Vahel on mul tunne, et kõik lähevad Tartust ära ja sügisel istun ja ma jumala üksi jõe ääres. Need mõtted tulevad siis peale kui lähedusevajadus lakke ronib. Siis kõnnin tänaval ja igatsen nii, et käed rusikas ja hambad ristis. Siis kuulan Dagöt ja hakkab natuke kergem. Aga ainult mõneks ajaks. Üksindus ei ole halb kui see tähendab enda jaoks aja võtmist, halb on siis kui ei taha üksi olla aga ikka oled ja midagi teha ei oska.
Ja see ka et ma usaldan hästi väheseid inimesi.
Eile võeti mul mõlemast veenist verd. Ei minestanud kordagi - success.
Aga enesetunne on ikka jama.
Laevapiletid ostsin ära, pühapäeval saab korra Eestist välja, söögi osas tuleb veel orgunnida.
Ma võin ju öelda, et tahan lihtsalt lähedust ja hoidmist, aga tegelikult on see vana kuri armastusevajadus mis hinge närib. Ei tea temaga midagi teha ka. Põgeneda?
Not my cup of tea.
Imeliste juhuste puudus teeb hulluks, ja peavalu, see ka.
Et selline äng-ving siis jälle.
Olge muhedad.
Kui ma ära suren siis saab minust pärnapuu.
kanaljee
4 years ago
1 comment:
Miks just pärn?
Post a Comment