Tunnen tugevat vajadust kirjutada. Tahaksin väljendada seda mõtete ja emotsioonide segapudru, mis mind viimased 48 tundi on vaevanud. Ma haistan mingit lootusekiirt ja pääsemisvõimalust ja see teeb mind rõõmsaks, teadmine üksindusest aga hirmutab mind. Kodus olles tunnen end külalisena ja muud kohta mul hetkel ei ole. Peaksin tegema süüa, koristama ja koeraga jooksmas käima, aga motivatsiooni ei ole. Ma tunnen, et kui kord inspiratsioon on mind puudutanud, siis kõik päevad ilma selle puudutuseta on tühjad. Saan küll aru, et nii elada ei ole võimalik ja igatsusel peab laskma puhata, aga elu, mis tundub nii lühike ja samas näib nii mõttetu, tüütab mind. Eelkõige see, et tean, et ta pole nii tühine, et tal on mitmeid väärtusi, kuid sealjuures olen rahulolematu. Kardan ikka sügist, mingil määral muidugi ootan ka. Aga pidevalt käib peast läbi mõte, et ehk ma valisin valesti, ehk ma oleksin pidanud juba ammu lahkuma oma linnast ja harjumustest. Iga päev otsin märke ja näen peamiselt kaht viidet, esimene minu vana unenäomõis ja Itaalia, teine briti saarte vihmasus ja aeg iseenda jaoks. Imetlen inimesi, kes julgevad oma elus muutusi teha. hea, et tunnen, et olen viimaste aastatega paremaks ja tugevamaks saanud. Ma lähen edasi. Ja see lugu polegi lugemiseks kellelegi muule kui mulle endale. Egoismiga peab tegelema. Aga midagi selles on. Minu elus, minu olemises, mingi väike säde.

Everybody's Free to Wear Sunscreen! (ORIGINAL VERSION)

Seekord mulle endale.

Summmmm....

Mesilane lendab mööda tuba, minul on käed rohimisest hellad ja jalad rohelised, eks ta ole. Saaremaa tähendab suures osas aiatööd. Ülejäänu hää on võimalus käia kenas kohas jooksmas ja jalgrattaga sõitmas, viimasest kahest on saanud mu lemmiktegevused. Ei oska paadimatkast, oma sünnipäevast ja muust heast eriti midagi kirjutada. Tean nüüd paremini kui head inimesed mind tegelikult iga päev ümbritsevad ja kui tähtsad nad mulle on. Ühtlasi on suvi toonud tagasi rännukihu ja armastuse magamata ööde vastu. Aga seegi on rohkem minu mõtete asi kui pikemaks kirjutamiseks sobiv. Praktilise kandi pealt on kodu leidmise osas veel kahtlusi ja tekkinud soov endale gaasipriimus osta....niiet pakkumised on oodatud. Pisikesed pahuksisolemised iseendaga leiavad heast muusikast leevendust ja nuh, mis ei tapa teeb tugevaks, kuigi haiget saamine on sealjuures tõenäoline. Tallinnas sain aru, et hoolimata üldisest tülgastusest kaubanduse vastu ei suuda ma end talitsed raamatu- ja aianduspoes - esimeses, noh, seal on raamatud ja teises olid roosid...niii palju roose! Ma olin täiesti valmis kulutama 500 eeku roosiistiku peale, õnneks ei olnud mul rahakotti käepärast. Loomaaias käisime ka, maod on endiselt põnevad ja tiiger oli kah tore. Aitab siis nüüd. Pean Lastefondi jaoks pisitööd tegema ja natuke rohimisest puhkama.
Head!
S.

Queen-Bicycle Race

Taurile.
Ja teistele paadimatkajatele ja inimestele, kes julgevad valjusti laulda.

Suveöö unenägu

...ehk siis magamata öö, ehk siis larp, ehk midagi mõnusat. Kuigi ka vihm ja külm, tund ja tund, vaatad kella, mõtled et on neetult ilus hommik ja et on külm. Jooksed. Läbi vihma ja kaste, üle karjamaa, sisikond ei ole nõus - hingeldad, tagasi. Natuke vihma käes lõkke ääres vorsti ja kartulit, põletad suulae ära - aia. Aga maitseb hästi. Tahaks sooja ja kuiva, oma voodisse, heliseks juba telefon. Kuulatad iga heli, et kas on Arno autoga, autos oleks hea ja soe...Tartus ootab voodi, mm! Aga on vihm, katus tilgub siinseal läbi, tuule käes on eritit külm. Mootorimürin! Telefon on vait, aga see on kindlasti tema, kindlasti...kott selga ja parkla poole, viimasel kahekümnel meetril hakkab telefon helisma - jei! Soe, soe, soe! Uni...ei, oot, peab vaatama, et rooli hoidev inime ärkvel püsib. Marten juba magab, Dani vaatab välja. Arno sõidab, aegajalt muudab käte asendit ja sügab nina, heh, Coca pudelid on tühjad, vaesed väsinud loomad. Aga mängul ju polnud vigagi, alguses oli segane, aga zombisid nottida oli vahva. ja liblikad! Terve mets neid täis, kõnnid üksi pimedal rajal ja mõtled et ilus on see Eesti suvi, õhk on värske ja liblikad ümberringi nagu "Suveöö unenägu". Ümised, taevas on pilvede vahel ufolaadne päike. Hommik...
Jõuad tartusse, siis voodisse, põrandale jääb kaos seljas ja kaasas olnud asjadest, silmad lahti u 15.40...süüa? Uimasena tuigud ringi, telefon...kes, mida? "Me oleme seitsme minuti pärast all, Aapo juurde grillima." Ah, em, särk? Püksid? Võtmed võiks ka võtta. Hops-hops. Autosse, veider seltskond, kaabu ja atlasega Goblin, Curunir, "You are my sunshine", lobisev Aapo.

Ma ei oskagi nüüd midagi öelda, kindlasti oli parem olla seal kui üksi Saaremaal, viimase hetke otsused on endiselt rõõmsate tagajärgede eelduseks. On keeruline väita midagi muud kui seda, et on suvi. Suvi peabki selline olema. Ja 20 on siiani igatahes suurepärane. Ma olen küll mõne mõttega natule pahuksis, mõne emotsiooniga õigemini. Kuid eks nad leiavad ka oma lahendus.
Ahjaa, Liisa, su käekell on minu käes.
Ma olen nüüd unetu. Ja lõhnan üleni lõkkesuitsu järele.
Kena sooja sumedat ööd.

I got a feeling, I could be someone.