Lucy in the sky with diamonds

Täna on ideaalne jalutamisöö.
Kuigi, inimesi liigub tänavatel veidi liiga palju, ehk tasuks veel tund aega oodata. Samas olen ma juba praegu pisut unine ja homme pean kõik kojusõiduks korda saama.ka.
Aga õues oli hea, lund sadaas ka, ja jõgi on kõrgel, polnud varem märganudki, alles nüüd Curu juurde minnes.
Inimesi oli seal mitu, näiteks jõuluvana-Epsu, teda on tore näha, ja Margot ja Liisa ja veel teisi, Tali muide ka.
Mul oli veel palju eepilisi mõtteid, mida välja öelda, neid ikka öösiti jalutades tekib, aga ma olen liiga väss. Niiet head und,

Santa Lucia?

Kas täna on Luutsinapäev? Mulle nagu tundub et on, see vist tingitud faktist, et ladina keele kt ajal koridoris "Santa Lucia"-t. Lisaks sellele nägime ka läbi ukseklaasi kleitides inimesi, kellest ühel olid põlevad küünlad peas, nad möödusid uksest kaks või kolm korda.
Niiet head Luutsinapäeva!
Wee!
Ma vihkan asju, näiteks ülikooli asotsiaalsust. Viimane on nii erinev HTG ülisotsiaalsetest vahetundidest, tundidest, üritustest. Ma igatsen selle neetud vaba suhtluse järele, huumori ja lollitamise ja mängu järele. Mitte ainult pedagooge, kes meie koolipäevi suuremal või vähemal määral vürtsitasid vaid ennekõike ikka oma sõprade järele. jah.
Siis ma vihkan anti-stress tablette. Peamiselt sellepärast et nad mul siin laua peal vedelevad ja et ma neid ageajalt võtma pean. Tuleb tunnistada, et enesetunde teevad nad paremaks. Ja ma pole oma Xanaxit välja ostnud. Ega kavatse seda ka teha.
Neetud.
Across the Universe - "I am the Walrus"
Poseerisin eile Allyle, see oli mõnus täitsa, kuigi, üllatavalt kiiresti väsitab ühes asendis seismine ära.
Söögisisu ei ole enam, või natuke on, aga mitte piisavalt et end süüa tegema sundida.
Jõulukinkidega ei ole ka veel peale hakanud, kooliga on niigi palju tegemist ja kõige paremini tunnen end hoopis Marteni juures, kus jõulukinkide hankimine on raskendatud. Vähemasti saan ma tema läpakas Grim Fandangot mängida.
Mis on minu jaoks ilmselgelt liiga keeruline mäng.
Vingvingving.
Ja virisemist jätkuks kauemakski.
Aga ma rohkem ei viitsi.
Sain ladina keele iseseisva töö C+, olen mõningal määral pettunud.
Lehvadilehv.
Ahjaa. meie kursus on muidu vahva, ainuke miinus on, et nemad suitsetavad ja mina mitte. Aga muidu võiks selle kambaga luurele minna küll.
Või ajaviiteks pöialpoisteks kehastumise mängu mängida.

"Vaata, Madlike, lund sajab!" /A. Lindgren "Madlike ja Jaanikingu põnn"/

Oligi nii, et läksin hommikul kooli ja sadas ja sadas, lund. Ega see pole esimene selline hommik, aga siiski esimene, millega ma õues olin, kõik tundus kena ja valge, kuigi nüüdseks on lumi juba veeks sulanud. Nüüd olen kodus, laiskloom puudub kultuurikommunikatsiooni loengust, aga läheb kindlasti keskkonnaeetikat kuulama. Ja usundilugu ka. Õhtul on rebaste ristimine, kui enesetunne ok, lähen sinna ka ja pärast peole, DJ on meie eetika õppejõud Paul.
Eile sai jälle salsas käidud ja seekord oli tõesti mõnus, tekkis kohe tunne, et tantsida on mõnus, kuigi mul on mingi eelarvamus üle vasaku õla pööramise suhtes. aga kui tantsupartner on mõistev ja kannatlik, siis on tore ju. Tantsida, tantsida, tantsida.
Lähipäevil Kadrinasse ka. Eelmise nädalalõpu olin Saaremaal, Rommi õppis uue harjumuse, ta püüab nüüd hommikuti mulle voodisse ronida, mis tal ka peale mõningaste ebaõnnestumiste lõpuks siiski välja tuleb, mis tähendab, et mina ei saa ennast liigutada, kuna u 40 kilo setterit on mulle otsa vajunud. Tahaks sooja minna, pigemkuhugi lõunasse kui lihtsalt sauna, aga hea kodune saun koos kaminatule ja kuuma glögiga annaks peaaegu sama välja.
Ega's midagi. Olge muhedad ja ärge haigeks jääge.
Lehvadi.

November ja sajab ja kõik on korras

Ei läinud kooli, olen loll ja siis. Lähen ja viin hoopis oma ballikleidi tagasi. Ja raamatud raamatukokku. Jah.
Tantsida on hea, väga-väga hea, kui ma vaid oskaks veidi paremini. Aga küll ta tuleb.
"Ma tean, ta tuleb, ja juba on teel...
Ei mõtle enam halvale või heale...
...vaid üliväikse viivu seisan talle liiga löhedal"
Üle hulga aja kuulan Tättet, ehk tuli see eilsest ööst, kui jälle Tartus kõndimas käisin, raudteejaamas, tahtsin vihmamärga redelit vaadata. Vaatasin ka, ja kedagi ei olnud ja oli vaikne ja vihmane ja udune ja vaikne...ja mulle meeldis jälle Tartut tunda.
Peaks, peaks, peaks.
Palju on asju mida peaks tegema. Eelkõige kooliga seoses.
Telefoniarve maksmine on ka "peaks" tegevus.
Nägin öösel kodu unes, Lahet, ronisin puude otsa seal, vanaisa oli ka. Tähendab, et varsti peab jälle koju minema. See ei ole "peaks" halvas mõttes - kui ehk bussisõit välja arvata.
Koristasin siin, nüüd on selg mopiga tantsimisest kange, eks ta ole. Aga tunne on parem.
Hää küll.
Ma siis lähen ja vaatan mis maailmas uut on.
Lehvadilehv.

Meretagune asi

Tuul tõuseb ja pühapäevaks lubatakse tormi, ilmad on sellised nagu nad olema peavad. Mulle meeldib, jahedas töötabki aju paremini. kodus olemise aega sisustan söögitegemise, jalutamise ja koristamisega. mõtlen nii vähe kui suudan, aga mõtlen ikkagi. ma pole enam üldse kindel, mida teha. kui üks otsus tundub Tartu-Viljandi teelõigul õige, siis pärast Pärnut ei suuda ma enam oma mõtteid üldse jälgida ja järg kaob käest.
Nüüd, teist päeva Saaremaal, hakkavad asjad jälle selginema, lahendust ei ole veel, aga ma tunnen ennast paremini, ehk on seekord õigem oodata, kergema vastupanu teed minek näib südamele vale.
Pisarad kipuvad ikka neetult kergesti tulema, ei oska neid ka kinni hoida, kuid ega nad enam midagi ei paku, lihtsalt hale hakkab.
Siin on taevas tähti täis, see on teistmoodi kui linnas ja roosid õitsevad aias, kardan, et varsti võtab külm neil pungad ära. peaks hakkama neid tagasi lõikama.
Teisipäeval käisin muide genis "Ameerikat" vaatamas, ikka soovitan, nüüd tuleb Tauri meiega Tartusse kaasa, tahaks ehk teda ka seda vaatama viia. Taurist veel, ta võitis täna geo-olümpiaadi, mis tähendab, et ta on tubli ja ma andsin talle eile oma ajaloo konspektid, jei, nüüd hakkab keegi seda hunnikut kasutama.
Rommi va napakas peni sõelub mööda tube edasi-tagasi, ta on nii armas ja nii kurva näoga, et temast hakkab alati hale. ok, siis ei hakka kui tal mängutuju on.
Aga eks aitab kah, et ma siis püüan pühapäeval tagasi linnas olla, kui meri lubab ja kui ei luba, siis naudin veel õhku mis hingata sünnib.
Lehvadilehv.

Sada hetke tüdimust ja tülgastust.

olles kirjutanud valmis, peaaegu valmis oma tuhandesõnalise essee, otsustasin ma natuke netis ringi kolada ja ennäe, blogisid lugeda ja siis inspireeris mind jaanus, täieti üllatavalt, ma poleks pikka aega arvanud, et viitsin siia üldse kunagi enam kirjutada, aga mõisted nagu "alati "ja "ei iial" ei tähenda niikuinii midagi.
Üldiselt tahaks öelda, et mul on kõigest kõrini, kõigist neits jaburatest mängudest, inimestest, kes ennast põletavad ja põgenevad depressanide uima, et olla keegi teine, või veelgi hullem, et ollanad ise. Vihkan seda kuidas siirus nende ilmetest on saanud võltsideks naeratusteks ja seda kuidas viimsaed aastad on tapnud minu usu sellesse siirusesse. Üle kõig jälestan nende lapsikut teesklust, täiskasvanulikku teesklust, teesklust, et näidata maailmale...ooo! Nagu maailma huvitaks. nagu üldse kedagi huvitaks. sest nad kõik ja vastikusega pean nentima, et ka mina ise, vaid kaagutavad nagu kanad oma munade ees, vaid kaagutused, vingumised, hüüded. Aga me ei tee ju midagi. Vähemalt jääb meile õigus öelda, et meie pole süüdi, sest meie ei teinud midagi.
Viimane tartune hetk oli siis kui ma vaatasin kuidas asotsiaal Comarketi kõrval magamiskoti lahti rullis ja magama läks, uneaeg oli. See oli kena.
Kas ma nüüd mässan eimillegi vastu või on kõik teised juba varem ära mässanud ja minul ei olegi midagi teha?
Aga mida siis teha?
Ma viin prügi välja.
Pesen pea ära.
Käin kooli.
Söön.
Armastan.
EDlan?
There is no passion, there is peace, is there anything?

Across The universe - Let It Be

Vahel ei pea pisarad olema põhjustatud suurest kaotusest, vahel on lihtsalt halb päev, vahel ei ole kõik nii nagu sa tahaks. Vahel tulevad pisarad lausa iseenesest, kui keegi rõhutab midagi, millega sa peaaegu leppinud oled, kuid mis ikka veel haiget teeb. Ja ikka, kui midagi teha ei saa, siis...let it be.

Ma mõtlen, et see lugu on saanud pihta armunud olemise tundele.
Fallin.

