ai

Pea valutab.

huligaanselt sisutu

Ma oskan hästi kooki teha,sokke ma veel nii hästi kududa ei oska. Vihma sajab kogu aeg, pesu vist ununeski kuivama viimata, njah, ma pean minema millalig Töllu kontserdile, sest töll on hea. Eile nägime enne ärasöitu Tartus Kuribohi, see oli ka tore, kuigi ma sain teda kallistada
läbi autoistme. Mulle ei meeldi läpakal kirjutada, ma ei leia täpitähti ja capslock on koguaeg ees.
mu plaadid jäid lnna, siiamaani olen hakkama saanud, kuigi terve tänase päeva magasin maha, Väikest Printsi lugesin veel, mulle meeldib. Neljapäeval saan Talinna, muide, isa ostis mulle riideid, erlessa nentis, et ma näen välja nagu postmodernistlik baleriin.
Olgu sellega kuidas on, mulle tundub, et ma hakkan kusagilt inspratsiooni leidma, pildistada on veel vaja.
Ma ei saa aru, kuidas on v6imalikolla seesmiselt nii kokkuvarisenud ja samas edasi elada. Ma parem ei m6tle selle peale, ma ei taha jälle kokku vajuda nagu eile 6htul.

I think i'll just keep going, someway.

Ma mõtlen, et ma pole olemas. Oh oleks see ometi nii.

Ma lähen varsti Saaremaale, koju, ehk saab seal kõik paremaks, ma ju tahan, et saaks, väga. Kadrinase ei lähe, kui keegi mind sinna just ei vea, Haapsalu ja Kuressaare kontserdite osas pole veel miski kindel. Mere äärde on vaja minna. Kõht on tühi. Saunas käisin. Abja kultuurimaja. Tige Tikker, mälestused. Täring.
Mul on teoreetiliselt kõik olemas, aga ma tunnen end nii tühja ja üksikuna, nagu mul polekski mitte midagi. Ma ei taha surra, aga ma ei taha elada ka. Üksindus on hirmutav, eriti siis kui su ümber on nii palju inimesi.
Tahaks et keegi mind kuhugi kaugele ära viiks, ma ei tea kes või kuhu, tahan olla üksi, koos kellegagi, kellega ma saaks üksi olla. Pool minust on otsekui surnud, ta ütleb et mu elul ei ole mõtet, aga see on vale.
Ma olen lihtsalt omadega põhjalikult kokku jooksnud.
Ma vajan midagi, mingit muutust, paremuse poole. Mul lihtsalt ei ole enma mingeid eesmärke muidu.
Ja ma elan kinnisideede nimel.
Aga mul pole neid, praegu.
Mul on mu vanematest kahju.
Pange keegi mulle mõistus pähe.
Või päästke mind lihtsalt ära. See oleks positiivne.

Et mitte toolilt alla kukkuda.

Istun siin korteris, ma pole siin vahepeal paar nädalat elanud, kirjutan ja mõtlen, et on hea, et praegu koolis pole. Koristasin kõik ära ja nüüd ootan aega, et minna ja pildistada toomemäel, joonistada võiks ka. urus on palju oldud, Rocky oli ära, seal oli lõbus, mina suutsin jääda kinni poomisköie sisse jne. Palju-palju kallistusi.
Varsti algab talv, kuid praegu on veel lehtede langemise aeg ja see näeb nii imeline välja, ma armastan neid kollaseid leheliblikaid. Ma mõtlen, et tahan Saaremaale minna, merele ja muidu ka, aga ma armastan Tartut, Tartus on inimesed, minu maailm. Ema, miks sa aru ei saa, et praegu on minu aeg teha lollusi, valida oma mõtteid ja välimust. Ma ei taha olla nagu teised, ma ei tahagi jätta endast kena ja korraliku noore neiu muljet. Ma tahan lihtsalt joosta kiiresti, ma suudan kuhugi ka jõuda, kuid see pole praegu minu jaoks oluline, peaaegu mitte miski pole. Vaid inimesed ja see et mu tänane päev on sama pöörane ja üllatusi täis kui kõik mis olnud ja ees. Ma ei taha koolis läbi põruda ja ma luban, et ma ei teegi seda, aga ma ei saa ka midagi parata, et minu eesmärgiks pole rõõmsad ja rammusad matused. Mul on elu ja põhjust elada. Ja maailma lõpus on kohvik, seal saame kokku niikuinii ja siis võtame paar pudelit veini ja tsillime kuskile edasi.- mitte keegi ei tohi mulle öelda, et ma elan valesti, te võite mulle nõu anda, aga ma otsustan ise, ok?
Jah, eile kõndisin mööda Karlovat, koos Soerdi ja Seebuga, lahe oli, vihmane ja lehene ja lõbus. Natuke kahju, e tõhtul Goblini juurde ei jõudnus, aga arvestades seda, et mul nina keset ööd verd välja ajama hakkas ja ma peaaegu kooku kukkusin, siis võibolla ongi nii parme. Tahaks Ikikatat vaatama minna, pean sellest Mannaga rääkima, raha mul küll eriti enam pole, aga niipalju vast saab. pesu peab ära viima. Süüa tahaks.
Kuidas ma saaksin väljendada, seda, et ma hoolin teist, nii väga hoolin. Vaheaeg kestab vaid ühe nädala, aga ma hakkna teist puudust tundma....värdjad!
Täna nägin päikest, nüüd on ta jälle pilve taga peidus ja varsti läheb looja ka. kas ma peaksin siia kokku võtma toimunud sündmused+ Ei, ei pea.
Palju õnne sünnpäevaks! Helenile, kes sai 18, Marisele, kes sai 17, kõigile teistele ka, ma kindlasti unustasin kedagi, kes mulle kallis, aga muide, Priidu tuli online.
Mis pole tegelikult eriti oluline. pean rääkima Martinitega, võibolla ka Vanakaruga, eks näeb, varsti kooliball käes ju. Süüa tahalks, ma ei saa kooli ka minna, vahet pole, vahet pole, see pole oluline!!!!
Olen olemas. Mõnda aega veel.
P.S. Pealkiri on mingi mõtetus, ma pole orbik.

