Helen oli siin, rääkisime vist ööläbi, magasin igatahes vähe. Ja kurk valutas ärgates. Aga tegime oma hipikõnni öises Orissaares ja pesime koos hambaid - ehk nagu kunagi ammu, kui me väikesed olime. Kirjutasin Poognasse ja samas mõtlesin, et miks. Kui ma kirjutan midagi isiklikku, enda jaoks, siis miks ma tahan et võõrad seda loeksid (ja samas põen, et keegi tuttav sellele peale ei satuks), miks on mul vaja kuulda võhivõõraste arvamust oma tunnete kohta? Sest ega neis nadides luuleridades ju muud pole, minu hetketunne ja vaatamine, mõtted elust nii nagu mulle parajasti paistab. Miskipärast ajavad need kommentaarid mind naerma, nad ei mõista ju miks ma sellised sõnad sinna kirjutasin, miks just nii. Ja siis loen neid skeptilisi arvamusi ja polegi kurb vaid on hoopis rõõmus. Või peaks seda kriitikat tõsiselt võtma...Ei.
Rääkisin Helenile oma inimsuhete võrdlusest kapitalistliku majandussüsteemiga, mind pani imestama, et see tundus talle uudne. Ise vaatan seda nüüd juba skeptiliselt. Usun vist liiga palju siirusesse ja...armastusse.
Tõnis Mägi muudab mind hetkel nostalgiliseks.
Ja miskipärast hulk lihaseid valutab, see häirib natuke.
Rahu on hea. Äikeseilma valgus on siin meil, tema ka ilus, vedelen oma toas põrandal, loen ja kirjutan ühtteist.
Jäääär - "Üksilduse valss" Ilus, habras lugu.
Olen rahul, et võin olla rahul sellega, et olen siin. Mingi väike äng on veel põues ja vahel ei lase klomp kurgus sügavalt hingata. Aga ma usun et ta läheb ära. Küll ta ükskord ikka läheb. Või lähen mina.
Kaua sa ängiga ikka koos elad:)
Lõpuks tahaks öelda, et te olete mulle väga armsad (ma muidugi ei tea päris, kes siin kolavad, vb mõni nii armas ei ole ka...) ja ma loodan et teil on oma pisike päikesekiir või mõni hea mõte, mille südames kandmine teid rõõmsaks teeb.
Oh, ma lähen lausa nummiks.
Ja siis irooniliseks.
Aitab, tüdruk.
Head ööd.
kanaljee
4 years ago
No comments:
Post a Comment