Armastuse apoloogia

Täna on Taliesini sünnipäev, sel puhul ka siinkohal talle päikest ja kõike head. Ma olen nüüd juba peaaegu kuu aega TÜ tubli tudeng, ülikool on hea ja huvitav, mõned erandlikud loengud küll välja arvatud.
Hommikul lippasin t-särgi väel kooli, õues on soe, sügisega on üldse nii, et ma tunnen end Eesti jahedas kliimas paremini kui eesti wannabe-soojas kliimas.
Mul on ka igasuguseid filosoofilisi ideid peas loksunud.
Näiteks see, et "All you need is love". Ma mõtlen selle all, seda, et mida rohkem inimene armastab ja saab armastatud, seda õnnelikum ta on, silmas pean nii armastust inimeste, loomad kui ka mingite tegevuste vastu. Armastus teeb õnnelikuks, õnnelikkus muudab elu elamisväärseks.
Nõndaks. Armastage palju jaksate.
Hipilik, ma tean.
Hetkel olen kaneelipadjakeste sõltlane, muul ajal olen inimestest ja kohvist sõltuvuses.....mmmm kohv!
Loengutest popipanemine tuleks lõpetada, laiskus on nii üle pea kasvanud, et ma ei viitsi end isegi mitte kella kümneks kooli vedada.
Kuu aja mittekirjutamise kohta on selline postitus üpriski mannetu, kompenseerin seda oma hetke ühe lemmiklauluga, kui selle Youtubest üles leian.
Teie siin ümberringi aga armastage ja hoidke üksteist.
Lehva.
Sillu

Trotsides aega ja ruumi

Tere, head inimesed!

Ei, ma pole veel Türile jõudnud, mis on endiselt veidi häiriv, Kannikul tuleb malega oodata. Njaa, algatuseks tekitaks teis veidi isu, meelelist iha rummikookide järele.

Mul juhtus olema aega üht retsepti katsetada.

Kokkamisele lisaks leidsin ka väikese end tüütu tööotsa, müütan nimelt "Helena" etendustel kohvi ja muud näksimist. Iseenesest ei olegi see ebameeldiv, kuna enamik inimesi on rõõmsad, pooled neist tuttavad pealegi, aga väike okas on minu ikka veel keres vinduv külmetus, või viirus nagu Tiiu ütleb. Igatahes olen ma köhiv ja tatine ja see ole kuigi meeldiv kui pead mitu tundi mere ääres mingi leti taga seisma. Tauri on nüüd igatahes ka Orissaares, temaga saab etendustel juttu ajada ja muidu ka jalutamas käia, Liisat ja Kadit on siin harvem näha. Tegelikult olen ka ise kuuvarjutus, miskipärast satun nii umbes kord kahe nädala jooksul ikka Tartusse.

Folgil sai kah käidud, elamuse sai igatahes kätte, Oort oli hea ja hommikul pargipingi peal hetkeks tukastada oli ka hea. Inimesi oli seal ka.

Korteriga on asjad nüüd niikaugel, et miskine koht meil on, homseks selgub sellest ehk rohkem. Käisin igatahes Tartus ja pakkisin kõik asjad kastidesse. Mul on liiga palju asju, tõsiselt.

Nii, oi-oi, tee lendus empsi läpakale, ahaa, särgivarukas päästis olukorra.

Nojah, varsti hakkame filmi tegema. Elu läheb edasi. Ei tunne end veel suure ja targana. Pehmu on endiselt loll.

Lehvadilehv. Merevesi on soe ja hea.

Loom veel hingab

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Hm, kümme aastat tagasi samal ajal, olin 9-aastane, ilmselt lippasin mööda õue ringi. Koolis ei õppinud siis ka eriti. Nojah, suvevaheaeg oli. Raamatukogus käisin ikka, tädipojaga kaklesin ka, seda enam ei tee.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

Eee...imeda toast tolmu, käia jalgrattaga vanaisa juures, lugeda läbi laenutatud raamatud, minna ujuma, paberid TÜsse.

3. Lemmiksnäkid

Kuivatatud kalmaar, konkurentsitult. Kuigi Suffeli Puffs ja viinamarjad on ka head.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Itaaliasse läheks, puhkaks, sööks head toitu, jooks head veini, ostaks Klimti maaliga klaasvaagna.
Teeks kingitusi, maksaks võlad ära. Rosklide rockfestivalile läheks. Ämbliku ostaks ka.

5. Kohad, kus oled elanud?

Orissaare, Tartu, suved ka Leisis.

Nii, sain selle asja Goblinilt, edasi ei saada, sest olen liiga laisk, nojah, jälestage mind kui tahate, like I would care.

Muide, ma olen elus, haa! Lihtsalt sotsiofoobne, aga üksindusega kipub ka üksildus kallale tulema. Selle vastu aitab blogide lugemine. Muidu ei ole neid hea lugeda - pole millestki rääkida siis, hakkad oma suurtest avantüüridest jutstama kui sõber ütleb: "Ahjaa, ma ju su blogist lugesin..."
Sucks.
Tekib igava inimese tunne.
Niiet ma ei kirjutagi, mida ma viimasel ajal põnevat teinud olen, peale maasikasöömise ja Haapsalu tänavatel jõlkumise.
Niipalju vihjan, et millalgi satun Tartusse jälle, lisavihjeks võib olla Dagö kontsert. oleneb kas ma pileti kusagilt saan.
Nii...uudiseid veel, meil on Orissaares nüüd SEB sularahaautomaat - see on nagu wow!, sest siian oli ainult postipank ja mina kui aktiivne Ühispanga klient, pidasin seda kurjaks isiklikuks vandenõuks, aga näe, tsivilisatsioon areneb.
Sellega seoses üritasin vanu arvutimänge AOE2 ja Civ3 tööle saada, aga ebaõnnestunult. Alati tuleb keegi ja ajab selle vana arvutiromu minu äraolles tupikusse.
Ohjaa, maailm vihkab mind.
Aga mina teda mitte, kuigi mu vererõhk jupsib, käed ja jalad on koguaeg külmad ja kanged.
jama.
Mul pole enam siin perearsti ka, oeh.
Lippan nüüd omi radu pidi minema.
Edu teile.
P.S. Eelnev muusikapala on in memoriam HTG, kummardus suvele ja hümn hullumeelsusele - üks minu lemmikuid.
Sillu

Soundgarden - Black Hole Sun

Olen oma sotsiofoobsuses hetkeks eemaldunud ka perekonnast, täna sain kätte shokolaadi HTGst, andsin allkirjad. Nüüd hiina toit.
Aga täna on selle laulu päev - kuumus on langeud koos pilvedega Tartu orupõhja....on suvi, suvi, suvi, Tartu suvi.

Maniakaalses igatsuses avantüüride järele

Argh!!!!
Ma koristasin kõike, mul on kõrini, kõrini sellest, et ma ei tea kuhu minna, et ma kahtlen olemise olemuses!
Kuradile!
Ja ma austan kogu seda alternatiivsust.
Milleks?
Urr...ilmselt on see juhuslik berserk ja läheb üle, aga praegu....EI TAHA!
Igatsen ootamatult Aka järele.
Ja Jussi järele.
ja isegi olli järele.
Miks?
Sest ma tahan olla mässav, sest ma olen seda.
Sest ma olen elus, ma ei tea, "mässama" on nii hale sõa, ma igatsen seda pea ees kuhuiganes sukeldumist, võõraid rõdusid, öist tallinna, hoove ja tänavaid.
Olgu, ma nüüd läehn välkja, Stroom leidis õige maja üles.

Tere hommikust:)

Öökõndimiseks

Depressiivne Kohtla-Järve, varesed ja larparid

Esiteks, ei taha ma enam kunagi Kohtla-Järvele minna, ei, eiei.
Teiseks oli larp mõnus, ennekõike ikka toredate omainimeste pärast, kes seal koos olid. mäng ise oli ka päris muhe, vähemalt miimil olid käed-jalad tööd täis.
Lisaks sellele on kena kui keegi vahel natuke mu pärast muret tunneb ja kena kui keegi kohvikoort külmkappi toob.
Ja malet on alati vahva mängida, zombiga, Zeloriga, kellega iganes, vanaisaga näiteks.
Vahel on hea olla keegi teine.
Varestega on nii, et ma olin täna Hessust tulnud ja kõmpisin mööda teed silla alt läbi, et jalutada jõe ja kanali vahelisel alal ja natuke süüa. Silla juurest hakkas mind jälitama üks päris meeldiv vares, kuni ma kivi peale maha istusin, ta oli vahva, sest ta lendas mul suht koguaeg kõrval, siis ma andsin talle friikaid, ta sõi ja vedas mingi oma sõber-varese ka kohale, siis ma andsin neile mõlemale süüa.
Siis tulid mu selja taha veel paar varest luurama, aga need kaks esimest ajasid neid minema ja kui ma tahtsin teistele ka paari kartulit anda, siis nad lendasid neile peale ja sõid kartulid ära.
minu meelest olid need varesed vinged.
Ega mu muud tei nudkieriti, vedelesin ja õppisin ka, loen nüüd Dostojevskit vahelduseks.
Hetkel siis kõik.
Olge tublid.
Varesed omavad.

Probleemide looja

Täna hommikul koju kõmpides jõudis minuni lõpuks teadmine sellest, kuivõrd ma olen oma probleemide algataja, olukorras, kus ümbritsev on minu vastu võrdlemisi kena, hakkan endale ise muresid tekitama. ja et ikka asi õige oleks, siis peavad need olema korralikud emotsionaalsed sasipuntrad.
Koos uue ja loogilise teadmisega jõudis minuni ka suitsiidi mõttekusest arusaamine, mitte et ma ennast nüüd oksa tõmbama hakkaks, aga ma sain aru, miks sel mõte sees on. Sest nüüd, kui oma probleemide põhjuseks olen ma ise, siis probleemi lahendamisel läbi põhjuse likvideerimise, on suitsiid igati loogiline samm. Egoistlik, seda küll, aga minu isiku vaatepuktist toimiv ja täiesti põhjendatud.
Ja veel, juurdlesin selle üle, kuidas inimene ei suuda olla paigal staadiumis kui ta võiks oma eluga rahul olla, vaid kuidas ta liikumise nimel ükskõik mida teeb, minu puhul probleemide loomine, et ikka mingeid jamasid lahendada saaks.
Lisaks sellele, et ma selle asja peale ise mõtlesin, tuli see meil jutuks ka kirjanduse eksami konsultatsioonis, kus Pluum ootamatult, seoses regivärsiga, hakkas kõnelema sellest,. kuidas inimesed ei suuda leppida sellega, mis neil on.
Üldiselt oli konsultatsioonis mõnus, eriti alguses, kui me koos Pluumi ja Katrega märke vaatasime, siis oli hea turvaline ja hubane olla seal, ma võtaks Tiina endale hea meelega psühholoogiks.
Kapivõtmed on nüüd ära antud, regasin end akadeemilisele testile ka ära, koolieksamiteks tuleks aktiivselt õppima hakata, homme pean siiski veel mängu jaoks ühtteist korda ajama. Ja veel ja veel ja veel. Ei jaksa mõtelda!
Täna oli dnd, ütleks ausalt, et tohutult hea mäng oli, kuu aega oli ju vahet ka olnud, mõnu mängimisest.
Linn haises s*** järele, kuskil vist põles kellegi kemmerg vms.
Tegeluikult oli üks vahva hetk, mul oli nimelt halli teipi vaja, helistasin oma lähedalasuva seltskonna läbi, neil aga polnud seda üldse või viibisid nad kodust ja teibist eemal, nukralt kõndisin siis Supilinnast Piro suunas, kui äkki märkame Jaani kiriku ees Barbarit, toimus umbes järgnv vestlus:
"Hei, Barbar!"
"Hei!"
"Mis teed?"
"Meil hakkas Pirol igav, tulime siia"
"Selge, kuule, ega sul halli teipi ei ole?"
"...On küll"
"....aaah? Päriselt?"
"Jah, see pole küll minu oma, aga võin laenata"
"Eem, aitähh"

