Tunnen tugevat vajadust kirjutada. Tahaksin väljendada seda mõtete ja emotsioonide segapudru, mis mind viimased 48 tundi on vaevanud. Ma haistan mingit lootusekiirt ja pääsemisvõimalust ja see teeb mind rõõmsaks, teadmine üksindusest aga hirmutab mind. Kodus olles tunnen end külalisena ja muud kohta mul hetkel ei ole. Peaksin tegema süüa, koristama ja koeraga jooksmas käima, aga motivatsiooni ei ole. Ma tunnen, et kui kord inspiratsioon on mind puudutanud, siis kõik päevad ilma selle puudutuseta on tühjad. Saan küll aru, et nii elada ei ole võimalik ja igatsusel peab laskma puhata, aga elu, mis tundub nii lühike ja samas näib nii mõttetu, tüütab mind. Eelkõige see, et tean, et ta pole nii tühine, et tal on mitmeid väärtusi, kuid sealjuures olen rahulolematu. Kardan ikka sügist, mingil määral muidugi ootan ka. Aga pidevalt käib peast läbi mõte, et ehk ma valisin valesti, ehk ma oleksin pidanud juba ammu lahkuma oma linnast ja harjumustest. Iga päev otsin märke ja näen peamiselt kaht viidet, esimene minu vana unenäomõis ja Itaalia, teine briti saarte vihmasus ja aeg iseenda jaoks. Imetlen inimesi, kes julgevad oma elus muutusi teha. hea, et tunnen, et olen viimaste aastatega paremaks ja tugevamaks saanud. Ma lähen edasi. Ja see lugu polegi lugemiseks kellelegi muule kui mulle endale. Egoismiga peab tegelema. Aga midagi selles on. Minu elus, minu olemises, mingi väike säde.