Kui ma vihmas seisan, kas ma muutun siis lõpuks veeks?

Vahel ma mõtlen et ma olen väike saamatu värdjas, kes ei saa milegagi hakkama. Omajagu on see kindlasti tõsi. Ma ei ole võimeline järjepidevalt siia kirjutama, ja hetkel ei ole mul mingit tahatmist hakata ka vahepealseid sündmusi kokku võtma. Märksõnadeks võiksid olla: urg, rollimängjad, kool, uni jne. jne.
Täna oli ilus, ilus äikeseilm, olime Urus, kui Galatea helistas ja ütles, et väljas on äikesetorm. Me jooksime õue, niii-nii imeline! Ma armastan seda ilma, vihm, välgud ja müristamine, puudelt langeb lehti munakividest tee peegeldab laternavalgust. Ma seisin seal vist mingi pool tundi, ligunesin läbi ja ahmisin seda kõike endasse. Mere äärde tahaks, ma sain täna aru, et ma olen kuu aega meret eemal olnud ja tunnen temast nii kohutavalt puudust.
See selleks, mõningaid ergemaid mälestusi panen ka kirja. Täna hommikul näiteks kohtasime tänaval emo-tuvi, ta jäi auto alla, nagu rataste vahele ja sai karmi shoki ja kerge vigastuse, meil kulus oma kümme minutit et ta tee pealt ära saada, ta kõikus ja tiirutas ja Goblin tõstis ta saapaga kõnniteele. Siis me läksime sooje saiakesi otsime, me käisime vist umbes 6 korda üle Riia mantee, sest me ei suutnud otsustada kuhu me minna tahame.
Millalgi minevikus toimus ka Uru avamisüritus, ei mäleta kahjuks midagi eriti, Jaanus oli Tartus, Urule kingiti kala, mis pikka aega haises, me tantsisime palju Error 44 (või oli see 49( rahvatantsu...weee!
Elesgali asju arutasime, Uru katusel, koos hea veiniga, tulemuseks oli impro-larp, mille käigus maabusid Urgu tulnukad, Edgar tuli üles leida, kõikjal olid laibanukud ja Uru telefonile tulid kahtlased kõned, teemaks poliitika ja Elesgal. "Kell on 23.00. On aeg ärgata"
Kummaline on see, et viimase nädala jooksul olen kodus magand kaks ööd, millalgi vahepeal käisin koolis ka, reedel oli tore rootsi keele tund. Capoeira on lahe! Ma püüan seal korralikult käima hakata.
Reede õhtul oli meil lõbus seik veinipudeliga, me läksime sellega rõõmsalt Pirole, et see seal lahti teha ja ära juua. Korgitseri meil muidugi polnud. Mina ja Seebu käisime wc-es, ja kui me tagasi jõudsime olid teised suutnud pudelisse lükata pastapliiatsi, eesmärk oli kork sisse lükata, mis ei õnnestunud. Ivell küsis möödujatelt korgitseri, kuid neil ei olnud. Mialee võttis juhtimise enda peale, mõne hetke pärast käis plaks, pudelikillud olid nii siin kui seal ja meie vein voolas rõõmsa jjoana mööda treppi alla. Asja tegi koomiliseks see, et pärast veerandtunnist mässamist oli pudelikork endiselt sügaval pudelikaelas kinni.
Hää küll, ma ei jaksa rohkem, ma tahan magada, natuke peaks svenskat ka enne tegema. Homme lähen uuesti Vanakaru juurde, õigemini lähen ja saan Ohpu käest raamatuid, et oma ajaloo tööd teha.
Emps tahtis Tartusse tulles Urgu näha, ma lubasin ta sinna viia, huvitav kas temast saaks rollimängja?
Head ööd mu armsad sõbrad, nautige ilusaid vihmaseid sügisõhtuid ja helistage aegajalt oma vanadele tuttavatele, et küsida miks nad ei maga ja kas nad ikka teavad, et Maxima on tegelikult T-market.