Tunded on röögitud

Nii, ma tean küll, et te seda loete, vahele jäite tõprad!
Aga see pole otseselt kellelegi teist, ma lihtsalt pean kusagil oma emotsioone väljendama.
Ok, vahel on ka.
Eile käisin kultuurselt kinos ja teatris. Vaatasin Maailmafilmi raames kahte filmi, üks oli mingist Mehhiko naisest ja teine India perekonnast, kus mõlemad vanemad olid pimedad.
Esimene oli päris hea, operaatoritöö oli jama, aga tüüp kes filmi tegi oli lahe, sakslane nimega Florian - ilus nimi.
Teine film oli kohutav. India ajas mind närvi, kõik seal filmis olid nälginud: inimesed, koerad, kassid, varesed, rotid. Ja kõik oli kohutavalt räpane...õhh. Ja see kestis ka peaaegu kaks tundi. Ja nad peksid üksteist kogu aeg...haige asi. Üleeilne film Tiibeti nomaadidest oli ikka julmalt hea, ses mõttes, et need inimesed olid õigete põhimõtetega, nad ei karjunud üksteise peale, rahulikud sellised. Kusjuures nende elu oli tunduvalt raskem.
On see tähendab.
Liisa läks koju täna, Ally on siin, ta tegi salatit, see on hea. Koolis käia ei viitsinud, käisin linnas ja tõin raamatuid, Orwelli ja Kenkot ja Pojmani õpiku.
Aga jah, tagasi eilse õhtu juurde.
Pärast teist filmi oli mul ilgelt halb tuju, mida võimendas muidugi asjaolu, et keegi ei viitsinud minuga teatrisse tulla, aga noh, see rohkem teisejärguline. Mikipärast oli õues jube külmaks läinud ja ma lõdisesin kui Athenast välja sain. Mõtlesin siis, et lähen otse Gen'i ja ostan seal tassi teed. Läksin ka, teed sain ka, teatripilet müüdi mulle ka. Seal on mõnus, saab Aliast mängida ja niisama logeleda.
Aga etendusest.

VIIMASED KORRALDUSED NEILE, KEDA MA KUNAGI OLEN ARMASTANUD

Abistav rühmakoosolek neile, kes soovivad vabaneda nii psühholoogilisest kui füüsilisest

sõltuvusest igatsusse.

Kontseptsioon, lavastus, helikujundus ja esitus:

TAAVET JANSEN+TAAVI EELMAA

Selline asi oli siis kavalehel, natuke muud ka.
Nii, need kaks tüüpi suutsid mind kolmel korra täiega närvi ajada. Esiteks siis kui nad korduvalt lasid sõna "nussima", ma vihkan seda sõna. Teine asi oli vastikult madalates helides. Nende kahe pärast olin ma valmis lavale jooksma ja mõlemad tüübid maha lööma. Siis õnneks hakkas üks neist poolpaljalt ringi hüppama ja möriema - see päris meeldis mulle, ei tahtnud enam kedagi tappa.
Siis ma vahepeal mõtlesin, et alternatiivteatri piir on minu jaoks käes.
Siis nad enam ei hüpanud, nad hakkasid rääkima. Siis ma hakkasin nutma.
Ja tahtsin neid selle eest maha lüüa, mida nad ütlesid.
Võib-olla sellepärast, et ma kardan et neil oli õigus.
Ses mõttes on mul hea meel et ma üksi käisin.
ma ei soovita, eriti psüühiliselt ebastabiilsetele.
Aga minge ja vaadake ikkagi.

Tõenäoliselt on eilne etendus ka põhjuseks, et ma täna kogu meessoo ja iseenda peale tige olen. Et ma suudan alati valed välja valida ja iseennast tükk aega lollitada.
Ikka jälle ja jälle.
Aga ehk mul ükskord joppab.
Trotsides kiibedat tõde, mida igalt poolt näkku lendab.
Täna tuiskas.

Sööge köögivilju ja jooge teed, olge oma keha vastu kenad.