Nojah, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Aga ma nüüd oma vikatit liimima ja siis unele.
Head und
Teie ProbleemitekitajaSillu

Nõmeda Neliku seiklused

Niisiis, Catil oli eile sünnipäev, päevasest ajast on mälestused veidi segased, Ally oli siis meil ja tegime pannkooki ja ma koristasin. Aga õhtul vedasime ennast Riia tänava kaugesse hoovi, kus Cat oma sünnipäeva tähistas, inimesi oli seal igatahes palju, süüa oli ka natuke, peamiselt pooltoores liha, hiljem ka häid grillvorstikesi.
Igatahes oli meil alguses suur neer. Aga siis grupeerusid inimesed ümber, meie moodustasime esimese irdunud grupeeringu, kes otsustasid minna poodi hea veini järele, jah need olime meie - Nõme Nelik - Sillu, Marten, Erlessa, Markus.
Veini saime, kaks pudelit, head ja mitte nii head, igatahes oli meil irdununa lõbus, ja ma suutsin markust veenda roosade elevantide impordi vajalikkuses.
Siis sõime veel vorsti ja rääkisime veel ja vahepeal üritasid erinevad inimesed meiega ühineda....aga see ei olnud ikka see, ok, lõpuks liitus meiega Lahe Lohe, aga tema oli erand.
Siis käis Nõme Nelik veel poes ja ostis veel veini.
Ja jõi selle ka ära.
Siis me läksime Pizzapoodi, mina ja Marten hankisime koort ja mahla, teised said õlut, siis me lahknesime.
Muide, Erlessa ja Lohe kipuvad kalduma botaanilistele radadele, igatahes suutis üks sirelipõõsas neid korralikult inspireerida.
Jah, Martenil oli hommikul pohmell, haa, ma arvan, et on osad inimesed, kes saavad pohmelli, mis on nende inimeste oma, kes pohmelli ei saa, noh, Marten sai minu ja Erlessa saamatajäänud pohmeli.
Jah, nüüd võiks süüa teha.
Nii, Sillu on sii lustiline, et tsau.

Turn the ugly light off, god

Eels, Eels, veelkord nemad, see lugu "Flower", ma pole ju nii emo?
Ja kui olen, siis olen sellega rahul, olen iseendaga rahul.
Nüüd ootab mind külma sõja konspekti ülevaatamine ja plakati koostamine, algus on tehtud, õpik on õigest kohast lahti, pealegi ei tunne ma end selles teemas päris lambana, kuigi aastaarvudest ei ole mul aimugi.
Oete tundnud, et mõnel kurval hommikul päike mõnitab teid?
Erlessa vist tuleb Tartusse.
Ma lõhkusin sügavkülma ukse ära, see kukkus mulle peale, jei!
Ja veekeetja on ka nüüd katki.
Ja ma kaotasin Villu kuhugi ära.
Varsti kukub lagi ilmselt kaela, või ma libastun vannis ja mõistan et vajan seda Selecti käepidemejura.
Sinepitassid on mind sissepiiranud.
Tantsima? Võimalik.
Tiiu juurde? Võiks ju.
Koju?
Kodu?
Mis toimub, miks ma olen õnnelik, mis õigusega minuga nii tehakse, miks mina?
Vingvingving
Ma arvan et elu ei sobi nõrkadele.

Kökimöki

Unenäovabrikus oli eile hea, kuigi, ma nuriseks nende töö kallal, arvestades kogu seda pudrukapsaid mis ma unes nägin. Täna astun ka sealt korraks läbi, viin Merikesele kleidi sättida.
Tegin siin aktiivselt plakateid ajaloo kohta, hetkeks luban endale ühe pausi, jubedalt tahaks head täispähklitega shokolaadi.
Kohe lähen ja õpin edasi, luban et kohe.
Evelinile olen suure tänu võlgu selle konspekti ja muidu hea nõu eest, tähh:)
Ehk ma elangi unenäos, või on elu ainult üks kujutluspilt või olen ma kellegi teise unenägu, midaiganes, Tättet kuulan.
Muhe mees.
Aga ma olen nüüd valmis suunduma esimese Eesti Vabariigi ajaloo kallale, et, jah, edu mulle.

Julge laul

Muljetusi kodukandist

Oh mis vahva eepiline pealkiri. Tegelikult ahistan siin ema läpakat ja mõtlesin, et panen üles mõned pildid, et süütuid hingi kiusatusse viia - Saaremaal on mõnus.

Hm, see on nüüd meremärgipilt, aga ma hiljem lisan, sest mul tuli tuju jalgrattaga sõita.

Eskapismist ja sokkidest

Tagantpoolt ettepoole tulles, kahe ühesuguse soki kandmine on absurdne põhimõte, tegelikkuses ei huvita kedagi, mis sokid sul jalas on, eriti kui sa saapaid ära ei võta.
Tõenäoliselt on sokid algatanud kogu maailmas inimkonnavastase vandenõu, mis seletab asjaolu, miks mul on kapis kümmekond paariliseta sokki. Tegemist on nende püüdega meid kitsarinnalisusest vabastada.
Eskapism tõusis teemana esile juba ammu, sellega on seotud minu hetke vastumeelsus alkoholi suhtes, klaas veini on ok, aga läbud on out, mis seletab, miks mind on viimase nädala jooksul neljale kutsutud. Murphy seadus.
Nii, siis oli esiplaanil arutelu larpi ja läbu sarnasustest ja erinevustest, eufooria ja pohmell. Ka eskapismist kui ühiskonna käitumisviisist olen viimasel ajal mõelnud. Üldse kerkib kogu aeg esile labane küsimus: Miks?
Raha on mul nüüd otsas suht, kojusõiduks lähen kohe piletit ostma, mängumaksu sain ära makstud, suuremad väljaminekud siiani on olnud söök ja puugisüst...omg, elagu inflatsioon.
Köögis on meil gm-miiting praegu, Taliesin ja Ally.
Vabandan oma suutmatust pealkirjas mainitud teemasid sügavamalt lahti arutada, kui keegi väga mu arvamust kuulda tahab, siis võib minuga jalutama tulla.
Nädalalõpus olen Saaremaal, teadmiseks saarlastele, teistele ka.
Nüüd, nüüd käin vist korra poes, kulutan oma viimast raha, sest mind painab shokolaadinälg.
10päeva mai lõpuni.
Kõike head.

...ja veel.

Tahtsin veel lisada, et varahommikune üksindus on köögis hea, ilmselt olengi siin, et üksi olla, milleks see vajalik on, seda teab vaid minu olemus ise.
Ilus on see kuidas hommikuvalgus hakkab kerkima Annelinna kohale, keedan teed, ei taha magama minna kuigi vajan und.
Vaatan paneelmajade aknaid ja paistab et mina polegi ainuke, kes veel ei maga.
Meil on siin unetute linnajagu vist.
Teevesi sai valmis, teeme teed, eneseteostus - eneseteestus.
Dumdidum, tass tuleb leida.
Punane tass.
Peaks olema tänulik, et olen siin ja praegu, et tunnen neid inimesi, keda tunnen, et mul on need, kellest hoolida ja kes ka loodetavasti mind tühiseks ei pea.
Avantüüre ootab ees, nüüd ja igavesti, ma poleks uskunud, et kasutan sõna igavesti, mina, kes ma ei salli mitte ühegi idee igavikustamist.
Kõige külmem on vahetult enne päikesetõusu, mul on külm, teest loodan abi ja tuge, inimesest ootan toetust ja hoolimist.
Olen see, mis olen, miks?
Miks siin ja praegu?
Kus on see aevastamata aevastus?
Aeg on, küll näen kunagi tervikpilti.

Ilus värdjas

Eelsil on selline lugu. Nüüd kui ma olen juba teist ööd kella poole nelja ajal üleval ja hetkel istun köögis, tundsin et tahaks midagi kirjutada.
Eels "I need some sleep" - vajan und, muidugi, homme kooli ei lähe, tunnen ette süümekaid, sest mulle tõesti meeldivad need ajalootunnid, aga ma lihtsalt ei jaksaks seal olla.
Kadi sünnipäeva kohta leiate infot tema enda blogist.
Ma olen siin npc.
Üldiselt olen rahulik, alkohol on mõttetu, rahulik olen, sest olen oma eluga rahul, põhjustatuna mõne toreda inimese eksistentsist.
Täna tuli Zavoodis minu juurde võõras vana mees ja kinkis mulle nartsissi, see oli kena.
Ostsin raamatupoest Wilde'i raamatuid - ka see oli kena.
Oh mis kena inime ma olen!
Oh, ilus värdjas.
Vajan und.

Minu filosoofia esse

„Ma pole iial arvanud, et inimese vabadus seisneb selles, et ta võib teha, mida tahab, vaid pigem selles, et ta ei pruugi kunagi teha seda, mis talle ei meeldi.“ - Jean-Jacques Rousseau

Vabaduse probleemi on nii palju käsitletud, et tundub lausa utoopilisena sellele mõistele mingit ühest määratlust leida, ehk ongi see sõna: „vabadus“, vaid midagi aatelist, midagi mille eest võidelda ka siis, kui kõik on kadunud. Sellisel juhul ei oma tahe ja meeldimine vabaduse juures mingit rolli, nagu ka sajanditepikkune filosofeerimine. Ehk on vabadus siiski midagi enamat kui üks juhuslik sõna. Püüan lahata vabaduse väljundeid ja mõjutajaid, et selgitada välja, kas „vaba inimene“ üldse eksisteerib.

