Monday, January 29, 2007

Kui ma haige ja uimane olin

Säh sulle, Sillu on nüüd haige ja hunnikus, kõigub ja on tatine. kooli muidugi ei läinud.
Päike, kurivaim, paistab aknast otse silmaauku. Silmad niigi vesised, lugeda ei jaksa. Tahaks midagi kasulikku teha, püüan natuke ehk Elesgali jaoks joonistada vms.
Urr, mul pole aega haige olla.
Eile ma ütlesi Hannesele, et soa poiss pead ää valima, kes soa olla tahad. Ilmaelu juba on ütskord sedamoodi, igale inimesele on seia kohta vaja ja selle koha peab tema ise omale valima.
Moa äi oskagi änam murdekeeles kirjutada, põle nagu õiget tahtmistki.
Tagasi eesti kirjakeele juurde, vigase küll.
Tahaks siia midagi ilusat ka nüüd öelda.
"Üks hea ja õige riid hoiab inimesi sama tugevasti koos kut suur armastus, ja kis see teada võib, ehk ta ongid ise üks armastus, kuigid ta tuleb sulle nagu äke selga ja pähe kut lüpsipink."

Sunday, January 28, 2007

Kõhugripp, lemmikloomad ja tants.

Laua peal on erlessa kõrvarõngad, tass kemikaalse joogiga, pihlakast pärlid ja veel ühtteist. Sillu alustab oma järjekordset sissekannet. Inimesed jõudsid ka lõpuks koju, Goblin on küll haigena Kadrinas, millest on kahju, aga Gala on siin ja Seebu ja Seebu rott, ning teises toas on Erlessa, kelle kohalolekust pole küll suuremat rõõmu, aga ikkagi on hea mitte üksi olla.
Gala ei taha lugeda, ma saan temast aru, aga ta peab (seda ütleb inimene, kes jättis oma vene keele koduse töö kooli ja kes peaks läbi lugema veel 500 lehekülge "Idiooti").
Täna käisin ma Urus, tantsimas, see oli vahva, Inwe õpetas ja Sillu tantsis, ma pole nii ammu tantsida saanud!
Eile õhtul rääkisin Uvathaga, ma tahan teistega arutada, et võiks talle külla minna, muidu on Uva üksi ja kaugel ja kurb.
Ma olen ikka tore inimene küll, pole must maailmale mingit kasu.
Ja ometi on neid, kes minuga koos tahavad olla, kummaline, kas pole?
Õhtul käisin koos Soerdiga Raekoja platsil, kus olid jääskulptuurid, vaatasime neid natuke ja näppisime, sile jää on käe all kuidagi mõnus ja soe.
Seal oli Uru-skulptuur ka, sellline, väikese triumfikaare moodi.
Nüüd ründas mind koduigatsus, ma ei tohiks Tättet kuulata, oeh. tauri hakkas ka minuga rääkima, helistasin just teise tuppa erlessale, et tema essee kohta infot saada, mu kurk valutab endiselt.
Seebu rott on lahe, ta meeldib mulle, kui ta mööda mu kätt ja jalgu ronib ja varuka see son ta mõnusalt soe. Meil oligi looma vaja.
aga nüüd, ma peaks lõpetama ja natuke lugema ja siis magama minema, sest homme on kool, kool on kurjast, aga millegipärast ikkagi vajlik. Maailm on väärakas.
Elu on lill....vabandust, et ma selle sprei ära kulutasin, aga seal oli ju "Legal grafiti area"
Olge tublid, hoidke ennast haiguste ja kurjade inimeste eest.
Mina olen toiduahelas kõrgel positsioonil!
Sillu on ajutine nähe....nagu halvad ilmad või tuulerõuged.
Visa hingega.

Saturday, January 27, 2007

Millegi ja mittemillegi vahepeal.

