Linnasuve laul

Iga kord kui ma Jaanuse blogi loen, tekib mul suur isu kirjutada. Olen linnast tagasi, kalendrit vaadates selgub, et olin ära ainult paar päeva - mõistus püüab selgeks teha, et see aeg kestis terve igaviku. Tea kas asi on magamata öödes või suures hulgas inimestes kellega kohtusin. Hea on tunda, et kojutulek oli õige otsus. Hea on teada, et vahel ei ole vaja toreda inimesega püsivaid kontakte luua. Piisab kui talletada enda jaoks mälestus jalgrattaga varahommikuses Tartus sõitmisest. Olid mõned väga meeldivad vestlused ja mõned vähemmeeldivad. Olid lauamängud ja suhtlusmängud. Ja Pirogov, kaste täis korter ning kassipoeg Emajõe ääres. Oli tavaline suvi Tartus. Sain aru, et mõni emotsioon on püsivam kui teine, mõnd hetke saab endaga kaasas kanda, sest ehk tuleb ka sellel oma aeg. Senikaua võib maailmas silmad lahti ringi käia, sest uut ja huvitavat on igal pool. Näiteks kingapaar Narva maantee äärses bussipeatuses. Ja ööd meeldivad mulle endislt, need öised retked Tartu tänavatel ja hoovides, kus tunned kuidas adrenaliin õrnalt tõuseb ning samas rahuned ja hingad kopsudesse rahuliku linna värskemat õhku. Ma armastan oma Tartut. Oma inimesi ja pärnalõhnalisi tänavaid. Aga vahepeal on päris hea Saaremaale sõita ja natuke raamatuid lugeda ning asjade üle järele mõelda. Tundub nagu oleksin kahe päevaga tublisti vanemaks saanud.
Head und.
S