Rousseau’ tsitaadi juures tekitab esimesena küsimuse tahtmise ja meeldimise võrreldavus. Kujutame ette inimest, kes kogu hingest tahab sooritada langevarjuhüpet.

Selline soov ei eelda mingisugust eelnevat kogemust, soov langevarjuhüppest on teadmine a priori. Tänu mõttevabadusele, ei saa keegi talle ka sellist tahet keelata. Loomulikult võib tal olla tervislikke probleeme, mis muudaksid selle soovi täitmise riskantseks, kuid ka sellisel juhul jääb inimesele õigus tahta hüpet sooritada,

Oletame nüüd, et see inimene leidis võimaluse oma unistus täide viia, kuid avastas, et omab meeletut kõrgusehirmu, ja sai hüppest kohutava šoki. Sellisel juhul võib väita, et talle langevarjuhüpped ei meeldi, seega on tal vabadus neid enam mitte kunagi sooritada.

Antud juhul vajas ta siiski kogemust, et sellisele teadmisele jõuda. Seega on meeldimine teadmine a posteriori.

Rousseau eelistab meeldimist tahtmisele, kuid inimene ei saa jätta tegemata asju, mis talle ei meeldi, enne kui ta pole neid kogenud, sest kuigi inimene võib pettumuse hirmus jätta proovimata kõik, mis talle huvi pakub, ei saa ta ometi väita, et mõni neist tegemata tegevustest oleks talle meeldiv või ebameeldiv – tal lihtsalt puudub vastav kogemus.

Muidugi võib oletada, et iga inimene suudab luua seoseid juba kogetud ebameeldivate elamuste ja veel kogemata elamuste vahel, eeldades näiteks, et kui hirm kõrguse ees avaldub ka vaatetornis või katusel, võib tekkida hirm ka lennukist alla hüpates.

Loomulikult saab väita, et oluline ei olegi mitte kogemus vaid võimalus valida, kas mõnd tegevust kogeda või mitte, ehk tõeliselt vaba inimene võib teha „mitte midagi“.

Kuid kas „mitte midagi“ üldse saab teha?

Inimesel on olemas instinktiivsed vajadused: paljunemine, toitumine, liikumine, puhkamine.Vajadused on ka põhjuseks, miks inimesel on raske tulla toime ilma ühiskonnata.

Ühiskonnas, võtame tänapäeva maailma ühiskonnamudeliks riigi, on igal ühiskonnaliikmel kohustused ja õigused. Õigused sisaldavad muuhulgas ka nende vajaduste rahuldamist ning lisamugavusi, kuid samas eeldavad kohustuste täitmist ja reeglite järgimist, mis ei tarvitse olla meeldivad. Ühiskonnale vastukaaluks on igal indiviidil õigus valida erakuelu, loobudes samas nii ühiskonnas kehtivatest õigustest kui ka kohustustest. Erak ei pea tegema midagi, mis talle ei meeldi, eeldades, et ta elab soojas kliimas, kus ei ole vaja muretseda talvevarude ja külma pärast.

Teine võimalus on saavutada, läbi kohustuste täitmise või illegaalselt, piisav majanduslik rikkus, mis võimaldaks palgata inimesed, kes ebameeldivad toimetused ära teeks.

Seega võiks olla vaba see inimene, kes on saavutanud mugava ühiskondliku positsiooni või see, kes elab erakuna väljaspool ühiskonda, sest ainult siis on võimalik saavutada olukord, kus mitte midagi ei pea tegema.

Huvitav on asjaolu, et isend, kes tunneb end ühes keskkonnas vabana, ei tarvitse seda teises teha, Russell: “Inimene, kes on võetud ühest keskkonnast ja paisatud äkitselt teise, ei pruugi hoopiski olla vaba, kuigi see uus keskkond võib pakkuda vabadust neile, kes on sellega harjunud.“ Riik on ühiskonnavormina selle väite seletamiseks ehk kõige loogilisem, kehtivad ju erinevates riikides erinevad seadused. Muidugi võib väita, et on mõningad moraalireeglid, „Ära tapa!“ jms, mis on üldkehtivad, kuid kui hakata riigi asemel vaatlema väiksemaid kogukondi, siis võivad ka moraalipõhimõtted paljuski erineda. Piisab kui võrrelda erinevates kultuurides levinud toitumisharjumusi või iluideaale. Näiteks on mõningate Tais elavate hõimude naistel kombeks panna oma kaela ümber metallvõrusid, et kaela pikemaks venitada, sellisel meetodil võib kael venida kümneid sentimeetreid tavalisest pikemaks, samas kaasneb võrude äravõtmisega oht, et kael murdub. Kultuurikeskkonnad on erinevad ja nende mõju moraali kujundamisel küllaltki suur.

Kuna inimest loetakse loomariigi hulka, ei tasu tähelepanuta jätta ka loomade käitumisharjumusi. Paljude loomaliikide puhul kehtib reegel, et isaste võitluses ellujäänu, saab võimaluse paljuneda, inimeste puhul jääb võitjaks enamasti targem, atraktiivsem ja tugevam isend. Kõik tänu looduslikule valikule, mis on palju vanem, kui inimkonna loodud moraalireeglid. Kui me elaksime vaid selleks, et jätkata liiki, olla võitjaks looduslikus valikus, siis milleks üldse rääkida millestki nii abstraktsest, kui seda on vabadus?

Kõige lihtsam on sotsiaalset vabadust liigitada teovabaduseks ja mõttevabaduseks, mõttevabadus on põhimõtteliselt piiramatu, kuid seda võivad mõjutada elu jooksul saadud teadmised. Teovabadus võib olla piiratud inimese isiklikel põhjustel: tervis, põhimõtted, religioon, traditsioonid, või ümbritseva keskkonna poolt: seadused, perekond, loodus, materiaalsed väärtused.

Käsitleksin vabadust üldiselt, kui tahte ja võimaluse kooseksisteerimist. Tahe – see on meie vajadused, soovid, unistused. Võimalus – tahte realiseerimiseks vajalik tegur.

Arvan, et mida rohkem on inimesele antud võimalusi, seda rohkem ta tahab, iga võimalus võib olla mitme tahte aluseks. Võtame lihtsa näite: kui seisan jäätiseleti ees ja mul on piisav hulk raha, et osta jäätist, müüja on kohal, jäätist on, ma tunnen, et ma tahan jäätist – mul on selle tahte realiseerimiseks ka võimalus.

Kuid nüüd avaneb mu ees veel mitu võimalust: millist jäätist osta, kuidas serveeritult, kui palju, kas ainult endale?

Võimalik, et leian jäätise, mis mulle maitseb, ja suudan arvestada, palju ma süüa jaksan. Sellisel juhul mu tahe ja võimalus ühtivad, saan soovitud maiustuse ja tunnen tõenäoliselt sellest rahulolu. Kuid oletame, et minu lemmikjäätist ei ole – on see siis mu vabaduse piiramine, või oli mul ehk hoopis vabadus tahta mingit teist jäätist, kuid ma lihtsalt ei osanud seda võimalust kasutada?

Tahtmised võib sellises olukorras jagada kaheks:

• Soov süüa jäätist – kõik vajalik selle soovi täitmiseks on olemas, mul on võimalus jäätist osta.
• Soov süüa oma lemmikjäätist, näiteks: pirnijäätist – mul on võimalus osta jäätist, tõenäoliselt mitme erineva sordi hulgast, kuid pirnijäätist parajasti müügil ei ole. Võin valida mõne teise jäätise või üldse maiustusest loobuda. Antud olukorras tekib soov saada pirnijäätist vaid tingimusel, et võimalused jäätise ostmiseks on olemas, võiks öelda, et tekib küllastumine, võimalusi on palju, kuid nende olemasolust algab uus tahtmine – tahtmine saada pirnijäätist.

Jäiga determinismi teooriat järgides ei saanudki ma oma tahtmist valida, seega oli mu pettumus juba ettemääratud, kuid kas see tähendab, et ma ei ole vaba?

Vabadus tähendab läbi tahte ja võimaluse kooseksisteerimise rahulolu saavutamist. Vabadus olla õnnelik on olemas kõigil inimestel, seda vabdust ei saa piirata ei seadused ega ka lemmikjäätise puudumine. Seda vabadust saab piiarata ainult inimene ise, oma mõtteviisiga.

Seega leian ma et vabadus on individuaalne.

Riigis kui ühiskonnas on sageli karistusena kasutusel liikumisvabaduse piiramine ehk vangistus. Kuid indiviid, kes tunneb end vangistuses mugavalt, on ju ikkagi vaba. Tal ei ole küll õigust lahkuda mingilt territooriumilt, kuid selle piires on ta ka füüsiliselt vaba. Ma arvan, et siit tulebki põhjus, miks Rousseau ei käsitle tahet otseselt vabaduse määrava osana. Kui see inimene peaks tahtma lahkuda, siis ta seda ei saa, kuid samas omab ta täielikku õigust viibida vangistuses. Siinkohal on huvitav mainida, et instinktiivselt valib hirmunud inimene sageli vangistuse, tundes end välismaailmast äralõigatuna kindlamini. Näiteks peidavad reisijad end laevakatastroofi korral sageli kappidesse või tualettidesse, kuigi ellujäämiseks oleks neil vaja laevalt lahkuda.

Inimene võib alateadlikult tegutseda vastuolus loodusliku valikuga: me võime tahta jääda ellu, kuid meie alateadvus käsib meil end kappi lukustada. Ilmselt ei ole meie tahe vaba.

Oletame, et tahe ei ole mõttevabadust piirav tegur, sellisel juhul jäävad mõttevabadust piirama mõtted, mis on sageli peegeldatud ühiskonnast, seega ei saa nad olla täiesti vabad. Kuid kui oleks võimlik eraldada kõik ühiskonna mõjud, kas siis jääks üldse midagi alles, mis inimest loomast eristaks? On ju enamik ideid kujunenud välja läbi traditsioonide, ka vabaduse mõistet on hakatud käsitlema maailmas, mis moodustub erinevatest ühiskondadest.

Inimene kui ühiskondlik loom ei saagi olla vaba?

Ja kui vabadus on inimese loodud mõiste, kas siis ta üldse saabki omada sellist väärtust nagu tal aatelisena kujutatakse?

Siiski, inimesel on üks vabadus, eelis loomade ees, mida võib tõesti pidada suuremaks, see vabadus on enamike ühiskondade reeglites ka märgitud inimese põhiõiguseks: igal inimesel on õigus elule.