Hetkel olen ma veeel kasutu, aga kohe-kohe hakkan pesu pesema ja õppima ja üldse asjalik olema. Ma jõudsin just Kadrinast tagasi, rongipiletit ostma ei pidanud...weee. Varest nägin, küsis kas ma Rockiklubisse kontserdile tulen. Ma ei jaksa vist. Muide, kui ma koju tulin, nägin terfet hulka mendiautosid ja helikopterit, püüan välja uurida, mis juhtus.
Lilled on lume all peidus, see ei tähenda, et neid olemas ei oleks.
Inimesed on väikesed ja rumalad, ja ometi, on neile antud võim muuta kogu Maailma. Nad on nii haledad, et ei oska näha midagi enamat, kui seda, mis on nende ninade ees ja nii rumalad, et ei oska hinnata midagi peale iseenda. Mis pole muidugi kõige hullem.
Kõige hullem on see, et nad püüavad hävitada kõike endast erinevat, et nad tahavad luua Maailma enda näo järgi, mõistmata kui inetu ja rikutud see on. Ja nad ei muutu kunagi paremaks.
Ning valus on mõelda, et ka mina olen süüdi, ma olen inimene.
Võin loota, et minu surm teeks maailma paremaks, aga see ei ole nii. Võin arvata, et maailmast eraldumine muudaks midagi, aga ka see pole tõsi.
Maailma paremaks teha saan vaid oma tegudega, kuid kas ma üldse julgen midagi teha, arvestades seda, kui rumal ma olen.
Anna andeks.
Ma olen iseenda olemasolus süüdi.

Ei, ma pole hullumeelsem kui tavaliselt, ma olen lihtsalt üksi kodus, üksindus on masendav, ma ei taha üksi olla. Aga mul on kohustused, mis on nii tühised, et nende peale mõtleminegi tundub jabur. Aga on olemas ühiskond. ÜHISKOND! Käigu ta põrgu!
Valelikkuse ja massilolluse looja.
Ma ei vasta hetkel telefonikõnedele, palun vabandust. Mul ei ole teie vastu midagi halba, ma ei vaja hetkel probleemide eest põgenemist, vajan lahendusi.
Muusika on ilus.
Liil oli sünnipäev, ma loodan, et ta jäi rahule, suured õnnitlused talle veelkord.
Nii, nüüd ma käisin ja pesin oma pead ja saastaseid mõtteid ja sain võibolla natuke paremaks. Ma ei saa Varesele helistada, ega messida, sest mul pole kõneaega, samas, ega ma vist enam õue ei lähe, kugi, ütlema peaks talle ikka. Ah, põlegu sillad, "Ikka ja jälle on lahus mu soovid sellest, mida ma tohin ja pean"
Kui ma nüüd end kokku võtaks, võiks videomaki teleka taha ühendada, saaks filme vaadata, süüa võiks ka.
Hm, ma kuulan midagi väga ilusat, huvitav,, mis see on...aa: "Nightingale" - Folkmill.
Muusika on endselt ilus.
Efka räägib mulle gondori ballist, ma mõtlen, et ma tahan sinna minna, kuigi, mul on niigi metsikult palju teha, ja motivatsiooni jääb ikka puudu.
Veel üks asi, millest ma aru ei saa, on see, et miks ma ei suuda siia midagi head ja mõistlikku kirjutada, kõik need lahedad mõtted mis mul peas on jooksevad nagu vastu seina ja kaovad ei kuhugi. Jääb ainult mingi igapäevane soga ja hale filosoofia.
Hm, äkki on mul madal enesehinnang.
Sillu jääb vait, ja nii, kui ma selle lause kirjutasin, tulid mu pähe ilusad mõtted, aju hakkas looma muinasjuttu, kus on ilusad nõmmed, hirmuäratavad sügavikud, muinasaeg ja lõkketuled, karjased, hirm, õud, vabadus jne.
Ja nüüd võttis terve mõistus end kokku ja lasi jalga.
Ning minu pea on tühi nagu õllepudel pärast pidu.
Kohtumiseni.
Siiralt, Teie Väike Värdjas.
Ehk Sillu.
Mina.

