma täna kogu meessoo ja iseenda peale tige olen. Et ma suudan alati valed välja valida ja iseennast tükk aega lollitada.
Ikka jälle ja jälle.
Aga ehk mul ükskord joppab.
Trotsides kiibedat tõde, mida igalt poolt näkku lendab.
Täna tuiskas.

Sööge köögivilju ja jooge teed, olge oma keha vastu kenad.

Et kerge tuul viiks mind nagu viletsalt volditud paberist lindu

Aeg on minna, tõsiselt, sügisest, enne talve kindlasti. Mul oli enne Tartusse kolimist sama kihk sees. Nüüd on jälle tunne, et muutust on vaja. Küsimus vaid kuhu ja kuidas.
Seekord on raskem, maha jääb rohkem neid keda igatseda.
Maa peale tagasi tulles - olen Saaremaal, tulin eile kodumaile, täna jõuavad ülejäänud pereloomad ka Leedust tagasi. Rommiga käisin juba jooksmas, ta on hull memmekas, ronis mulle öösel voodisse ja laiutas nagu elevant.
Katsu talle selgeks teha, et ta pole pisike taks vaid 40 kilo iiri setterit.
Püüan end logelemise lainelt õppimise lainele suunata, Velsker jättis eesti keeles kõvasti kodutööd, seminarideks tuleb hakata artikleid ka lugema.
Tudengipäevi on varsti oodata, mõtlesin ka aktiivsema osaluse peale, aga eks paistab, kas läheb nagu alati või õnnestubki mingi seltskond lollusteks kokku ajada.
Eh, ei edene see blogimine ka täna.
Teen endale veel ühe tassi teed, õpin, siis kohustuslik käed-kõhulihased-harjutustik jne.
Olge muhedad.

Mea culpa

Et mõelda mõtteid, mil mõte sees.
Ei oska neid. Täna ei edenenud mu õppimine ka eriti, ei Plotinos, kuigi nüüd on ta mul enamvähem korras, ega ka Augustinus, vana patune jumalateener. Olete "Vita brevist" lugenud?
Soovitan. Gaarderi raamat.
Ja Kivirähu "Liblika" sain osta, algus polnud paljutõotav, aga lõpus neelasin ta lihtsalt ära. Läks väga värviliseks ja õrnaks.
Omadussõnade osas püüan nüüd ja edaspidi midagi ette võtta, et mitte lihtsalt: kena, tore ja ilus.
We must have lunch someday.
Bullshit.
Kas blogis tohib vanduda, ropendada?
Sandriga ajasin täna juttu, ta on nüüd Ühika-Sander. Mõni inimene lihtsalt oskab kaamerate ette sattuda.
Ma olen vist päris hirmus oma sagedase blogimisega, egomaniakk. Aga haige olles pole lihtsalt mitte midagi teha. õppida muidugi võiks, aga noh...sellega on nagu on.
Loodan, et Ally tulekuks olen ikka kobe, saaks jälle reaalselt elama hakata.
Muide, ma vaatasin täna pannkooke süües, et mu käed värisevad täiesti jubedalt. Mul on natuke mure selle pärast.
Eile õhtul oli ka veider, olin rahulikult netis, siis tuletas tõbi end meelde ja ronisin voodisse. Pärast uni ei tulnud, helistasin Curunirile, et talt kaamerat laenata. ta lubas, et saan siis, kui ta Brüsselist tagasi on. Tõprad on terve nädala klassireisil.
Aga kaamera saan, see on hea. Siis hakkas mul vedeledes hullult igav ja ma tõusin uuesti üles, et endale kummeliteed teha. Mu vasak silm nimelt valutab, tegin talle kummelikompressi, teed jõin niisama ka.
Siis avastasin, et Liisa vaatab Indiana Jones'i, noh, seda tulnukatega Peruus. Me käisime seda suvel kinos vaatamas, ma polegi enam kindel kellega koos. Igatahes oli see minu jaoks liiga ulmeline, aga noh, õhtul ühe silmaga vaadata päris vahva. Lõpus tekkis veider assotsatsioon Star Wars'iga.
Njah.
Homme üritan vist loengusse minna.
Näis.
Hoidke end kurjade gripiviiruste ja kevadväsimuse eest.
P.S. Toppisin hommikul rõduaknast pea välja, päike paistis, kerge tuuleke oli ka. Irvitasin ogaralt päikese poole, et näidata oma rõõmu ja lootust kevade osas.

Ühe mu endise koolivenna luuletus, mille ma avastasin juba ammu HTG almanahhist "Sulesepad"
Loodan, et ta ei pahanda, et ma seda levitan. Aga mul on täna hommikul just selline tuju, selline tunne.