Tegelikult tuleks seda nimetada suremisvabaduseks. Iga inimese vabadus surra omal soovil on see, mida loomadel sageli ei ole, tingituna loomade ja inimeste mõistuste erinevustest. Inimene on ainuke loom, kes võib end tappa omal vabal tahtel. Meil on selleks ka mitmed füsioloogilised eeldused, sealhulgas väljaarenund pöial ja püstine kehahoiak. Ka vabasurma minek on seotud väga pikkade traditsioonidega inimkonna ajaloos. Näiteks sisaldab jaapani samuraide aukoodeks klauslit, mis ütleb, et surm on kõrgemal häbis elamsest. Ükski loom peale inimese, vähemalt teadaolevalt, ei tunne pikka kestvat häbitunnet.

Selline vabadus, eeldades, et surmajärgsust ei ole, annab võimaluse kõigest loobuda, ka neist valikuvabadustest, mis ühiskonnas eksisteerivad.

Jõuangi järeldusele, et „vaba inmest“ ei ole olemas, on vaid „ühiskondlik inimene“, kes omab mõningaid „vabadusi“, mis väljenduvad tema mõtetes, otsustes ja tegudes. Oluliseim inimlik vabadus on võimalus loobuda elust, igapäevased mõtted ja tegevused on mõjutatud ühiskonna poolt, kuhu inimene kuulub. Vabadus ei ole vaid üllas aade, kuid seda üheselt määratleda on raske ja võimalik, et mõttetugi. Vabaduse individuaalsus seisneb nii inimese tahtes kui mõtteviisis, viimast saab inimene ise muuta, vabadus indiviidi jaoks seisneb eelkõige tahte ja võimaluse kooseksisteerimises.

Pead, pannkoogid ja haritus

Tuiasin (muide, "tuia" on meeletult armas sõna, mis tähendab teadupärast tuvi, või luhtsalt kedagi kallist, u sama lahe kui "munuke") mööda blogisid ringi ja tundsin et tahan ka end väljedada. Mind ajendas Taliesin, kes oli lõpuks jõudnud ka mängu muljetada ja oma tegemistest kirjutada, mõtlesin, et olen küll tõeline grafomaan ja piinan teid võrdlemisi igapäevaselt oma elunatukese kirjeldustega, aga ega ma niisama alla ei anna. Niiet kannatage välja.
Eile õhtul sai Urus käidud, ning pärast väikeste nadikaelte äraajamist oli meil päris vahva, mängisime selle pealaadse asjaga footbagi, seega headbagi.
Paaritunnine sportlik tegevus mõjus siiski kurnavalt ja me tulime koju, Maximast ostsin kohvikoort.
Tehke projektor korda!
Ok, täna on õhtul tantsimine, mul on veel isu Churchilli biograafiat lugeda ja Bulgakovi "Üheksa unenägu" tuleks ka lõpetada, üritan nüüd ajaloolise kirjanduse peale üle minna, eksami jaoks või nii.
Üldiselt on koolis tore käia, täna käisin, jõin teed ja õppisin ajalugu, tunnis on hea.
Homme ja ülehomme ka.
Nii pannkookidega on nii, et eile õhtul tuli see mõte mul pähe ja täna tegi Kadi selle ka teoks, piim oligi halvaks minemas, pealegi olin ma koolist koju jõudes kohutavalt näljane.
Haritus on see asi mida ma siin üritan vaikselt saavutada, ehk oleks tore ka targem olla.
Tulbid tuleks natuke vaasis lõigata, siis seisavad kauem, Kadul sünnipäev homme, kingitusega on korras, kohvi võiks talle ka ehk teha.
Nii ta on.
Kõike head teile.

Lakooniliselt

Jällegi olen end paigale sättinud kööki, laual on veel mõned viinamarjad ja pooltühi teekann, saatsin Sande just minema, käisime jalutamas. See on huvitav, et erinevad inimesed suhtuvad jalutamisse erinevalt, millest lähtuvalt annavad nad kõndimiskaaslastena erineva emotsiooni.
Tänane päev möödus perkondlikult, ka homne saab vist nii minema, grill ja saun on plaanitud, õhtul olen jälle üksi linnas, mingi ajani, Erlessa tuleb vist ka tagasi - tahaks jalutama minna. Sõltlane olen.
Eile olin öösel kodus, korralikult läksin kaheteist ajal ka magama. Pidepunkt oli probeemiks.
Ma lõpetan nüüd, see on isiklik.
Vabandust.
Head ööd.

Home with Nirvana

Ja siis vahetab su lapsepõlve lemmikbänd nime ja jäätis ei maitse enam nagu vanasti, ja kahe krooni eest ei saagi midagi osta ja vanemad seavad sulle ootusi ja ootamatult on sul vaba aega ja siis on hiiglaslikud roosipõõsad kuidagi madalamaks jäänud ja keegi ei oota sind kodus sooja söögiga ja sa pead käima üksi pangas ja sõlmima üksi lepinguid ja andma ise allkirju sest keegi enam ei vastuta.
Ja siis sa tunned et oled hoolimata oma noorusest vana, kulunud.
Ojaa, muidugi erudeeritud ja intelligentne ja hulga tutvustega ja võimeline ise alkoholi ostma ja seda ka tarbima ja mida muudki veel.
Aga.
Siis tahaks lihtsalt kellegagi koos kaksi jalutada ja paar sõna lapsikut juttu ajada või päris vait olla, et ei oleks nii erudeeritud, et ei oleks nii täiskasvanud.
Ja siis tulen ma oma tühja ja korras korterisse, ja mõtlen, et mis ma valesti tegin.
Või mis ma tegemata jätsin.

Hingates maailma endasse

Õhk mis on väljas täidab mu sõõrmeid ja mida edasi me mööda Jäneserada liigume seda rohkem ma teda vajan, ma hingan, ma hingan!
Haistan kõiki vihma varjundeid, lõhnakilde, ahmin nagu poolemeelne, jooksen, tahaks naerdes maha kukkuda....aga veidi häbi on.
Ja siis ma tunnen kuidas ilu täidab mu südame ja see tahaks lõhkeda, sest kõike seda imelist on nii palju.
Ma olen hull, ma tunnistan seda, aga inimesed lähevadki napakaks et maailmas vastu pidada, ja see ilu on talumatu.
Kanalil ujuvad kaks luike, kujutate ette, luiged, vihma sajab, me istume veepiirile ja seal ujuvad kaks luike!
Issand, anna mulle meelekindlust, mitte rumalusi teha, praegu on seda vaja.
Ma tsiteeriksin Vonneguti, aga te kõik teate seda tsitaati, see on hea.
Ja nüüd olen ma kodus ja on öö ja homme on päev ja kerge on olla.
Ma lisan siia midagi, mis kajastab seda mis on.
Või võiks olla.
On, saab olema, kusagil on, ajas ja ruumis, hetkel "n".

KALLIS VIHM
Jaan Kross

Õhtu on pime ja soe
ja suurest pehmest pilvest
sabiseb
kallis vihm.
Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.
Tumedad puud on rõõmsad ja märjad.
Ja suurest pehmest pilvest
sabiseb kallis vihm.

Sinu lõhna, mis hommikul jäi
mu kätele,
silmile,
näole
ja suule,
niisutab kallis vihm
uuesti lõhnama.

Infokillukesi

Oma põhjatus südamevalus ja ahastuses teatan ma, et suutsin saada inglise keele suulisel eksamil vaid 19 punkti, millest tulenevalt on mu elu nüüd ja igavesti läbi.
Aga et mitte jätta teid selle paatosliku vale kütkeisse (mis puudutab elu läbi olemist), siis jätkaks ma üldiste muljetega elust ja ilmast.
Kummalisel kombel ei ole mu elus midagi pöörelist toimunud peale paari öise uitamise Tartu tänavatel ja mõningate tunnete, mis kipuvad kuhugi südame kanti pugema, kuid nendest eelistaks ma siinkohal pikemalt mitte juttu teha, ühiskonna heaolu huvides.
Tänavad erinevalt tunnetest on aga väga ühiskondlikud ja seega täiesti ohutu vestlusteema. Üleeile öösel pärast larbipohmelusest toibumist läksin ma nimelt koos Varesega öise Tartu peale kõndima, sel korral võtsime ette Jaama tänava ümbruse kuni Supilinnani välja.
Mis me huvitavat ledsimie oli üks kummaline park kusagil Mäe tänava kandis, kus üllatus-üllatus, oli kasvama pandud elupuuhekist labürint, loodame, et see haakab seal hoolega vohama ja sellest kohast tõuseb veel tublisti tulu meie igapäevase meelelahutuse osana.
Jätkaksin nüüd melanhoolsetel teemadel, ehk juttu tuleb ilmast. Nimelt on ilm peasüüdlane minu liikumisaktiivsuse vähenemises, olles viimasel ajal ebameeldivalt külm ja tuuline.
Ühtlasi ei tasu enam aknaid öösiti lahti hoida, sest siis tekib hommikul kiusatus voodisse jääda.
Siinkohal hetkel ka lõpetan, otsin midagi köögist süüa ja hakkan tegema seda handoutide hunnikut, mille Ristikivi meile koduseks tööks jättis.
Edu teile.
Sillu

Ketsidega nõelanaine

Et Kettamaailma larp oli, mis oli lahe, sest meie päästsime seekord maailma ära. Siinkohal jälle tänud gm'idele, eriti Talile selle hetke eest, kui ma sain reaalsuse ankrut riputada, see oli kuidagi jõulukuuse kaunistamise moodi, väga harras hetk minu jaoks. Martenile ja Lohele tänud öise Aliase eest, Erlessale, minu kallile kolleegile, ka. Ja muidugi tänud nende pingeliste hetkede eest selle lauamänguga ja võluritele tänud nende idiootse käitumise eest ja siilidele ka tänud ja Dibbleri pirukate eest annaks ideepreemia (leidsin enda oma seest küünla). Tegeluikult lähevad tänusõnad kunagi muljetamise alla foorumisse, niiet ma lõpetan siinkohal kiidusõnadega kõigile mängjatele ja korraldajatele.
Et jah, Põltsamaal oli väga lahe. Kahetsegu kes ei tulnud!
Ketsid ostsin endale täna ära, lõpuks. Käisime pärast tagasi hääletamist Lõunakeskusest läbi ja seal oli Converse'i soodukas, jei.
Eelsi lugu "It's a motherfucker" on väga-väga hea.
Tegelikult on siin vahepeal veel igasugu vahvaid asju olnud, näiteks inglise keele riigieksam, mis oli meie kõige ühise arvamuse kohaselt värdjalik ja õhtu koos Mialee, Markuse, Sandri, Manna, Karini, Jaanuse ja Jaanikaga Pirol, mis oli päris mõnus ja vahelduslik, mitte et ma poleks ka teisipäeval Pirol istunud, võimalik et mõnel muul päeval ka.
Öölaulupeol käisime ka muidugi, sai lauldud et aitab, natuke tantsisime ka, kurk valutab endiselt.
Tudengipäevad hakkavad vist läbi saama, olen üritanud neil ikka silma peal hoida, aga ses osas olen natuke lootusetu.
Dnd oli siin millalgi....eem neljapäeval, sest kolmapäeval olime Jõgeval, Sordis ja tegime kevade puhul pidu, hea pidu oli, tähendab, sedalaadi pidu ammu pole olnud, kas ta nüüd seepärast nii väga hea oli. Aga ilmselt siiski vajalik.
Üleüldiselt on see nädala möödunud mõningase pidutsemise ja seltskonnatsemise tähe all, mis on ka loomulik arvestades, et kevad on käes.
ma loodan, et Liisa tuleb siin nüüd kohevarsti Tartusse, et saaks teda ka Pirole ja mujale mööda Eestimaad vedada.
Homme on kooli vaja minna, infominutid kell 11.40, tõeliselt mõttetu, püüan miss Parki tabada, et veidi nõu küsida, selle õnnestumine oleks meeldiv.
Aga nüüd lähen ja loen veel pisut ja siis pidime Varesega väikse tiiru linnas tegema.
Edu teile, mu kallid.
Sillu - kevad peas ja südames

Pingelanguse deliirium

Kirjand on möödas, ma parem ei arva sellest enam midagi.
Pinge on maas, olen viimased viis tundi deliiriumis, täielik ükskõiksus kõige suhtes.
Hullumeelne.
Pirol olime ka, mina ja Kadi ja Goblin ja Seemneke.
Niisiis.
Elame veel.

