„Ma pole iial arvanud, et inimese vabadus seisneb selles, et ta võib teha, mida tahab, vaid pigem selles, et ta ei pruugi kunagi teha seda, mis talle ei meeldi.“ - Jean-Jacques Rousseau
Vabaduse probleemi on nii palju käsitletud, et tundub lausa utoopilisena sellele mõistele mingit ühest määratlust leida, ehk ongi see sõna: „vabadus“, vaid midagi aatelist, midagi mille eest võidelda ka siis, kui kõik on kadunud. Sellisel juhul ei oma tahe ja meeldimine vabaduse juures mingit rolli, nagu ka sajanditepikkune filosofeerimine. Ehk on vabadus siiski midagi enamat kui üks juhuslik sõna. Püüan lahata vabaduse väljundeid ja mõjutajaid, et selgitada välja, kas „vaba inimene“ üldse eksisteerib.
Rousseau’ tsitaadi juures tekitab esimesena küsimuse tahtmise ja meeldimise võrreldavus. Kujutame ette inimest, kes kogu hingest tahab sooritada langevarjuhüpet.
Selline soov ei eelda mingisugust eelnevat kogemust, soov langevarjuhüppest on teadmine a priori. Tänu mõttevabadusele, ei saa keegi talle ka sellist tahet keelata. Loomulikult võib tal olla tervislikke probleeme, mis muudaksid selle soovi täitmise riskantseks, kuid ka sellisel juhul jääb inimesele õigus tahta hüpet sooritada,
Oletame nüüd, et see inimene leidis võimaluse oma unistus täide viia, kuid avastas, et omab meeletut kõrgusehirmu, ja sai hüppest kohutava šoki. Sellisel juhul võib väita, et talle langevarjuhüpped ei meeldi, seega on tal vabadus neid enam mitte kunagi sooritada.
Antud juhul vajas ta siiski kogemust, et sellisele teadmisele jõuda. Seega on meeldimine teadmine a posteriori.
Rousseau eelistab meeldimist tahtmisele, kuid inimene ei saa jätta tegemata asju, mis talle ei meeldi, enne kui ta pole neid kogenud, sest kuigi inimene võib pettumuse hirmus jätta proovimata kõik, mis talle huvi pakub, ei saa ta ometi väita, et mõni neist tegemata tegevustest oleks talle meeldiv või ebameeldiv – tal lihtsalt puudub vastav kogemus.
Muidugi võib oletada, et iga inimene suudab luua seoseid juba kogetud ebameeldivate elamuste ja veel kogemata elamuste vahel, eeldades näiteks, et kui hirm kõrguse ees avaldub ka vaatetornis või katusel, võib tekkida hirm ka lennukist alla hüpates.
Loomulikult saab väita, et oluline ei olegi mitte kogemus vaid võimalus valida, kas mõnd tegevust kogeda või mitte, ehk tõeliselt vaba inimene võib teha „mitte midagi“.
Kuid kas „mitte midagi“ üldse saab teha?
Inimesel on olemas instinktiivsed vajadused: paljunemine, toitumine, liikumine, puhkamine.Vajadused on ka põhjuseks, miks inimesel on raske tulla toime ilma ühiskonnata.
Ühiskonnas, võtame tänapäeva maailma ühiskonnamudeliks riigi, on igal ühiskonnaliikmel kohustused ja õigused. Õigused sisaldavad muuhulgas ka nende vajaduste rahuldamist ning lisamugavusi, kuid samas eeldavad kohustuste täitmist ja reeglite järgimist, mis ei tarvitse olla meeldivad. Ühiskonnale vastukaaluks on igal indiviidil õigus valida erakuelu, loobudes samas nii ühiskonnas kehtivatest õigustest kui ka kohustustest. Erak ei pea tegema midagi, mis talle ei meeldi, eeldades, et ta elab soojas kliimas, kus ei ole vaja muretseda talvevarude ja külma pärast.
Teine võimalus on saavutada, läbi kohustuste täitmise või illegaalselt, piisav majanduslik rikkus, mis võimaldaks palgata inimesed, kes ebameeldivad toimetused ära teeks.
Seega võiks olla vaba see inimene, kes on saavutanud mugava ühiskondliku positsiooni või see, kes elab erakuna väljaspool ühiskonda, sest ainult siis on võimalik saavutada olukord, kus mitte midagi ei pea tegema.
