Sweet chaos

Istun keset oma asju, suur kiusatus on nende kahte hunnikusse (koju vs linna) jagamise asemel kõik musta prügikotti toppida ja minema visata. Aga seda ma ei tee. Pisitasa koristan, pesen pesu, teen süüa ja siis pakin. Täna on ses osas asjalik päev. Eelnevalt sai ringi loodertatud, vaatasime filmi, mängisime lauamänge, istusime Pirol, käisin saunas jne. Tunnen end Tartus õnnelikuna, õnnelikumana kui kodus, peamiselt selle pärast, et seal ei ole kedagi ja mul ei ole eriti valida, mida oma ajaga peale hakata. Aga siin meeldib mulle pehmetel pärastlõunatel jõlkuda Tähtvere vaiksetel tänavatel või Ülejõe pargis puu otsas kohvi juua. Või viia tass kohvi tööl igavlevale Markusele või tüüdata inimesi telefonikõnedega, et teada saada, mida nad teevad ja mõtlevad. Lubasin emale, et homme lähen koju. Aga ma ei taha. Võimalik, et on parem et lähen siit enne kui kogu see hea ja kerge olemine mind tüütama hakkab. Aga miskipärast ma seda ei usu. Üle nädala ma seal ilmselt vastu ei pea, kuigi võtan nüüd oma seljakoti ja magamisasjad kaasa - saab isu korral metsa minna. Sain Reedaga kah räägitud, tahab mulle kodukaaslaseks tulla küll, see on hea. Unenäod on viimasel ajal kummalised. Aga enesetunne on hea. Tulin jooksmast just, linnas oli nii palju koertega inimesi, ilmselt tulid kõik korraga välja jalutama. Seebu plaanis ööseks siia tulla, tea millal ta jõuab. püüan ikka ärkvel püsida. Aitab kah, ega mu tegemised teab mis põnevad ei ole. Ei mingeid drastilisi muutusi, lihtsalt mahe kaos.