Tuesday, January 23, 2007

Visnapuu ja pärastlõuna

Käisime3 korra Eedenis nüüd, pannkoogiisu oli, pannkoogipraadja oli kurb, tal oli vist mure, aga ma ei saa kõiki aidata.
Wee! Uudistes näidati mingit venda, kellel sillapiire jala otsast lõikas, paras talle, roolijoodik.
Pluum luges täna meile lahedat teksti tarkusest, ma laenan talt homme seda raamatut, viimased tunnid jäid ka täna ära, ma tulin koju ja magasin selle aja.
Väljas on külm, mul on soojemat mantlit vaja.
Õppima peaks. Oeh.


Ärge tapke inimestt

Mul on valus ja häbi.
Sel a’al, mil ma magasin, tapeti inimest,
Mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest,
Süda pisteti läbi.

Mul on valus ja häbi.
Kuidas heidan magama, jättes inimest,
Kui ma tean, et puvvakse jälle inimest,
Süda pistetaks läbi.

Lauliku prohveti suu läbi
Tahan hüüda: ärge tapke inimest!
Järelejätmata hüüda: kaitske inimest.
Mul on valus ja häbi.

Selle teotuse läbi
Kuidas olen alandet, kui te tapate,
Kuidas olen veel teiega, kui te tapate,
Pistate südame läbi.

Mul on valus ja häbi.
Võin ma ka ütelda, tapke inimest?
Võin ma ka õigeks pidada tappa inimest,
Süda torgata läbi.

Hirmsa jõleduse läbi
Olete te petetud tapma inimest.
Tean ühte ma, ärge tapke inimest!
Mul on valus ja häbi.


Sireli

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Sirelin seisis, valvas vaenlast.
Sireli, sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast.
Sireli.

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelin sõda, sirelit kanda.
Sireli, sireli.
Sireli raua vastu anda?
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelin kodu
- sõduri varju!
Sireli.

Sirelist õnne! Kakskorda neli.
Sireli, sireli.
Sirelit sulle võõras ja veli!
Sireli.

Käisin korra ERNI- lleheküljel, mulle Visnapuu nii väga ei meeldigi, aga viimasel ajal on mõned luuletused mind kummitama hakanud, võibolla suudan kunagi ka midagi tarka kirjutada.

Monday, January 22, 2007

Ilu on tappev

Üksi kodus, mis on mõneti haruldane juhtum. Tegelesin just oma kirjanduse koduse tööga, ma arvan, et ma olin küllalti tubli, tõlkisin Tsehhovi elulugu eesti keelde ja kirjutasin ümber, otsisin paar artiklit ka ja homme hakkan neid kommenteerima. Nüüd on kuidagi mõnus istuda, kuulata Manowari ja juua seda head ja tasuta saadud veini "tänud Efkale".
Nädalavahetusel olin Eestmaa peal laiali. Hääletasime koos gobliniga Tartust Viljandisse, sealt Pärnusse, kust ma sain endale saapad ja perekonna. Õhtul läksime bussiga Tallinna. Kummaliselt mõttetu reis iseenesest, palju kilomeetreid eimillegi nimel. Tegelikult oli Tallinnas päris mõnus, olime Hoari juures, öösel sadas lund ja me käisime pitsat ostmas, magasin ka päris talutavalt. Hommikupoole tulime Tartusse tagasi, eilse öö olin Urus. rääkisime Daniga natuke, elust, ilust, maast ja ilmast. Huvitav, et pool aastat tagasi olime me kõik samahästi kui võõrad.
Surm on ilus, ma mõtlen selle peale viimasel ajal üha rohkem, üldse on ilu nii palju, et kui kõike korraga vaadata hakkab valus. Mu silm tõmbleb rõvedalt, ai.
Seebu võiks varsti koju tulla, igavavõitu on tahaks kellegagi rääkida vms. Mul on küll natuke veel õppida, aga küllap ma hakkama saan.
Ma arvan, et ma ise täna Tiiu juurde ei lähe, kuigi peaks, aga ma jõin juba veini ja ma olen väsinud.
Kogu aeg.
Oeh.
Otsin siia lõppu mingi luuletuse, muidu jääb sissekanne nii lühikeseks, aga ma ei jaks enam lihtsalt, pärast ehk veel.