Täna on selline tunne

Olen interpreet,
kasvanud vilja lõikaja,
kirjutatud sõnade lugeja,
ammuste laulude laulja,
sillutatud tänavate koristaja,
poeetide retsiteerija,
elunäidendi näitleja,
aretatud loomade tapja,
teise sapiensi interpreet.
Minu tõde
ja sinu tõde
on teiste tõde.
Inimene –
on inimese tarbija

-uq

Köh-köh-köh

Ehk gripiviirus niitis ka mind. Paistab, et pääsesin siiski kergemalt kui teised, palavik pole veel 38ni küündinud ja peavalu on ka tänaseks taandunud, ainult nohu ja köha hakkavad võimust võtma.
Kuigi iga normaalne tõbine-loom istuks kodus sooja teki all, siis täna hommikul ajas nälg mind välja, tahtsin seda empsu seenesuppi teha, aga võta näpust - Comarket ei müü enam külmutatud šampinjone, ega ka Rama seenemääret.
Nojah. Frikadellisupp on päevakorras.
Ainult hapukoor ununes ostmata, ega kõike head ka saa.
Kohvi joon. Taimeteedele hea vaheldus.
Ja Dagö - "Dagö"...mõnus, mõnus, mõnus.
Haige olemise muhe-hetk on praegu. Samas pean nüüd hakkama õppejõude teavitama, et ei ma ei saa kontrolltööd teha ja ei, täna ma referaati ei esita. jah.
Arno helistas, ütles, et tahaks kodus olla. Mina ei taha, üldse ei taha. Tahan kooli. Olen jah veidrik.
Pähh.
Nüüd ma ei saa ujuma ka minna ja tantsima. Nõme gripiviirus.
Supp ai valmis. Külmutatud köögiviljad ikka ei maitse. jama.
Puljongikuubikuga saab suppi ju tuunida, aga see pole see, õige maitse tuleb värske porgandi ja sibula praadimisest.
Poleks gripiviirust oleks Konsumist seenesupi materjalid konsumeerinud. Jääb teiseks päevaks.
Hea asi: loen Hesse "Siddhartha"-t. Väga mõnus kirjutis. Lugemismõnu, ses osas, et selline rahulik ja mahe, jutustab, nagu juba ilmselt pealkirja järgi aru saada, budismist.
Talvemasendus hakkab üle minema. Juba kõnnin tänaval lollakas irve näos, mis väljendab minu rõõmu eksistentsist.
Vaatasin "Tütarlast pärlkõrvarõngaga", väga hea film oli. Minu lemmikdetail oli huvitav kööginuga, selline suur tera, mille kahes otsas käepidemed.
Ja seal oli väga ilusaid kaadreid, ilusa valgusega ma mõtlen.
Hää küll, ma söön, muidu jahtub supp ära ja ei maitse mulle enam.
Lehva.

ca va bien

Prantsuse keel köidab, Helmeti mõju on hajumas!
Asi on "Amelie"s, ma tean. ta valgustas mind omamoodi, tuletas mulle meelde, et ma saan maailma väikeste asjadega paremaks teha, see on minu moodi.
Ehk siis tuletas mulle meelde seda inimest, kes ma olnud olen, kes ma ka praegu olla tahan.
Muidu sujub ka, sain om Merleau-Ponty asja valmis, saatsin ära, nüüd ootan karmi kriitikat selle kohta, mis ümber tuleb teha. Millalgi pean selle esseega ka alustama, nagu ka kõigi nende teiste esseedega. ja Tooli järgmiseks seminariks tuleb valmistuda ja Neeme kt, homme on tegemist küllaga:)
Ilm pööras kõntsaks täna.
Aga hommik oli mõnus, "Amelie" soundtrack ja tass kohvi.
Ainult hiljem tundsin end halvasti vedelesin voodis.
Nojah.
Lutsus käisin ka, Kivirähu "Liblikas" ja Hesse kaks novelli. Loodan need enne 16ndat läbi saada, et saaks aga kinnioleku ajal ka midagi lugeda. Ilukirjandusnälg.
Kuulan Jäääärt. Päris hea on.
Laiskus hõljub ringi, ei viitsi end jooksma ega ujuma ega kõndima ajada.
Eile käisime Kadiga Metros, tellisime öiseid võileibu ohtra lisandiga - võileib oli lõpuks rohkem leiva vahele topitud salati moodi. Ja trefneriste kohtab kõikjal. Muuseas, mäng oli ka päris vahva.
Oleks hea inimene, kellega kahekesi päikest vaadates hommikukohvi juua.
Muust väga puudust ei tunne.
Selgus tuleb tasapisi.
C' est la vie.

Le Fabuleux Destin d'Amélie Poulain

Olen võlutud.
Juba nädal aega.