Huvitav on asjaolu, et isend, kes tunneb end ühes keskkonnas vabana, ei tarvitse seda teises teha, Russell: “Inimene, kes on võetud ühest keskkonnast ja paisatud äkitselt teise, ei pruugi hoopiski olla vaba, kuigi see uus keskkond võib pakkuda vabadust neile, kes on sellega harjunud.“ Riik on ühiskonnavormina selle väite seletamiseks ehk kõige loogilisem, kehtivad ju erinevates riikides erinevad seadused. Muidugi võib väita, et on mõningad moraalireeglid, „Ära tapa!“ jms, mis on üldkehtivad, kuid kui hakata riigi asemel vaatlema väiksemaid kogukondi, siis võivad ka moraalipõhimõtted paljuski erineda. Piisab kui võrrelda erinevates kultuurides levinud toitumisharjumusi või iluideaale. Näiteks on mõningate Tais elavate hõimude naistel kombeks panna oma kaela ümber metallvõrusid, et kaela pikemaks venitada, sellisel meetodil võib kael venida kümneid sentimeetreid tavalisest pikemaks, samas kaasneb võrude äravõtmisega oht, et kael murdub. Kultuurikeskkonnad on erinevad ja nende mõju moraali kujundamisel küllaltki suur.
Kuna inimest loetakse loomariigi hulka, ei tasu tähelepanuta jätta ka loomade käitumisharjumusi. Paljude loomaliikide puhul kehtib reegel, et isaste võitluses ellujäänu, saab võimaluse paljuneda, inimeste puhul jääb võitjaks enamasti targem, atraktiivsem ja tugevam isend. Kõik tänu looduslikule valikule, mis on palju vanem, kui inimkonna loodud moraalireeglid. Kui me elaksime vaid selleks, et jätkata liiki, olla võitjaks looduslikus valikus, siis milleks üldse rääkida millestki nii abstraktsest, kui seda on vabadus?
Kõige lihtsam on sotsiaalset vabadust liigitada teovabaduseks ja mõttevabaduseks, mõttevabadus on põhimõtteliselt piiramatu, kuid seda võivad mõjutada elu jooksul saadud teadmised. Teovabadus võib olla piiratud inimese isiklikel põhjustel: tervis, põhimõtted, religioon, traditsioonid, või ümbritseva keskkonna poolt: seadused, perekond, loodus, materiaalsed väärtused.
Käsitleksin vabadust üldiselt, kui tahte ja võimaluse kooseksisteerimist. Tahe – see on meie vajadused, soovid, unistused. Võimalus – tahte realiseerimiseks vajalik tegur.
Arvan, et mida rohkem on inimesele antud võimalusi, seda rohkem ta tahab, iga võimalus võib olla mitme tahte aluseks. Võtame lihtsa näite: kui seisan jäätiseleti ees ja mul on piisav hulk raha, et osta jäätist, müüja on kohal, jäätist on, ma tunnen, et ma tahan jäätist – mul on selle tahte realiseerimiseks ka võimalus.
Kuid nüüd avaneb mu ees veel mitu võimalust: millist jäätist osta, kuidas serveeritult, kui palju, kas ainult endale?
Võimalik, et leian jäätise, mis mulle maitseb, ja suudan arvestada, palju ma süüa jaksan. Sellisel juhul mu tahe ja võimalus ühtivad, saan soovitud maiustuse ja tunnen tõenäoliselt sellest rahulolu. Kuid oletame, et minu lemmikjäätist ei ole – on see siis mu vabaduse piiramine, või oli mul ehk hoopis vabadus tahta mingit teist jäätist, kuid ma lihtsalt ei osanud seda võimalust kasutada?
Tahtmised võib sellises olukorras jagada kaheks:
- Soov süüa jäätist – kõik vajalik selle soovi täitmiseks on olemas, mul on võimalus jäätist osta.
- Soov süüa oma lemmikjäätist, näiteks: pirnijäätist – mul on võimalus osta jäätist, tõenäoliselt mitme erineva sordi hulgast, kuid pirnijäätist parajasti müügil ei ole. Võin valida mõne teise jäätise või üldse maiustusest loobuda. Antud olukorras tekib soov saada pirnijäätist vaid tingimusel, et võimalused jäätise ostmiseks on olemas, võiks öelda, et tekib küllastumine, võimalusi on palju, kuid nende olemasolust algab uus tahtmine – tahtmine saada pirnijäätist.