KALLIS VIHM
Jaan Kross

Õhtu on pime ja soe
ja suurest pehmest pilvest
sabiseb
kallis vihm.
Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.
Tumedad puud on rõõmsad ja märjad.
Ja suurest pehmest pilvest
sabiseb kallis vihm.

Sinu lõhna, mis hommikul jäi
mu kätele,
silmile,
näole
ja suule,
niisutab kallis vihm
uuesti lõhnama.

Tegelikult ei ole see üldse teemasse luuletus, aga ta meeldib muöle nii väga.


Thursday, January 18, 2007

Sel aastal tuleb kevad teisiti...(lihtsalt käis läbi pea üks viisijupp)

Kui näoli köögilaua peal lamada võivad tulla päris huvitavad mõtted, vahel ei tule nende lõpunimõtlemisest lihtsalt midagi välja. Mu kurk valutab nagu segane, tapsin ennast natuke taruvaiguga, mul on alati tunne, et see teeb asja veel hullemaks, aga ma tean, et tegelikult see aitab. Fking usk, lootus ja armastus, nemad ajavadki maailma hukka.
Igatahes, ma käisin täna koolis, mis polnudki minust nii rumal, kui need asjad, mida ma tavaliselt teen, ma ei saanud küll oluliselt uusi teadmisi, ei kohtunud uute imetarkade inimestega, ega paistnud ka ühelgi muul moel HTG hallist õpilasmassist silma. Nojah, mul olid jalas sokid - villased ja ma istusin mingi aja emonurgas...aga see oli ka kõik.
Muide, koolisöökla üllatab taas, täna pakuti meile lõunaks ploffi juurde salatit, mis sisaldas nii õuna, kapsast kui ka viinamarju, mõned teravama keelega ütlejad oletasid, et tegemist on müügist mahakantud puuviljadega. Salat sai endale , minu silmis, "Hullu fantaasia" tiitli.
Igavuse üle koolisööklas kurta ei saa.
"Me kõik oleme kogujad" Seebu mõttekäigud: "Potteri-raamatus on kaht liiki inimesi, mugud, kes koguvad võlurite asju ja härra Weasley, kes kogub mugude asju."
Mu kõht tõmbleb ja valutab, see on häiriv. Goblin ei ole häiriv.
Lihtlaused omavad.
Seebu ei tahagi flööti mängida, ma saan temast aru, Erlessa ilmselt tapaks ta. Mulle flöödimäng meeldib, eriti kui seda osatakse.
Muide, meie trepikojas elab roosa hommikumantliga tädi (võimalik, et ma mainisin seda oma eelmises postituses), kellele ei meeldi kui öösel uksekella antakse.
Ma pean endale endiselt perearsti leidma, ma tegelen sellega, varsti.
Ma olen väsinud, head ööd.
P.S. Ma sain endale lille! Hüatsindi! VII ! (midaiganes)

Tuesday, January 16, 2007

Mul on käe peal veresoontepuu.