Hei-hei.
Kuna mu s-tähe klahv endiselt tõrgub, siis on oodata taas suuremat sorti düsgraafilisust.
Peaksin hoopis oma kodust tööd hetkel lõpetama, aga lükkan seda mõnuga edasi. Käisime Liisaga Maximas just, kohupiimapallid on sõltuvusttekitavad.
Tegelikult lugesin ma hiljuti ühte head raamatut ka.
"Koos, see on kõik"
See on mu voodi peal, niiet raamatukokku ei tasu kohe lipata.
Seal on lahedad karakteid. Ma ei hakka elamust rikkuma, neile kellele romantika üldse ei meeldi, ei soovita, küll aga soovitan kunstiloomadele - palju mõnusaid inimese-kirjeldusi on, teate küll, kui kedagi joonistama hakkad, siis vaatad teda teise pilguga natuke. Või vahel bussis näeb mõnd inimest, kelle puhul käib jutt läbi, et vot, teda ma pean joonistama.
Selline raamat siis.
Koolis käimisega olen sel nädalal logard olnud, natuke tõbine olenka, pole hommikuti jaksu end voodist välja ajada. Sõjalise riigikaitse loengus siiski käisin, oli täitsa talutav, homsed hermeneutika ja ladina keel valmistavad natuke muret, aga saab hakkama, sii on nädalavahetus ka käes.
Liiaa läheb see nädal kodumaile, ise jään veel Tartusse, mäng ka ju laupäeval.
Genklubi puudumine annab tunda, tahaks teatrisse või padjakontserdile minna, aga ei saa.
Muide, rongis on ka hea inimesi joonistada.
Homme on minu tihe-päev, st kümnest kümneni. Loodan, et Merike ikka laseb mul trenni tulla kuigi mu igasugune tantsuline liikumine on roostes.
Tarretist tegin, oli päris hea. Krevette ostsin, mul on viimasel ajal kogu aeg mingi kala ja mereandide isu. Millalgi võiks ühe veinijoomise ka teha.
ja mu käsi pole ka enam paistes - jei.
Elu veereb tasapisis nagu hernes, tuleks kevad vaid tsipa kiiremini ja läheks see tatitõbi pealt ära. Siis oleks ju päris hea.

Ergo Petab ;)

Veider on ukuda, et teine inimene saab aru mida sa mõtled, lma et seda välja ütlema peaks. Veel veidram on uskuda, et ta saab aru, mida sa tunned isegi siis, kui sa talle otsa ei vaata. Aga pilgus paistab mõistmine, või on see vaid mu hea kujutlusvõime. Aega on oodata ja vaadata, mis saab.
Tuhnin oma vanade plaatides, et mp3-mängja sisu värskendada.
Eile käisime Arno juures saunas, nagu Kärts ütles, et kui põrgus on sama kuum kui saunas, siis on seal igatahes mõnus. Ühesõnaga, saun oli jumalik.
Kuigi kella kaheks olin ma täielik unekott, mis tähendas, et ma tõmblesin ja möliesin koduteel rohkem kui muidu. Ilm oli imeilus, kuigi koju jõudes olin ma täiega vettinud, aga siiski, inimesed ei ole väärt nii iluaid ajui nägema...või siis on.
Kuulan Vennaskonda, pole nagu enam see mis kunagi.
Aga dagö oli hommikul sama hea kui Uuel tänaval.
Varsti Kadrinasse, sõime just, nüüd tuleb end ikkagi õppima undida, sõnaraamat ka voodise kaasa, et Ponty filosoofiast midagigi aru saada. Neetud referaat.
Ok, ma lähen ja naeran.
Lehva

Soundgarden - Black Hole Sun

Ok, jälle.
Vabandust.
Aga ma jumaldan seda videot.
Tähh Merille.

Mu kallis X
Polegi sulle varem kirjutanud, näed siis. Aga palju õnne, siin on minu esimene kiri just Sinule.
Ma pean tunnistama, et käid mulle viimasel ajal võrdlemisi närvidele, mitte et ma muidu heas tujus oleksin, aga sinu eksistents tekitab minus lihtsalt öeldes masendust.
Sa lihtsalt oled seal kusagil, täiesti vastutustundetult ükskõikne. Muidugi ei ole see sinu süü. Selles olen ikka süüdi mina. Nagu alati. Sest ainult mina loon endale illusioone, milles pärast kibedalt pettuda.
Seega ei saagi ma sind milleski süüdistada. Sul ei olnud algusest peale üldse mingeid kavatsusi.
Erinevalt minust. Algusest peale, kas pole kurb?
Nojah, ma annan endale selle andeks. Nagu ka kõik need varasemad korrad, nagu ka need korrad mis alles ees on. Ainult üht ma ei mõista, kuidas ma peaksin veel mõned korrad üle elama. Et kui see ongi Elu Mõte või Armastus, siis miks kuradi pärast on mul tarvis nii palju pettuda.
Et ma hindaksin seda tõeliselt kui ta mul lõpuks käes on? Aga kuidas ma tean kaua võidelda. Ja kuhu ma üldse minema pean?
Ah, miks keegi seda ei võiks öelda?
Näed kallis X, sina pole üldse milleski süüdi, aga ikka valan ma oma kibestumuse just sinu peale välja. Sind pole ju õieti olemaski, vähemalt mitte sellisena nagu ma sinu poole praegu pöördun.
Ja seda kirja ei loe sa ka. Ma loodan et ei loe. See jätaks minust väga vale mulje, kas tead.
Selle pärast ei ütle ma sulle, et ma olen sind armastanud. jah, just olen. Sest praeguse hetke kohta ei tea ma midagi öelda. Aga kunagi oli üks õhtupoolik, siis ma päris armastasin sind. Võibolla ainult su häält. Mis on iseenesest jabur, sest kuidas saab armastada kellegi häält, keda olemas ei ole.
Aga ehk sa siiski olid olemas?
Ainult sellisel juhul kallis X, tahaksin ma teada kuhu sa kadusid. Sest sellisel juhul võin ma sinu järele igatsema hakata. Mis oleks kurb.
Isegi kui sa seda kirja ei loe, siis palun vasta mulle, et ma saaksin teada, kas sa olid või ei, sel külmal õhtupoolikul.
Siiralt.
Sinu S.