Jäiga determinismi teooriat järgides ei saanudki ma oma tahtmist valida, seega oli mu pettumus juba ettemääratud, kuid kas see tähendab, et ma ei ole vaba?
Vabadus tähendab läbi tahte ja võimaluse kooseksisteerimise rahulolu saavutamist. Vabadus olla õnnelik on olemas kõigil inimestel, seda vabdust ei saa piirata ei seadused ega ka lemmikjäätise puudumine. Seda vabadust saab piiarata ainult inimene ise, oma mõtteviisiga.
Seega leian ma et vabadus on individuaalne.
Riigis kui ühiskonnas on sageli karistusena kasutusel liikumisvabaduse piiramine ehk vangistus. Kuid indiviid, kes tunneb end vangistuses mugavalt, on ju ikkagi vaba. Tal ei ole küll õigust lahkuda mingilt territooriumilt, kuid selle piires on ta ka füüsiliselt vaba. Ma arvan, et siit tulebki põhjus, miks Rousseau ei käsitle tahet otseselt vabaduse määrava osana. Kui see inimene peaks tahtma lahkuda, siis ta seda ei saa, kuid samas omab ta täielikku õigust viibida vangistuses. Siinkohal on huvitav mainida, et instinktiivselt valib hirmunud inimene sageli vangistuse, tundes end välismaailmast äralõigatuna kindlamini. Näiteks peidavad reisijad end laevakatastroofi korral sageli kappidesse või tualettidesse, kuigi ellujäämiseks oleks neil vaja laevalt lahkuda.
Inimene võib alateadlikult tegutseda vastuolus loodusliku valikuga: me võime tahta jääda ellu, kuid meie alateadvus käsib meil end kappi lukustada. Ilmselt ei ole meie tahe vaba.
Oletame, et tahe ei ole mõttevabadust piirav tegur, sellisel juhul jäävad mõttevabadust piirama mõtted, mis on sageli peegeldatud ühiskonnast, seega ei saa nad olla täiesti vabad. Kuid kui oleks võimlik eraldada kõik ühiskonna mõjud, kas siis jääks üldse midagi alles, mis inimest loomast eristaks? On ju enamik ideid kujunenud välja läbi traditsioonide, ka vabaduse mõistet on hakatud käsitlema maailmas, mis moodustub erinevatest ühiskondadest.
Inimene kui ühiskondlik loom ei saagi olla vaba?
Ja kui vabadus on inimese loodud mõiste, kas siis ta üldse saabki omada sellist väärtust nagu tal aatelisena kujutatakse?
Siiski, inimesel on üks vabadus, eelis loomade ees, mida võib tõesti pidada suuremaks, see vabadus on enamike ühiskondade reeglites ka märgitud inimese põhiõiguseks: igal inimesel on õigus elule.
Tegelikult tuleks seda nimetada suremisvabaduseks. Iga inimese vabadus surra omal soovil on see, mida loomadel sageli ei ole, tingituna loomade ja inimeste mõistuste erinevustest. Inimene on ainuke loom, kes võib end tappa omal vabal tahtel. Meil on selleks ka mitmed füsioloogilised eeldused, sealhulgas väljaarenund pöial ja püstine kehahoiak. Ka vabasurma minek on seotud väga pikkade traditsioonidega inimkonna ajaloos. Näiteks sisaldab jaapani samuraide aukoodeks klauslit, mis ütleb, et surm on kõrgemal häbis elamsest. Ükski loom peale inimese, vähemalt teadaolevalt, ei tunne pikka kestvat häbitunnet.
Selline vabadus, eeldades, et surmajärgsust ei ole, annab võimaluse kõigest loobuda, ka neist valikuvabadustest, mis ühiskonnas eksisteerivad.
Jõuangi järeldusele, et „vaba inmest“ ei ole olemas, on vaid „ühiskondlik inimene“, kes omab mõningaid „vabadusi“, mis väljenduvad tema mõtetes, otsustes ja tegudes. Oluliseim inimlik vabadus on võimalus loobuda elust, igapäevased mõtted ja tegevused on mõjutatud ühiskonna poolt, kuhu inimene kuulub. Vabadus ei ole vaid üllas aade, kuid seda üheselt määratleda on raske ja võimalik, et mõttetugi. Vabaduse individuaalsus seisneb nii inimese tahtes kui mõtteviisis, viimast saab inimene ise muuta, vabadus indiviidi jaoks seisneb eelkõige tahte ja võimaluse kooseksisteerimises.