Majonees

Kui see sõna kõlbab Brautigani romaani tagakaanele, siis kõlbab see mulle ka. Lõpetasin tema "Forellipüük Ameerikas"'i ja Salingeri "Franny ja Zooey", viimane oli kuidagi eriti hea, segunes mõnusalt ovellidega, mida ma varem lugenud olen.
Tõnis Mäge käisime kuulamas, ta oli äge, nagu ikka.
Kodus oli hea olla, laupäeval matkasime rabas, pühapäeval olime metsas ja mere ääres, teisipäeva hommikul käisin saunas, üksi on spa's päris mõnus.
Tutiaktus ei jahmatanud millegi eriliega, aga need lõpualbumid on päris toredad asjad.
Täna oli ääretult nüri päev iseenesest. Tahaks kangesti mõnd roomajat näppida, zoloogiamuuseumis olid nad kinni või surnud, neid ei saanud näppida.
Ahjaa, me avastasime, et levinuim vareseliik muuseumis on Corvus Necro.
Masendav.
Õnneks on linn ka natuke ellu ärganud ja lisaks tuikuvatele tudengitele võib Piro ümbruses kohata ka vareseid ja muid elusaid linde.
Koju jõudes märkasin ka kaht isast kassi, nende eesmärki nägin ka kohe, emakass istus esimese korruse akna peal. Romantikat kui palju.
Oleks nüüd midagi ilusat veel öelda....
Aga ei ole.
Homme on koolisööklas bõstrogonov, ehk lihatükid olluses, ilmselt vean end kohale, söök kulub ära, samas tahtis Kadu häälega Haanjamaale minna....eks näis.
Pidage end üleval.
Ehk kobisen enne kirjandit veel, kui ei, siis edu kõigile kaaskannatajtele.
Sillu

Jaama tänava hull

Käisin koos Todyga jalutamas täna, tegime Annelinnale tiiru peale, enne otsisin ta maja jupp aega, jooksin ja laulsin mööda porist Jaama tänavat, hingasin põleva puumaja suitsust lehka ja vihma mõnusat pehmust. Karpmajad olid naljakad ja autodest oli savi, NBS ja mina....üks kraana oli ka tee servas ja paneelmajad. Muhe.
Kunsti essee on ära saadetud, füüsikat oskan ka juba enamvähem, natuke tuleb veel üle vaadata.
Nüüd vedelen siin ja kuulan Jefferson Airplane'i, mis on väga hea, jalutasime eile ka, Toomel koos Kadiga, siis lasime end ikka suht lahti. Ma ei mäletagi mis ma seal rääkisin, aga seda oli palju, seal tulid ikka kõik sõnad välja, kõik mõtted ja hirmud ja vihkamised.
Tänud Sandele, kes meid autoga Wilde juurde viskas. Muide, Sigmund ja Freud oli päris vahva asi vaadata, ja reedel oli meil dnd ka, mis oli ka äge. ja Tormi "Kui juhslik on suvaline?", mis on rohkem minu teetass, kui Vanemuise erudeeritud inimestele mõeldud showd.
Bullshit!
Mina olengi Väike Prints. :D
Tegelikult ei saa ma sellist au endale võtta, see on ülekohtune, ma olen palju halvem inimene.
Aga hoolimata sellest mul täna siiski veidi vedas, ses suhtes, et sain endale Wilde raamatupoest raamatu "Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames"....see on ka väga-väga hea, pealegi oli ta allahinnatud, 50eeku, üks jäi veel, minge ja krabage.
Wildes oleme viimase nädala jooksul päris mitu korda käinud, ma arvan et meie rahakottidele mõjub see katastroofiliselt.
Homme kooli, jälle kooli, vana hea HTG.
Tahaks tegelikult lähiajal korraks koju sõita, vaatame kuidas ajaliselt saab, samas jüriöö on ka tulemas, et sinn tahaks nagu jõuda. Oeh....andke mulle aega.
Deep Purple...mmh!
Ok, head ööd.
Teie sillu

"Unistad(t)"

Kärt Johansoni plaadi ostsin, alguses põdesin natuke, et raha ja värki, aga see on liiga hea, see peab olema, nüüd ma kuulan seda ja naudin mahla ja muud, mida emps poest tõi. Nii vahva on vahel perega koos olla.
Kui juhuslik on suvaline?
Vaatasin eile, tundub, et ega ta nii juhuslik olegi, ehk lähe täna ka, oleneb kuidas ajalooga jõuan, homme 14.00 arvestusele. Ei tohiks raske olla.
Tegelikult ei ole ma suurt midagi teinud, mul ei ole tahtmist hetkel end teiega jagada.
Vabandust vahest.
Edu.
Sillu

Ajaviiteks

"Hullud on samasugused inimesed nagu meiegi" (Heidy)

Tundsin endas tungi vahelduse mõttes ka siia kirjutada, et te teaks kus ma olen ja mida teen. Igatahes, filo olümpiaadil sain seitsmenda koha, muidugi on see kerge pettumus, aga kogemus oli megamõnus, tahaks veel minna, ehk võin kunagi läbi astuda veel.
Täna oli meil viimane tunniplaanijärgne päev, Ristikivi andis kommi, kuidagi nukraks kisub, ma ei kujuta ette, mis veel lõpuaktusel on, halan üksi nurgas ilmselt.
Nagu Tiina ütles: "Ega see ei loe, et te lõpetate, me teeme siin ikka tunde edasi ja istume ja ajame juttu..."
Ja Jürka kallistas mind enne ja pärast olümpiaadi, et kurb ei oleks, see oli väga turvatunnet tekitav, imelik ka, Ristikivi kallistas ka....ma arvasin et ta ei salli füüsilist kontakti, ei teagi miks.
Imelik, imelikult kurb, nagu, ma olen ju ainult kolm aastat siin olnud ja nüüd on juba hulk aega enne lõpetamist silmad vesised.
Muide, tundide andmine läks mul kenasti, 11a oli igavam, see-eest 11b üllatas mind mitmeti, sealhulgas kinkisid nad mulle kondoomi, peitsid haamri ära ja määrisid ukselingi seebiseks.
Aga omamoodi vahvad olid nad ka.
Raamatukogusse vedasin oma filosoofiaõpikud, tõin psühholoogia omad asemele, minu suur huvi kollektiivse alateadvuse ja massipsühhoosi vastu leiab lõpuks lahendusi.
Andeorat nägin ka tal on elu tegemisi täis, aga ta on samasugune vahva ja graatsiline nagu ikka.
Tahan veel lugeda, tahan targem olla, palju-palju parem ja targem.
Vihmane ilm on äge, samas, millalgi tahaks fotoka ja statiiviga metsa ronida.
Kas teadsite, et veinikäigule järgneb allakäik? Ehk siis mina ja Kadi istusime eile Wildes ja jõime veini ja raiskasime raha ja vaatasime töötavat Jeksterit.
Ehk kuulete veel olümpiaadist millalgi, mina asun nüüd essee ja toidutegemise kallale, õhtule äkki kinno.
Teie olge tublid ja tehke lollusi ka natuke.
Lehv.
Sillu

Pärast on hiljem

Uurin siin Kanti kohta, et homme Jürgensteinina pädevam olla, nimelt on meil koolis naljapäev, mis annab meile, abiturientidele, võimaluse tungida õpetajate keerulisse ja kohvihõngulisse maailma.
Eile käisin Genialistides "Püüa mind ainult kinni" vaatamas, see oli tõeliselt hea, võimalik et lähen homme ka (kui tasuta pileti saan).
"Kas kuningas elab Sinu tänaval?"
Kohati on nii hea nii hea ja siis enam ei jaksa, homme on ka Birgitil muide sünnipäev, mis tähendab, et pean ta pooleks kallistama.
Sest ta on vahva.
Lisaks kõigele muule heale, sain füüsika eelmise perioodi 4. Ha!
Ja Sander ütles et tal on minuga pilet jagada "Sigmund ja Freud" Sadamateatris - ma arvan et see võib päris hea olla.
Lisaks sellele pean näiteringide vabariiklikule kindlasti publikusse minema, muidu ei tea, kus selle häbi ots.
Füüsikatunnis vaatasime täna "Naksitralle" Me käime alla? Ma arvan et hoopis üles.
Mulle QWERTY süsteem meelidb.
Midaiganes.
Head ööd.

Unwritten

Natasha Bedingfield ei ole mulle kunagi eriti meeldinud, aga kui ma ühel päeval cd-karbist vana mp3-plaadi leidsin ja ta seal peal oli, siis see oli isegi päris huvitav.
Sain teada oma filosoofiaolümpiaadi ajakava ja tudub, et see polegi halb - neli päeva saan tasuta süüa.
Loen "Veronika otsustab surra", see raamat on nii lihtne, nii hea on mõte lugedes lahti lasta, tundub nagu suudaks Coelho mu pingeid ravida. Tunnen end hullumeelsusest lugedes vähem hullumeelsena.
Ma nii tahaks, et raamatud mulle midagi uut ütleksid, tahaks et maailm midagi uut mulle annaks.
Hallitusjuust ja pirn maitsevad koos hästi.
Käisime Urus hiljuti, seal oli hea olla. Priist laamendas uksepiidaga, inimesed vedelesid, mägisid suure ekrannil PlayStationiga ja ajasid juttu.
Ma tundsin kõigest sellest rõõmu ja kurbust.
Meenus üks hommik, esmaspäevahommik kunagi ammu, kui ma olin Urgu peitu põgenenud ja Vahur mulle kella seitsme ajal vaarika-toorjuustu torti tõi.
See oli umbes aasta tagasi.
Nüüd on tal pikemad juuksed.
Mitte et see oluline oleks.
Koolis on tore käia, ma pole küll eriti arukas, aga õpetajatega on hea suhelda, nad on meil siin HTGs inimlikud ja muhedad.
Ennoga rääkisin täna, ta oli tunnist väljas tolknemas ja mul oli vaba tund. Jõudsime järeldusele, et ei ole võimalik ära arvata, mida kirjandis oodatakse. Pluumiga rääkisin ka, ta on tore.
Nagu tavaliselt ei ole mul teile midagi öelda. lugege, lugege palju....ja öelge kui te midagi head leiate.
Lumi võiks maha kärvata.
Head aega.
Vahva Mollusk.