Pole öösiti und...

Sest ma mõtlen liiga palju, peamiselt küll headest asjadest, näiteks sellest, et mu masterplan hakkab jumet võtma. Vaatasin eile öösel päris huvitavat filmi Darfuri kriisist - mitte ilus, aga huvitav, vajalik film.
Eile sain esiest korda kunstjää peal uisutada, ega ta ikka päris jää mõõtu väla ei anna, aga on vähemasti sile. Uisud lähevad hõõdumisest siiski päris tuliseks. Annabeliga mängisime lauajalkat ka ja siis tuletasin ma meelde oma vana armastust rööbaspuude vastu, või mis armastust seal oligi - meil koolis rööbaspuude harjutusi minu ajal ei tehtud. Aga ahvi kombel pea alaspidi rippuda on võimatult vahva.
Veel mõnusam oli meie pühapäev.
Käisime Reedikul ja Hertal külas - Kivisool. Saime kohe reega sõita ja Rommi sai oma ema näha ja hobust uudistada. See oli igatahes mõnus, hobuse lõhn ja lumi ja päike ja koerad, kes reega võidu jooksid. Pärast tegi Anu meile Kivisoo suures köögis väikeseid pakse pannkooke, neid sai vaarikamoosiga süüa, päike paistis aknast sisse ja hea rahulik oli olla.
Mannu sõi kõik moosi ära.
Aga sealt jäi selline soe ja kodune tunne.
Saunas käisime muidugi ka. Vanemad tuletasid mulle meelde, et saan 20, nagu seda oleks võimalik kuidagi ära unustada. Küsisid ka, et mismoodi ma seda pidada tahan, aga ma veel ei teadnud.
Isa läks jälle Leetu.
Neljapäeval on Tauri sünnipäev, Kadi tuleb ka uuesti koju, eks me siis tähista natuke. Siis hakkan millalgi Tartu poole tagasi ka tulema. Siin on tegelikult kena, päikest on kogu aeg, käin suusatamas ja uisutamas, loen raamatuid, harjutan suupilli - aega on siin palju.
Nüüd tegin pannkooke ja teed, varsti lähen vaatan kuidas Donnal õppimisega läheb, ta oli veidi hädas enne.
Worms'is feilin järjekindlalt.
Igatsen Tartu inimesi natuke, aga mul on kuri kahtlus, et Tartus molutan ikka üksi kodus nagu viimasel ajal harjumuseks on saanud. Kuigi, nüüd on sess läbi, ehk on inimestel rohkem aega ja tegutsemislusti.
9ndal on Lastekaitse Fondi koolitus, pärast seda ka mingi Tähtevere pargi üritus, mõtlesin sinna ennast sebida, aga eks näeb.
Aga jah, mina nüüd tagasi oma tegemiste juurde.
Nägemiseni.

I got lost on the way

Ehk täna andsin Matjuse töö osas alla, tulin arsti juurest ja raamatukogust leidsin vaid ühe kirje, tundsin, et enam ei jaksa...ehk saab järgmine aasta kuidagi...pole mõtet end haigena segi ka pingutada. Mis veel? Arst ütles, et ma olen terve - ma ei tea, ehk ma tõesyi mõtlen kõik välja, aga väga reaalselt tõbine tunne on.
Üldse, olen väsinud, ei tahagi eriti koju minna, aga homme igatahes lähen, eks seal igatsetakse mu järele.
Käisin Curu juures ka, viisin talle "Ruja" tagasi ja sõin seal ja ajasime juttu ka. Siis kõmpisin koju. Jalutamine on väga hea, mulle meeldib tunda, kuidas mu jalad liiguvad kindlas rütmis ja kuidas saapatallad haakuvad maapinnaga, kuidas vahemaa väheneb ilma liigse pingutuseta - nauding liikumisest, nii võiks kaua kõndida.
Ahjaa, arstile meeldivad mu saapad, kuigi ma võtsin neid jupp aega jalast ära.
Ta on muidu ka tore inimene, kuigi saadab mind kogu aeg vereanaöüüse tegema, neid ma aga ei salli üldse.
Seoses allaandmisega on ka sess minu jaoks läbi, see mulle küll erilist rõõmu ei valmista, tühja kah, kui tegemata asjad välja jätta läks kenasti B-d ja C-d, ehk saab essee eest veel A, neetult hea essee tuli. Eile öösel kirjutasin kella poole kolmeni.
Aga aitab kah, loen siin Kunderat, mõtlesin nüüd, et vaatan üle hulga aja mingit filmi. Igav on.

Nu ska jag skriva igen...