Kurk valutab, koolis ma täna ega eile ei käinud, selline nutune olek kuidagi on, eile pidi küll toimuma Liile arvestus, aga ta võttis kätte ja jäi haigeks ning me lõpetasime päeva Zavoodis söömise ja Krooksus pokkeri mängimisega. Nädalavahetus oli tore, ma suutsin laupäeval saada Rakverre sõitva bussi peale (3 tundi!!!) ja Rakverest Kadrinasse. Algne Tallinnasse minemise mõte seega ei teostunud. Meil oli Curu juures lõbus nagu ikka, me laulsime ja olime muidu rõõmused, võimalik et lõhkusime ka Curu läpaka ära, aga ilmselt siiski mitte, ma arvan, et see sai lihtsalt mingi psühholoogilise trauma.
"Idiooti" loen praegu, see läheb huvitavamaks ja hakkab mulle üha rohkem meeldima, mis on iseenesest väga positiivne. Dani on ka siin, ta loeb, Goblin tuleb varsti ja toob siia oma asju, mis tuletab mulle meelde, et ma peaksin ka oma vanematele mainima, et meil veel üks üüriline lisaks on. Dani tahab ka siia elama tulla.
Eile oli Seebul paha, me mõtlesime, et äkki ta on rase, siis elaks varsti meie juures pisi-Seebu, mis oleks päris õbus, või mitte.
Kahjuks oli tal siiski ainult mingi kõhuviirus või asi, ta läks just arst juurde. Ma ostsin talle mingeid kapsleid ka apteegist - nüüd on meil ka iivelduse vastu ravimid olemas - juhuks, kui keegi peaks rasedaks osutuma.
Erlessa on koolis, ta on tubli, ma püüan ka homme minna, koolis peab käima. Tahaks ainult Dostojevskiga enne ühele poole saada.
Teen täna pannkooke.
Head päeva jätku!

Saturday, January 13, 2007

Lillelaps

Lillelaps, lillelaps,
kus on sinu kodu?
Kas sa tungalteri sõid
Hipikülas tantsu lõid?
Kukud meile kadu.
Isa vandus,
ema nuttis.
oli meil ilusaim õieke
taadile silmaterake
memmele murumunake
kullakukuke kasvamas.
Kas on lillelapsel muret
mis ta sööb
kus ta saab
kas ta süüfilisse sureb.
Ei ta looda Looja pealw
ei ta looda enda peale.
Heidab käega kõige peale
maailib lilled ihu peale
võtab poisi tekiks peale.


Urve Karuks

Säherdune luuletus siis. Indigolapsed, päikeselapsed ja lillelapsed - maailmaparandajad omamoodi kõik.
Ärkasin hommikul, mõtlesin, et ei jaksa rongi peale minna ja magasin edasi, aga nüüd mõtlen, et vist ikka tahaks Tallinna, ma võin muidugi ka bussiga minna, need lähevad iga poole tunni tagant, ainult, rahast on natuke kahju.
Õhtuks võiks isegi tagasi tulla, ma vaatan rongiaegu ja lähen. Tartus pole mul praegu midagi teha.


Friday, January 12, 2007

Ma oli täna kriipsujuku nägu....

Sillu kirjutab:
Ma ärkasin just veidi aega tagsi, pärast kooli tulin koju ja jäin magama, nüüd läksin üle hulga aja netti ja kuulan Jääboilerit ja sean oma mõtteid korda. Üksi on kurb ärgata, teed silmad lahti ja avastad end tühjast korterist, veel hullem, peaaegu tühjast linnast. Kõik on nädalavahetuseks läinud koju või kuhugile mujale ja Sillu ei tea mida teha, vb läheb ta homme ikkagi Tallinna. Üksindus ongi kõige kohutavam "vaatab korteris ringi", meil on hea kodu, siin on rahulik, natuke segamini, aga hea. Köögis on küünlad ja seintel on plakatid, telefon ja wc pott hakkasid ka tööle, kui Sillu oli natuke vaeva näinud ja kuri olnud. Ma muretsen natuke, aga ma vist jään alati teie pärast muretsema....kui ma vaid saaksin teha nii, et te ei peaks kurvastama ja et teil poleks nõnda valus. Ma ei ole ju ka mingi allmighty maailmapäästja Päikeselaps, isegi kui ma tahaksin, ma ei oska alati aidata, kuigi ma püüan.
Ma vähemasti tean, et kui ma kogemata ise kukkuma peaksin, siis on keegi kes mind kinni püüab või maast püsti aitab tõsta, seegi lohutav mõte.
Varsti hakkan Uru poole liikuma, Erlessapiff on seal, kui ta pole just vahepeal ära läinud. Kui ma sealt endale mingit ajaviidet ei leia, tulen koju tagasi ja loen, kohustuslik kirjandus kasvabki juba üle pea.
Mul on triibulised sokid!
Mitte et see midagi tähendaks, kui te näete mõnd triibuliste sokkidega väikest piffi mööda ilma patseerimas, naermas ja lilli loopimas, siis see ei tarvitse veel mina olla. Aga kui tal on pruunid silmad ja ta teile otsa vaatab ja küsib kas teil midagi head süüa (n. suitsujuustu) on, või kas te tahate koos temaga õue minna, lihtsalt minemise pärast, või kas te viitsite teda ära kuulata, siis pange tähele, see võin küll mina olla. Ja teist oleks kena kui te viitsiksite korraks õue tulla, sest see teeb Lillelapsele palju rõõmu, niiet, ärge imestage, kui ta naerma hakkab ja teid kallistab.
Sillu on rahulik, sest tee läheb edasi ja ainultt edasi, meil on meie aasta, 2007, see on oluline, sest nüüd on ainult tulevik ja meie võimalus seda oma näo järgi luua.
Mul on kahju, et Uvatha Tartusse ei saanud tulla, ma tahtsin teda näha. Aga nüüd ma lähen Urgu, pärast kirjutan ehk veel, inimene peab ju end väljendama, ka siis kui ta kodu on natuke tühjaks jäänud.

