Mu kallis X
Polegi sulle varem kirjutanud, näed siis. Aga palju õnne, siin on minu esimene kiri just Sinule.
Ma pean tunnistama, et käid mulle viimasel ajal võrdlemisi närvidele, mitte et ma muidu heas tujus oleksin, aga sinu eksistents tekitab minus lihtsalt öeldes masendust.
Sa lihtsalt oled seal kusagil, täiesti vastutustundetult ükskõikne. Muidugi ei ole see sinu süü. Selles olen ikka süüdi mina. Nagu alati. Sest ainult mina loon endale illusioone, milles pärast kibedalt pettuda.
Seega ei saagi ma sind milleski süüdistada. Sul ei olnud algusest peale üldse mingeid kavatsusi.
Erinevalt minust. Algusest peale, kas pole kurb?
Nojah, ma annan endale selle andeks. Nagu ka kõik need varasemad korrad, nagu ka need korrad mis alles ees on. Ainult üht ma ei mõista, kuidas ma peaksin veel mõned korrad üle elama. Et kui see ongi Elu Mõte või Armastus, siis miks kuradi pärast on mul tarvis nii palju pettuda.
Et ma hindaksin seda tõeliselt kui ta mul lõpuks käes on? Aga kuidas ma tean kaua võidelda. Ja kuhu ma üldse minema pean?
Ah, miks keegi seda ei võiks öelda?
Näed kallis X, sina pole üldse milleski süüdi, aga ikka valan ma oma kibestumuse just sinu peale välja. Sind pole ju õieti olemaski, vähemalt mitte sellisena nagu ma sinu poole praegu pöördun.
Ja seda kirja ei loe sa ka. Ma loodan et ei loe. See jätaks minust väga vale mulje, kas tead.
Selle pärast ei ütle ma sulle, et ma olen sind armastanud. jah, just olen. Sest praeguse hetke kohta ei tea ma midagi öelda. Aga kunagi oli üks õhtupoolik, siis ma päris armastasin sind. Võibolla ainult su häält. Mis on iseenesest jabur, sest kuidas saab armastada kellegi häält, keda olemas ei ole.
Aga ehk sa siiski olid olemas?
Ainult sellisel juhul kallis X, tahaksin ma teada kuhu sa kadusid. Sest sellisel juhul võin ma sinu järele igatsema hakata. Mis oleks kurb.
Isegi kui sa seda kirja ei loe, siis palun vasta mulle, et ma saaksin teada, kas sa olid või ei, sel külmal õhtupoolikul.
Siiralt.
Sinu S.