Kõik saab korda.

Vahel on mul tunne, et kõik lähevad Tartust ära ja sügisel istun ja ma jumala üksi jõe ääres. Need mõtted tulevad siis peale kui lähedusevajadus lakke ronib. Siis kõnnin tänaval ja igatsen nii, et käed rusikas ja hambad ristis. Siis kuulan Dagöt ja hakkab natuke kergem. Aga ainult mõneks ajaks. Üksindus ei ole halb kui see tähendab enda jaoks aja võtmist, halb on siis kui ei taha üksi olla aga ikka oled ja midagi teha ei oska.
Ja see ka et ma usaldan hästi väheseid inimesi.
Eile võeti mul mõlemast veenist verd. Ei minestanud kordagi - success.
Aga enesetunne on ikka jama.
Laevapiletid ostsin ära, pühapäeval saab korra Eestist välja, söögi osas tuleb veel orgunnida.
Ma võin ju öelda, et tahan lihtsalt lähedust ja hoidmist, aga tegelikult on see vana kuri armastusevajadus mis hinge närib. Ei tea temaga midagi teha ka. Põgeneda?
Not my cup of tea.
Imeliste juhuste puudus teeb hulluks, ja peavalu, see ka.
Et selline äng-ving siis jälle.
Olge muhedad.
Kui ma ära suren siis saab minust pärnapuu.

Eurovision 2008: France - Sebastien Tellier - Divine

Üks parimaid läbi aegade.

I are alive

Hetkel ei ole kuigi halb, mul on natuke muusikat Youtube'iat, kitarrisoolod silitavad kareda käpaga kõrvu ja eesolev nõudepesemine ei tundu kuigi hirmutav. Hommikul oli paanikahoog. Vihkan neid asju.
Aga Marten lubas mul eesti Looduse toimetuse pehmel puupõrandal õppida, minu õnneks olid seal laiali Oma Keele numbrid, mis aitasid mind eesti keelega, viimasega oleks muidu hätta jäänud. Õppimist sai tehtud, aga suur kuhil on veel eest, niiet, ei tohi lasta motivatsioonil kuhugi kaduda.
Eile hoidsin Katat ja pärast käisin kodus vannis, kuulasin intelligentsele inimesele kohaselt raadioteatrit ja imetlesin vannivahtu. Pingutasin sellega üle, lõpuks oli seda nii palju, et sain vannis vahuskulptuure teha. Mis oli täitsa tore.
Hommikul tegin pannkooke, vaatasin Simpsonite filmi ja paanitsesin nagu eelnevalt mainitud. Hiljem lähen Gopsi juurde, kui just Tiiu ei helista ja mulle natuke süüa ei anna, eile igatahes ähvardas ta seda teha.
Tsipa kahju, et telkimine ära jäi, aga arvestades seda kui madalaid temperatuure oodata on ja minu madratsipuudust, siis võin sellega ka oodata.
meenus siin hiljuti üht Ristikivi tsitaati lugedes, et eelmisel kevadel arutasin mõttelõngu pidepunkti üle. Et, mis on see, mis keset tühjust hoiaks hinge?
Nüüd ma olen jälle mõelnud ja hakanud märkama kõiki neid konkse ja haaka millega ma elu külge olen aheldatud. Nagu kaljuronimissein - värvilised kivid on need igapäevased vajadused, tuttavad, kool, puhkus, ilma nendeta ei saa, aga nad vahelduvad. Konksud seina küljes, kuhu taha turvaköit kinnitada, need on tähtsamad, need on need inimesed, aga ka kodu, lemmiktegevus jms, ilma milleta on raske hakkama saada, need püsiväärtused, mille külge me oma elu turvaköie kinnitame. Kui mõni neist kaob on kukkumine ränk. ja kõige ees, üleval on eesmärk, see mille poole ronida ja elada - õnnelikkus. Kuid sinna ei jõua ilma kivide ja konksude abita.
Nojah, selline mõte siis. Siia sai ta üsna pealiskaudselt kirja aga see selleks.
Püüan olla vähemsõltuv teistest enda ümber, aga see ei tule väga välja. Täna nägin miimi. Ja rääkisin Oskari maja juures oleva pisikese koeraga.
Lõpetuseks ütlen midagi lihtsat, nagu ikka...jalgratas.

Carla Bruni - Quelqu'un m'a dit

see ka.

jean petit danse

Päris veider tegelikult. Aga laul ei andnud mulle pärast seda teatritükki kuidagi rahu.

Üks maas, neli veel

Sõjalise essee sain täna valmis ja saatsin ära, teema ajas segadusse ja ei tulnud just suurem asi. Mis seal ikka. Tõin heas tujus Ruthi juurest oma eetika materjalid, pärast lõunat saab ettekandega tegelema hakata. Üldiselt rääkides, käisin Saaremaal ja puhkasin natuke, maadlesin segaste bussiliinidega ja sõin gurmee lõunasööki. Viimane toimus Pädaste mõisas, perekondliku emadepäeva tähistamise raames ja oli ennekõike väga maitsev, hinnast rääkima ei hakka, aga maitseelamus...mmm! Mis tuletab meelde, et tahan varsti süüa saada. Muide kolmapäevalja neljapäeval saab Athenas vaadata "Diskot ja tuumasõda", et ehk lepiks kokku ja läheks?
Kodu oli hea nagu ikka, ühe öö olime mere ääres, päikeseloojangud on seal ikka täiuslikult ilusad, tekitavad õrna nukrust ja igatsust ja hurmavad samaaegselt. Avastasime Jõiste piirivalvestaapi ja nõukaaja arhitektuuri kuldnäiteid, ineti ja sürreaalne samaaegselt, kokkuvõttes isegi lõbus oli seal turnida ja imestada, et mille kuradi pärast neil sellist betoonkolakat vaja läks.
Ja meri lõhnab, ja mets lõhnab ja linnud. ja kirsipuud hakkavad õitsema. Tartus juba mitmel pool, lähengi Tähtverre neid otsima, ühtlasi meeldi mulle kevadine kuid jahe ilm. Ja lehed! Puud on lehtes ja muru on roheline, kui otsatult vahva see on:)
Sõitsin linna mingi fantoom Kalle-bussiga, mis ei peatu Viljandis ja Kilingi-Nõmmel - väga kaval minu meelest. Hoian akent öösiti lahti ja magan nagu kott. Hommikul on jahe, aga selle elab üle.
Nüüd tuleb uuesti koolile keskenduda, aga sellega saab hakkama.
Mõlgutasin bussis jälle mõttehulki, suuresti armastusest ja rändamisest ikka, aga neist kirjutada ei viitsi.
Edu saarlastele, kes jälle ratastel teele lähevad!
Peab oma lemmiklooma ka suveks üle vaatama, Saaremaa ring tuleb ära teha.
Olgu teil palju rõõmsaid vihmapiisku.
Ja ämbriga rõõska äikest.
Tuleks ta juba...

Log off. Shut down. Go run.