Wednesday, January 10, 2007

vihmane jaanuar

Lillelaps kirjutab:
Pole midagi paremat, kui see, kui sa tead, et kõik läheb ainult paremaks ja kui ka ükskord enam midagi ei ole, siis pole see üldse oluline, sest sina oledki see, kes saab maailma muuta. Ma saan endale alpid varsti, punaste paelte ja õmblustega, ja see on hea. Õues sajab, täna tuleb tormi, ja seegi on hea. Ning kuigi ma olen vahel nii uskumatult rumal, on inimesi, kes arvavad, et mind on vaja, see on ju hea.
Vennaskonda kuulan, üle pika aja jälle, mul ei olegi kiiret, hommikul kool ja kõik kordub üha uuesti ja ma olen selle üle õnnelik.
Minu jaoks ei ole riike, mida ümber jaotada.
Pole võite ega viike, pole miskit kaotada.
Mulle isegi meeldib koolis käia, kui ma vaid magama ei jääks, sest tegelikult on see kõik vaid minu enda jaoks.
Ja kuigi ma lubasin, et pühendun rohkem iseendale, sain aru, et see on vale ja mul on teisiti veidi raskem, aga ma vähemasti ei ole üksi. Ma ei läheks üksi Raamatukokku kõndima, sest see poleks see.
Vabadus on imeline asi, ma pigem sureksin, kui laseksin end kelegi poolt kinni hoida.
Ma ajan jälle veidi segast, nagu õhtuti ikka.
Ma ei lähe veel magama, aga olge tublid....mul on teid vaja.
Head ööd:)

Monday, January 01, 2007

Saaremaal, aga rõõmune

Ma tahan lihtsalt ära mainida, et mul oli senise elu parim aastavahetus ja ma olen õnnelik, et sain olla Kadrinas koos nende inimestega, kes mulle tähtsad on, nemad ongi minu jaoks õiged :)
Ning pealegi sadas lund, Seebuga vaatasime pool tundi kuidas lumi kiriku katuselt alla veeres, ilus oli ju. Ja lumeingleid tegime ja pool lumememme ja natuke lumesõda ja natuke külakuhja. Ning siis kui me ilutulestiku ajal (Kadrina vald kulutab selle peale varanduse) õues olime, kallistasime ja head uut aastat soovisime ja shampust jõime ja kalliistasime ja naersime, hoolimata sellest, et inimesed meist vaikselt eemale tõmbusid, siis olin ma tõesti väga õnnelik. Olen siiamaani heas tujus ja usun, et 2007 saab hullumoodi lahe aasta olema.
Head uut aastat!