Kuulasin täna veel Amy MacDonaldit, leidsin uue lemmikloo, raamatukogus käisin ka, Riion oli kah seal, vahel mulle tundub, et võiks seal kogu aeg olla, seal on vaikne ja rahulik ja seal on tuttavaid ja isegi kui ongi ainult võõrad, siis ikkagi vähem üksildane kui kodus.
Täna sain peaaegu paanika, kui tundsin et mu keha vihkab Coldrexi, nimelt hakkas mu süda peksma nagu segane ja hetkeks näis tõesti viimne tunnikene käes olevat, aga asi rahunes maha. Helistasin hiljem ka arstile ja sain oletatavaks diagnoosiks gripiviiruse, seega lähen homme perearsti juurde, sest täna oli seal kohutav järjekord.
Nüüd peaksin hakkama esseed parandama, olen selle kohustuse edasilükkamiseks juba koristanud ja inimestega rääkinud ja uut Cheese'i lapanud, nüüd ka bloginud, ei ole midagi parata, on teine mul peakohal rippumas nagu...nagu...ee...giljotiinitera?
Liisa läks nüüd poodi, et midagi head tuua. Lähipäevil tuleb Saaremaa poole ka asuda, aga kool ikka enne ja terveks võiks ka saada.
Uus küünal kulub kuidagi kiiresti, pean Saaremaalt mõne juurde tooma, ma tean et empsul on neid seal igasuguseid, peamiselt ikka kellegi kingitud, päris ilusaidki.
Porru-hüatsindile tuleks ka midagi asemele leida, aga ilmselt tegelen sellega pärast vaheaega, sest kes selle lille ilu siin vaheajal ikka naudib.
Muide "kõhutunne" on kahtlane väljend, ma mõtlen, et kõht võib ikka väga kurjasti edast märku anda, et siis vahel kõhutunne on vaenulik? Või kui on kõhus liblikad, kas see tähendab, et süda on paha, armudes peaks ju süda hea olema? Kuigi vahel on paha ka, olen vist isegi kunagi tundnud. Hea küll, ma lähen oma jutuga rappa ja mõtetega segi, on aeg lõpetada.
Ja asuda essee kallale!
Friends are for sharing problems - I take yours, you get mine.
Sinise-punase triibulised sokid!
Mul neid pole, aga see kõlab ilusasti.
Kuigi mitte nii kenasti kui Jalgratas!
Hej hej!

Mis seal ikka pealkirjaga mässata

Kuidas läheb Su eraelu?
Elud elavad eraldi.
Tõesti!?

Pole viimaseid lugenud,
olin maal,
ei, mitte asumisel!

Anna andeks, et küsisin
kohe sedasi eraldi,
parem võinuks
kleidiservast Sind tirida
või teha mõnd muud lollust.

...

Kui pettumused on ainukesed,
mis pettumusi ei valmista,
Sa kallistades tuult
haagi lahkuvale vedurile sappa
oma tusameele talved.

L. Saatpalu

Käisin linnaraamatukogus õppimas ja tagasiteel kuulasin seda laulu.
Avastasin, et olen ka Matjuse tähtaja mööda maganud, peab ka talle vist meili saatma, et kas tohib tööd natuke hiljem esitada. Järgmine semester olen selle koha pealt igatahes targem.
Elud eraldi ja tusameele talv. Aga üldiselt olen ma viimasel paaril päeval päris heas tujus olnud.
Uue küünla panin lauale, ei mitte hauale, lauale - advendiküünal sai lõpuks omadega otsa. Süüa teen, kotlette ja kartulaid. Peaks minema pea ka ära pesema, et ehk hiljem ülikooli raamatukokku, sain täna juba töö olemusest aru.
Peab end käsile võtma, tegutsema, elus tuleb ju püsida, elada, mitte kookonis vaikselt vegeteerida.
Hetkel muud ei olnudki mõttes. Või on ju kah, aga ega siis ei pea kohe kirja panema.
Nägemesine.
Muide, nahktagiga on üllatavalt soe.