Kodumaa pinnal

Tere, mu kallid.
Mul on siiralt hea meel teatada, et sain võimaluse osaleda filosoofiaolümpiaadi vabariiklikus voorus.
Tänud kõigile, kes mind aitasid.
Teiseks tegelesin südamepuistamisega, sain sellega edukalt hakkama ja hoolimata unenägude rängast rõhumisest, tunnen end nüüd paremini.
Trip Tšehhi oli edukas ja rõõmsameelne, saabusime kogu oma õllega tagasi neljapäeval, reedel hääletasime Tartust Orissaarde, jõudsime kenasti, ei jäänud Pärnusse õlut jooma. (Jah, meid kutsuti)
Nüüd olen kodus ja tunnen end mõnusaalt, ajan küpsiseid ja muud sööki näost sisse, peaks ehk loogikat õppia, aga küll jõuab.
Teised tulid Egiptusest ka tagasi, tõid mulle mõnusad riided ja kaelaasja - ilus.
Püüan nüüd oma youtube'i ja blogi seaded ühildada, et saaksin jälle videosid postitada, see oleks muhe.
Muide, reisipildid tulevad ka kunagi.
Sandelt sain laheda vihiku üliõpilasseiklustega, suutsin selle päris ära retsida,, ehk saan millalgi Tarus talle uue koopia teha.
Jah.
Ega muud polegi, vaatan, ehk saan veel süüa või loen või on Rabarocki piletid mulle loositud.
Olge tublid.
Head olemist.
Sillu aka vahva mollusk.

Olen homme parem, kuid sellegipoolest....

Ekstaas (Marie Under)

Ah! Toredaim on elamine maine

ja vägev vere surematu püüd!

Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,

ma iial pole kaaluv ega kaine.

Ja jalgel maas kui kähar vahulaine

mu kleidi valkjasroheline siid

ja kahisedes langevad kõik rüüd,

sest riidetult on siiski kaunim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?

Kas muutub täna minu elulugu?

Ah, mina olen juba seda sugu,

et iga meel mul iga ilu joob.

Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka

kui surmamõistetu, kel vähe aega

"Praegu naerate, hiljem nutate, lõpuks harjute" O. Ojaveer naistepäevast ja diskrimineerimisest

Simon and Garfunkel
Laupäeva hommikud on mõnusad kui ei pea midagi tegema, saab muusikat kuulata ja kohvi juua.
Naistepäev on ka tegelikult tore asi, lilli saada on väga meeldiv.
Eile jäin õhtul magama, kui üles ärkasin oli kõht tühi, asi lõppes sellega, et kella kaheteistkümne ajal sõime kesköist pada ja jõime veini.
Nüüd mõtlen, et pesu peaks pesema. Ema juba helistas, soovitas naistepäeva puhul endale midagi head lubada, kaalun seda.
Käed värisevad, see pole eriti mõnus.
Otsisin netist "Häid endeid" aga ei leidnud, seega tuleb need raamatikogust tuuri panna....ma olen ikka jube kohati.
Curuga rääkisin ka, ma vist leidsin lahenduse, tänud talle.
Tahaks teada kuidas filosoofia olümpiaad läks.
Midagi kasulikku võiks ka teha.
Armastusega, Sillu
P.S. Õhtul on genialistides pidu.

Thorsdag

Nõndaks, olen täna teinud ära kaks kontrolltööd ja lugenud läbi ühe raamatu, viimane kulutas kurjasti terve mu õhtu ära, aga pooleli ei raatsinud ka nagu jätta.
Nüüd tahaks nagu õue, aga seal on vist päris külm.
Homme on reede õnneks, saab puhata jälle, järgmisel laupäeval siis Praha poole teele.
Kaisa jõudis....süüa tahaks.
Iseenesest võiks õue minemise asemel hoopis värvida...kaalun seda
Ootan olümpiaadi tulemusi, see ei anna üldse rahu.
Täna oli meil päris huvitav loeng aasia kultuurist, hakkasin mõtlema, et kuidas jaapnlastele võivad turistid ikka pinda käia - peab põhjalikult taustauuringut tegema kui sinna minna.
Aga aitab teile ka, ega ma polegi mingi Dostojevski siin.
Siiralt, Teie
A.H. Tammsaare

Lehva

Mi casa est su casa.
Külm on, üksi on, tüdimus on, õppida on, kohv on otsas.
Joonistasin.
Haige pilt, minu hullumeelsuse peegeldus.
Hea oli joonistada.
Eile öösel lauaplaati tassida oli kasulik.
Võimalik et joonistan hiljem veel.
Ei oska nagu midagi teha.
Loll-loom.
Hakkasin ökoks.
Teen homme prügist skulptuuri.
Ciao.

Õhtuti köögis salaja, mõtlen ma...

Bonjour, mu kallid.
kirjutan täna vahelduse mõttes köögis, laupäeva õhtu on, aga sellegipoolest püsin kodus, olen lihtsalt kohutavalt väsinud. Pealegi annab kodus olemine mulle võimaluse rahulikult pannkooke praadida, kui te õigel ajal jaole saate, ehk jätkub teilegi...üldiselt, helistage igaks juhuks.
Eile oli üks imekena päev, alates sellest et ma hommikul õigeks ajaks esimesse tundi jõudsin, lõpetades sellega kui ma läbi linna koju tukusin. kõlab juba võluvalt+
Sest just seda ta oligi.
Zavood ei ole ju koht mida üldiselt võluvaks pidada, aga kui eie seal kokku tuleme, siis on ta suurepärane.
Detailselt veidi hiljem, pean pannkooki pöörama.
Great, see kõrbes...aga pole hullu.
Niisiis. Jõudsin eile koolist koju kella ühe ajal, sest suutsin vahepela linnas jõlkuda, kulme ka kitkuda, see oli lahe kosmeetik, rääkis mulle kurjadest superboxi meestest, kes ta autot kinni pargivad ja kitkus kerge vaevaga mu kulmud ära.
koju jõudes suutsin hoolimata tunnikesest unele kulutatud ajast kõik ära koristada, essee ära lõpetada ja ära saata ja pead pesta. (Tänud Sandrile, kes mu trükivead ära parandas)
Kella üheksaks jõudsin zavoodi.
Istusime siis seal koos Epsu, Curu, Kõusti, Merikese ja Gobliniga ja jõime Heinekeni...mis on jäle õlu.
Kõusti abby oli parem.
Siis tulid Berilac ja kolm neiut, jõime Gordons'it. See oli hea.
Siis jõime ühe ringi sipsikut ja absinti.
Siis jõime Merikesega rummi, mis oli õhtu parim valik, siis mina ja Merike tantsisime, läks rahvale peale.
Epsule ei läinud, ta tegi meile rummi välja.
Nii, Aapo ja Mats olid ka seal vahepeal, tähistasid mingit bändi sünnipäeva. Siis me tegime mõned kõned, mille tulemusena saabusid kohe ka Eveli ja liivi ja mõne aja pärast Jeka (kes muide lõpuks isegi tantsis natuke, mis oli hämmastav, arvestades fakti et ta oli kaine)
Hm, siis me vist tantsisime veel ja curu vist filmis ja siis ma läksin ja suhtlesin inimestega baarileti ees, tulemuseks sipsik Matsi kulul ja hea tuju.
Siis teatas Jeka et ta läheb koju ja mina oma õnnetu proovikirjandiga ühinesin temaga ja mingil ajal jõudsingi ma kenasti koju.
Kus muusika mängis, sest ma olin unustanud selle kinni panna.
Ja siis ma sain shoki, sest erlessa jõudis ka tllinnast tagasi.
ja siis ma kobisin magama, lootes et saan hommikuks kaineks.
Sain ka.
Aga magasin kehvasti, st peaaegu üldse mitte, nägin ainult haigeid unesid.
Muide, üks neist oli haruldaselt huvitav.
iDEATH on meeletult ilus, mägede vahel on järved ja aasad, inimsed elavad rahulikult ja mõistvalt koos, söövad, liiguvad, töötavad, õpivad ja rändavad läbi mõranenud peeglite.
Kui käsi katkise peegli pinnale panna ja pea tühjaks teha tunned kuidas peeglipind elastseks muutub ja käsi sellest läbi läheb, nii võib rännata ühest paigast teise, teadmata kus täpselt lõpetad või võtta välja mõni vajalik asi. Kõik oleneb tahtmisest mis on su peas või sõnadest mis sa viimasena lausud.
Kuid ühel päeval lõppes iDeathis rahulik elu, algas sõda ja taevas läks tis halle pilvi ning hakkas sadama sõnnikuvihma ja inimsed seisid mõranenud akende ees ja mõtlesid nii pingsalt et nägid klaasidel pile minevikust ja tulevikust.
iDEATH on ohutuse tsoon, aga siis tuli sõda ka siia, me tahtsime põgeneda, ma jooksin läbi lahingu, ma jooksin kolm korda läbi ühe ja sama stseeni, iga kord veidi erinevalt enne kui m varjule sain. See oli kummaline, nad hakkasid mind läbi peeglite jälitama, sest ma olin alles algaja.
me kõik pidime põgenema, me läksime mingisse Ida-Euroopa riiki, me saime tööd, me elasime hirmutavate koridoridega majas. Ta tegi meile alati süüa ja siis me sõime koos, ma pesin hambaid, mul oli mu telefon kaasas. nemad jälgisid meid, aga ei suutnud meid tegelikult leida.