26ndamal jaanuarikuu päeval

Tagasi kodus, tulin just raamatukogust ja Shakespeare'ist, mokakook ei olnud nii hea kui lootsin, aga kõht on nüüd igatahes täis. Pea on ikka kahtlane, raske ja uimane tunne. Õppimisega olen jännis, Matjuse töö ei edene kuidagi ja nüüd sain veel teada, et kommunikatsiooni essee oleks pidanud kõvasti pikem olema. Tuleb sellega seoses Vogelbergile kirjutada.
Eile ei suutnud õue minekule vastu panna, käisin ja ostsin õunu ja kiivisid ja mahla, õunad olid Poola päritolu. Poeskäigust sain värske õhu sõõrmetesse ja tahtsin veel õues olla, kutsusin Arno õue, ta oli küll just jalutamast tulnud, aga tuli ikka.
Jalutamine oli mõnus.
Hommikul ärkasin kell kaheksa, uni läks ära, olin siis köögis, sõin ja koristasin ja panin oma asjad kokku, et raamatukokku minna, aga tegelikult oli see viis tundi und vist liiga vähe, sest siis ma läksin ja magasin veel natuke, kella kaheks suutsin end ikkagi tegutsema sundida ja vantsisin TÜ raamatukokku. Tunnen end seal alati natuke ebamugavalt, esiteks näib mulle, et mina olen lärmakam kui kõik teised kokku, teiseks ei leia ma kunagi raamatuid üles, kuigi olen nüüd neile kohaviitadele juba hakanud pihta saama, kolmandaks kipun ma seal ära väsima. Täna juhtuski see kolmas õige ruttu, vb olin ka lihtsalt näljane, igatahes tundus söömine parem mõte olevat kui läpaka taga konutamine. Shakespeare's oli mõnus, neil oli seal kena küünlavalgus ja mingi hästi chill muusika, Saatpalut ja teisi eesti lauljaid lasti. Nagu eelnevalt mainisin, polnud söök ehk päris see mida ootasin, aga nälg ajab härja kaevu.
Pärast oli õues ilgelt külm ja püüdsin oma kondid kiiresti koju vedada. Nüüd peakski katsuma uuesti Russelli ja Moore'i lainele saada.
Inimene on sotsiaalne loom.
Tegelikult mulle ikkagi meeldiks, kui tühjuses hõljuks "JALGRATAS"...ainult keegi ei tohiks tähtede pärast sõdima hakata.
Lehvadilehv.

Närvilõngakampsunid

Olen siin, kodus ikka, sain nüüd oma koosa kätte ja jäin tsipa haigeks, keeran koivad sügavamale fliisi sisse ja haletsen end edasi. Ei tegelikult mitte, õpin hoopis, teen esseed ja see isegi tuleb mul välja. Rõõsikaid kuulan, enne sõin küünlavalgel pelmeene ja jõin teed, pelmeenid olid ilma hapukooreta, ei tahtnud hästi alla minna, aga lõpuks ikka läksid. Minust ja maha kuhil räpaseid nõusid.
Eile sain kokku selle raamatumüügi naisega, ta ikka müüs seal ennast mulle ja ma tundisn et tahaksin öökida, tema peale karjuda, et mul on kõrini tema võltsis naeratusest ja ei, ei ma ei taha seda neetud enesmüümise tööd. Aga tegelikult ma naeratasin ja ütlesin, et oli meeldiv ja ehk ma helistan kui olen järele mõelnud. Nojah.
Siis käisin veel Tiiu juures, ta oli teinud hästi head kalapirukat, jõin veini ja kohvi ja magustoiduks oli meil kook kiivilimaga, viimane näeb välja nagu oleks see tulnukatest tehtud. Mine sa tea, äkki ongi. Kiivid on ka ju ühed kahtlased viljad. karvased ja õhukose koorega.
Nojah, jälle, eks see vein mõjus ka natuke ja nende juurest linna läksin ikka tõsiselt optimistlikuna, kevade tunne oli, mul oli palav, eest lahtise jakiga käimises ongi midagi kevadist.
Õhtuks olin igatahes haige, pea oli paks ja raske, kõht keeras ja kobisin enne kümmet voodisse.
Magama muidugi ei jäänud, tõusin paari tunni pärast üles ja joonistasin: pastelli ja värvipliiatsiga segamini, sellise segase pildi. lõpuks joonistasin ühe sinise tüdruku, see olingi mina.
Siis ma riidlesin endaga ja lubasin, et hakkan tubliks, et teen kõiki neid tähtsaid asju, mida ma teha olen tahtnud. Töötan välja oma masterplan'i.
Tahaks õue minna, seal on mu kuumaval peaal mõnusalt jahe. Aga nüüd ma arvan, et ei tohiks.
Et peab natuke teetassiga toas olema.
"Armastus on siis kui näed kedagi, aga tunned seda kõhus" (Sofia 5a)
Eks ta siis olegi nii.
Nägemiseni.
P.S. Kas te tunnete ka õunalõhna kui te Õnnepalu "Piiririiki" loete? Mina tunnen, lk 100-105 on mu lemmikleheküljed, loen neid aegajalt. Et õunalõhna ja kastemärja rohu lõhna oma ninasõõrmetes tunda.

Just sucks

Täna oli kena päev, vähemalt alguses, kõmpisin hommikul semiootika eksamile, päike paistis, kuulasin muusikat, ei olnud ei soe ega külm, selline hea ja paras ilm. Eksam oli ka ok, tegime natuke koostööd, Lotman oli ka lahe, rääkis, et maha kirjutajat tabab välk selgest taevast ja tema jäänuseid kasutatakse teeolude parandamiseks.
Edasi jalutasin natuke Vaksali kandis, helistasin paarile inimesele, ajasin juttu. Käisin koos Marteniga Toome poest burksi ostmas. Aga siis hakkas kõik vaikselt rappa minema.
Ok, arsti juurde mittejõudmine ei olnudki väga halb ja capuccino oli ka hea. Aga siis ma jõudsin koju, õppida nagu ei tahtnud ja tuju hakkas alla vajuma.
Tegin ristsõnu, aga need olid liiga rasked, siis helistas Heidy, juhendasin teda natuke ühe foorumi leidmise osas. Siis sain Seebult sõnumi, et ta on haige, mis tähendab, et ta ei tule Tartusse, mis tähendab, et ma ei näe teda, mis tähendab, et ma molutan ilmselt kodus, mis sukib täiega. Lisaks sellele ei saa ma ka no-life'ida, sest mäng mida ma tahan ei jõua sellise allalaadimiskiirusega kohale enne homset. Mis tähendab, et mul pole midagi teha.
"Piiririigi" sain ka läbi.
Argh.
Nagu, siis kui ma olin sotsiofoob oli mul palju inimesi kellega suhelda. Nüüd kus ma kõige vähem tahan emotseda on nad kuhugi kadunud.
Ving-ving.
Ausalt, sitt tuju on.

Failid, kaustad ja meilid - in Tartu

Tunnen end õige veidralt, kõrvus kumiseb kergelt, ei suuda tähelepanu koondada, nägu on katsudes kuum, magu palavikus olles, samas ei tunne ma palaviku uimasust, pgem tohutut energiat ja vajadust midagi põnevat teha. Õppida ei taha, üldse ei taha.
Sain täna teada, et homme on usundiloo eksam, nüüdseks olen slaidid üle vaadanud, pärast loen õpikut ka, õnneks on see alles homme õhtul.
Reedel semiootika - need for a studybuddy.
Nädalavahetusel olime Curu juures, öösel koju, sadas lund, tegin vesipiipu, meeldis.
Vahva oli tegelikult, Epsut muidugi alati hea näha, aga näiteks Liisa ja Margoti ja Kadiga oli tore rääkida. Ja Jekaga ka. Millalgi teeme dnd-d jälle.
Kultuurikommunikatsiooni essee saatsin ära, nüüd ootan, et Paul vastaks, kas ma saan eetika essee ka teha või len juba ettefeilinud.
Üldiselt on hinded muidu korras.
Semiootika ongi viimane eksam, siis veedan veel natuke aega Tartus ja siis Leetu. Jalutama tahaks vb minna, tahaks midagi teha, aga õues tundus külm olevat ja ega keegi kaasa tulla kah ei viitsi.
Tjah, ahjaa, sain täna veel Ofelia peal sillas käia, sealt avaneb sajaga parem vaade kui kuskil mujal laevas - see on ka loogiline.
Päh, teen vist endale võileiba, see ärevus võtab söögiisu ka ära.
Näm-näm...hõk.

Where you gonna sleep tonight?

Täna ärgates ma selle peale ei mõelnudki, mõtlesin hoopis oma veidra unenäo peale ja olin rõõmus, et see ikka uni oli. Aknast paistis päike ja kobisin oma kondid lõpuks kööki. Sain isegi interneti uuesti läpakas käima ja sõin helbeid ja apelsinimahla ja varsti teen kohvi kui ma olen piisavalt tubli, et nõud enne ära pesta. TÜ raamatukokku on plaanis minna, ehk saab enne õhtust olengut natuke ka õpitud, semiootikat näiteks, pean Arnole ta konspekti tagasi andma, eriti kui homme Saaremaale tahan minna. Mis mul vähemasti esialgu kavas oli.
Varsti tuleb jälle Couchsurfing'u koosolen, ei ole veel reganud, aga oleks päris vahva minna ja siis kutsuti mind veel mingile lastekaitse fondi koolitusele. Mõtlesin, et saan nii äkki midagi paremaks teha, sest, soigumine, et inimesed on tõprad ei vii kuhgu, vähemasti mitte senikaua kuni ma ise midagi ette ei võta.
Pealkiri tuleneb sellest laulust "This is the life", mis mul praegu YouTube'is mängib ja meeldib mulle, sest, kuigi ma nüüd olen korralik tüdruk ja magan öösiti kodus, siis aasta tagasi ei olnudki see nii loomulik. Pealegi oleks hea mõelda, et on veel kohti kuhu ööseks minna võib. Laulu mõtte on siiski veidi depressiivsem, aga see mind ei häiri, on endalgi muret piisavalt, parem hoian positiivsemast kinni.
Tooli eksami sain C, olen sellega päris rahul, eilne Euroopa ideede ajalugu läks ka vist täitsa kenasti, kuigi õppimine selleks oli kole. Vähemasti raamatukogus oli mõnus ja pärast käisin kodus vannis, see lõõgastas kohe põhjalikult, magasin küll vähe, aga see sai eilse ööga uuesti tasa tehtud. Reamon "Supergirl"...nädal aega tagasi kuulasin seda kogu aeg, aga praegu tundub ta liiga kurb, kuigi ilus.
Karini ja Kadiga käisime eile väljas, see oli jälle päris mõnus, plaanime nüüd koos trenni minna. Jah.
Aga aitab kah, ma pean tsipa paari failiformaadiprobleemiga mässama ja hiljem ju raamatukokku vaja jõuda.
Nukrus käib lainetena.
Sööge korralikult.
Sillu

Filosoofia

Pärast kolmepäevast filosoofiajaloo õppimist on meeldiv avastada uusi vaatenurki.
Loodan, et sain eksami esimese korraga tehtud, homme on ideede ajalugu...õppimisest on ikka täitsa kõrini.
Grim Fandango mängisin ka lõpuni, hea mäng oli.
Jah, edu siis.

Armastusest, Lottest ja supist

Nom-nom. Hakkan süüma kiirsuppi, sest olen laisk, aga õppimine teeb näljaseks ja kui kokata ei viitsi ,tuleb vähemaga läbi ajada. Pidin täna tegelikult Tali juurde maale minema, aga siis vaatasin, et bussid mängivad mulle mäkra ja jäin linna. Saunast siiski ilma ei jäänud, käisin Tiiu perega Rannus, olime seal päris pikalt ja lõpuks olin ikka väsinud ka. Tagasi tulles laskusin päris mõttesse, mõtlesin, et küll läks jamasti, ei jõudnudki eriti õppida ja nüüd tuleb pool ööd üleval olla, et midagigi tehtud saaks ja et ülikool on mulle ikka veidi vastumeelne. Aga siis tundsin järsku sellist mõnusat soojust südames, kena vaheldus sellele seal tolknevale kamakale, tundsin, et armastan ikka maailma, et mul on armsad inimesed ja armsad kohad ja ma meeldin iseendale ka. Mütlesin, et vb on see hipilik mõtlemine, siis mõtlesin, et äkki see on armastuse filosoofia. Umbes, et me saavutame eudaimonia läbi armastamise. Ja mida rohkem me armastame, seda rohkem on neid objekte, millelt meie armastus tagasi peegeldub, mis omakorda suurendab meie armastust maailma vastu ja rahulolu oma eluga ning üldist õnnetunnet. Et tõeliselt näeb vaid südamega...Väike Prints. Mina olen tegelikult rebane.
"Väikest printsi" lugesin ka, ma ei mõista miks, aga ma tunnen, et see raamat on mulle kõige olulisem raamat üldse, ma mõtlesin, et see võib olla sellepärast, et see on kirjutatud südamega, omakasupüüdmatult. Kuigi, üks asi millega ma ei nõustu, ma arvan, et vahel suured inimesed saavad aru, miks on nii tähtis teada, kas lammas sõi lille ära või mitte...vähemalt need suured inimesed, kes mäletavad, mis tunne on laps olla ja need, kes kedagi väga armastavad.
Lotte peale mõtlesin ma ka. Ma mõtlesin, et kuidas nii suur mees nagu Andrus Kivirähk saab teada, mida mõtleb üks pisike koeratüdruk, arvan, et kirjanikel on väga hea empaatiavõime kui nad nii keerulisi asju mõistavad. Või seepärast, et nad suudavad nii lihtsatesse asjadesse süvenenult suhtuda.
Siis ma sain aru, et minu lemmiktegelane on vana rännukoer Klaus, sest ta on mu vanaisa moodi. Selline, kes on palju rännanud ja oskab lugusi jutustada ja kellel on krutskeid ka sees. Ja kes ei kannata jonnimist. Aga ei saa ka peaaegu mitte kunagi kurjaks.Siis ma nüüd mõtlen, et võiks ju ka kirjanik olla, ja ise raamatusse pildid joonistada. Kui kunagi õige tunne tuleks, siis võiks.
Hea uudis, mu hüatsindil oli täna esimene õis lahti läinud, varsti hakkab ta lõhnama.
Veel hea uudis, rääkisin empsuga, ta on ikka vahva, kuigi tal on vähe aega. Mulle meeldis, et ta ütles, et armastus on olemas. Ma usun nüüd temasse palju rohkem. Endasse vist ka.
Taskus saab teisel korrusel päris head värskelt pressitud greibimahla, kuigi see on kallis.
Ally läks täna, ära, ta võttis kõik seenesupid kaasa, üks oli minu oma, olin natuke pahane, aga ainult hetkeks. Tegelikult ma loodan, et tal Soomes hästi läheb, ta leiab kindlasti palju toredaid inimesi ja tegevust ja värki. Jah, tuleb veel õigel ajal helistada ja head teed soovida.
Aitab kah, supp on otsas ja Hume'i empirism ootab.
Olge tublid.
Sillu
P.S. Seebu, kuidas me kokku võiks saada?

Aegajalt kulub ära)

Martenile

20years of snowfalling

Olin täna Manna töö juures Werneris, aga väsisin nii ära, et pidin koju kobima. Ja siis sadas õues lund, seda sadas nagu aegluubis, just seal Werneri ukse juures ja see oli nii neetult ilus ja ma olin nii neetult õnnetu, et hakkasin valjusti nutta ulguma. Õnneks ei näinud ma koduteel eriti kedagi. ja pisarad on tõesti tulised kui nad külma põske mööda alla jooksavad. Eks ma olengi üks suur tatistaja ja haleloom.
Nojah, aga midagi head ka, nimelt nägin täna Karinit ja Manna kutsus mind homme kelgutama. ja Epsu räägib minuga ka.
Ally McBeali vaatan.
Tegelikult ei taha ma midagi öelda.
...