Selle koha nimi oli kindlasti iDEATH, ja see oli meeletult ilus paik, ma kahjuks ei mäleta enam nende nimesid kellega ma seal koos olin, nad olid mulle alguses võõrad, peeglisse on kummaline minna.
See oli tohutult kummaline unenägu.
Nüüdseks olen ma enamiku pannkooke veidi ära kõrvetanud.
Kirjandi teemad olid kehvad, aga ma loodan et läks enamvähem kenasti, ise rahule ei jäänud.
Avantüürimas ei käinud, küll aga Ristiisas söömas, hea salat oli ja hästi tore teenindaja.
Nüüd söön ja lähen ilmselt magama, homme vb Tallinna.
Pohmelli ei olnud!
Elu on ilus:)

Oli üks kirjutis kunagi

Antoine de Saint-Exupery

Väike prints

„Ma palun lastelt andeks, et pühendasin selle raamatu täiskasvanule.“ / Antoine de Saint-Exupery/

Ma olen „Väikest printsi“ lugenud nüüdseks vist neli korda ja ma ei saa kuidagi seda pidada lasteraamatuks. Pigem on tegemist tõelise õpetusega, headuse, hoolimise ja armastuse õpetusega. Pole ühtegi tähtsusetut lõiku või mõtet. Seepärast ei suutnud ma valida välja ühte kindlat tsitaati, millest arendada huvitavat mõttekäiku. Oma tähtsusejärjekorra olen ma siiski loonud.

Esimene tõde, millesse ma „Väikeses printsis“ uskuma hakkasin kõlab nii. "Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel ei ole olemas rohkem kui üksainus, siis on sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla. Ta mõtleb: "Seal kuskil on ka minu lill..." Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid äkki kõik tähed! Ja see siis ei olegi tähtis!".

Elamiseks on vaja põhjust, Elu Mõtet, Oma lugu, nimetus ei ole siinkohal kuigi oluline. Väikesel printsil oli roos, tema roos, kes oli ta taltsutanud, roos keda ta oli armastama hakanud, ta võis vaadata tähti teadmisega, et seal kusagil on tema lill. Ja lammas? Lambad on alati olnud, sinna ei saa midagi parata, nad tuleb kas köide panna, või loota, et ehk nad ei tahagi roosi ära süüa. Raamatus lubab mina-tegelane joonistada lambale suukorvi, aga ta unustab selle ja väike prints võtab lamba koos kastiga kaasa.

Ei, ma arvan, et lammas ei söönud lille ära, ma arvan, et ta hakkas hoopis ahvileivapuid närima, sest küllap suutis väike prints ta ära taltsutada.

Siinkohal on kindlasti tarvis mainida Rebast, kes nii väga vajas taltsutamist.

"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"

Ma vaatan vahel inimesi, kes mööda Kaubamaja kõnnivad ja ostavad ja ostavad ja ostavad. Ja ma vaatan oma sõpru, kes ostavad kanga ja nahka ja siis õmblevad ja lõikavad ja liimivad. Ma vaatan neid inimesi ja mõtlen, et kas see ka mõjuta nende suhtumist teistesse. Ehk ongi nii, et need, kes on harjunud kõike valimiskujul saama, otsivad ka sõpru samamoodi, aga sõprus ei olu ju margariin mida müüa saab.

Siinkohal meenus mulle lugu Tim Thalerist ja tema naerust, sõprusega on vist samamoodi.

Sõprus on samuti looming nagu isetehtud riided või jalanõud. Kui kohtad inimest, siis saad sa temaga kõigepealt natuke tuttavaks, seejärel minnakse kas teineteisest mööda või hakatakse üksteist „taltsutama“.

"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."

Tõeline sõprus ei ole lihtsalt langeva tähe sähvatus vaid püsiv, nagu päike. Ning selle loomisel tuleb olla kannatlik, olla avatud ja hooliv, varuda aega.

Ma alustasin mõttega, et „Väike prints“ ei ole lasteraamat. Tekib väike vastolu, nimelt on kõik inimesed kunagi olnud lapsed, aga neid kes seda mäletavad on väga vähe.

„Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud.

Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: "See on kübar." Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud. „

Ma olen mõnud, et miks saavad inimestest joodikud, enesekesksed ärimehed, asotsiaalid (ma ei pea silmas mitte niivõrd prügikastinimesi, kui lihtsalt ühiskonnast kõrvale jäänuid).

Põhjus on vist selles, et neil inimestel ei ole oma lille või Rebast, keda nad on taltsutanu või siis on see rebane või lill nad maha jätnud ja siis ei ole nad enam osanud oma eluga edasi minna. Ja mul hakkab neist kohutavalt kahju ja ühtlasi muutun ma nende saamatuse ja abituse peale veidi pahaseks.

Mitte selle päras, et nad kurvad on vaid selle pärast, et nad ei lase endal paremaks saada, näib nagu nad ei püüakski enam.

„Uuesti tundsin end tarduvat mingist paratamatuse tundest. Ja ma mõistsin, et ei suuda taluda mõtet, et ma kunagi enam ei kuule seda naeru. Minu jaoks oli see nagu allikas kõrbes.“

Tundub nagu otsiksid inimesed terve elu midagi, ka väike prints lendas oma planeedilt rändlindudega minema, et leida lahendusi mõistatustele. Inimesed otsivad, aga vahel näib nagu nad ei teakski mida. Päevast-päeva rabavad nad tööl, et teenida raha – kapitalisimi võlu. Raha eest ostavad nad asju, mõned püüavad raha eest isegi sõpru leida. Võiks rääkida kapitalismireligioonist, nn. Rahausust. Rahast on saanud jumal, supermarketitest templid ja poeskäikudest rituaalid. Uus religioon on leidnud päris palju jüngreid.

Ma ei taha kedagi solvata, pealegi on Eestis minu meelest veel ühiskonna moraal päris paigas ning ostuhullus pole väga levinud. Veidi murettekitav on muidugi Viru keskuse kultuur, kui seda nii võib nimetada. Siinkohal hakkan ma muretsema noorte pärast,. Jällegi on meil kõik veel isegi hästi, sest näiteks Jaapanis on saanud probleemiks asotsiaalsed lapsed, kes ei tule enam oma tubadest arvutite tagant välja. Vanemad annavad neile tuppa süüa - inimlik suhtlemine on kadunud.

Ma ei nõustu nendega, kes süüdistavad neis probleemides Interneti levikut või MSN-i. Pigem on probleem sügavam ja inimlikum.- ma arvan, et neile lastele ei pühendata piisavalt aega, üleüldse tormab meie ühiskond teadmata suunas, hävitades oma inimliku külje.

Ja üks tuledes särav kiirrong pani otsekui kõuemürinal rööpaseadja putka värisema.

"Küll neil on aga kiire," sõnas väike prints. "Mida nad otsivad?"

"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.

Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.

"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.

"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."

"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"

"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.

Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.

"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints .

"Nad ei kihuta mitte millelegi järele," sõnas rööpaseadja. "Nad magavad seal sees, või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."

"Ainult lapsed teavad, mis nad otsivad," sõnas väike prints . "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neilt käest ära võetakse, siis nad nutavad..."

"Neil on õnne," sõnas rööpaseadja.

''''

Tõstsin ämbri ta huultele. Ta jõi kinnisilmi. See oli meeldiv nagu pidupäev. See vesi oli sootuks midagi muud kui toiduaine. Ta oli sündinud tähtede all käimisest, kaevuvinna laulust, minu käte pingutusest. Ta oli hea südamele nagu kingitus. Kui olin veel väike poiss, siis panid jõulupuu küünlavalgus, kesköise missa muusika ja vaiksed naeratused niisamuti särama jõulukingi, mille ma sain.

"Inimesed sinu kodus," ütles väike prints, "kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias... ja nad ei leia, "Nad ei leia seda," kostsin ma.

"Ja ometi võiksid nad leida seda, mida nad otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest..."

"Kindlasti," ütlesin ma.

Ja väike prints lisas:

"Silmad aga on pimedad. Tuleb otsida südamega."

Nii lihtne see tõde ongi.

Ma tean inimesi, kes ei mõista "Väikest printsi". Ma ei arva, et nad selle pärast millegi poolest halvemad on, samas ei suuda ma neid täielikult mõista. Kas on asi selles, et nad on liiga suureks kasvanud? Ma pole julgenud küsida. Vahel ma mõtlen, et kas nemad näevad maailma teistmoodi, on kõik ümbritsev nende jaoks sama võluv kui minu jaoks. Ehk olen hoopis mina se, kes valesti on kogu aeg vaadanud, kuid kui see ongi vale, siis on ta igatahes kõige ilusam vale mida ma tean ja ette suudan kujutada.

Inimene on rumal loom, ma ei taha kedagi solvata, aga inimene on ainuke loom, kes tapab lõbu pärast, kes tarbib organismi hävitavaid aineid, kasutab ära keskkonda ja julgeb seal juures veel oma eluolu üle viriseda. Inimene on nõrk, sageli tapab ta lihtsalt hirmust, ta enda emotsioonid aheldavad teda. Inimene on julm ja rumal loom.

Teisest küljst.

Inimene on tark...homo sapiens sapiens. Ta on loonud ilu, surma, suurusi, keerukaid mehhanisme ja mikrokeskkondi. Inimene on hea, ta tahab muuta maailma paremaks, ta oskab armstada ja austada. Ta hindab usaldust ja hoolimist. Inimene on hea ja armastav olend.

Väike prints kurvastab inimese negatiivse külje pärast, ta ei mõista Joodikut ja Ärimeest, nende nägemine teeb talle haiget. Meie oleme harjunud ühiskonna erinevat tahkudega, allakäinuid on kergem põlata kui üles aidata, rumalaid on lihtsam pilgata kui harida.

Inimkond on aldis toetuma eelarvamustele. Mulle meeldis Antoine de Saint-Exupery näide ühiskonna loodud prototüüpide kohta.

Mul on tõsine põhjus arvata, et väike prints tuli asteroidilt B 612. Keegi türgi täheteadlane on seda ainult üks kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud.

Tol korral tõestas ta suurejooneliselt oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema ülikonna pärast. Suured inimesed on juba niisugused.

Asteroidi B 612 hea kuulsuse õnneks käskis üks Türgi diktaator oma rahvast surmanuhtluse ähvardusel euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal, seljas aga oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse.

Eelarvamused sünnivad pika aja jooksul ja neist ei saada enamasti lahti. Pärast WTC-i pommitamist hakkasid mitmed inimesed seostama terroriste islamiusulistega. On öeldud, et kahekümne esimese sajandi sõjad saavad olema ususõjad. Eks aeg näitab. Huvitav on asjaolu, et paljude uskumuste järgi oleme me praegu kogu inimkonna arengu madalseisus: aastal 2012 lõppeb maiade kalender, New Age-i järgi on vahetumas ajastu, inimkond on tarbinud ära suurema osa maavaradest ning mitmetele ökoloogilistele probleemidele ei suudeta ikka veel lahendust leida. Tasub huviga oodata, mis edasi saab. Aga olenemata sellest, palju meile aega on jäetud, on eelkõige tähtis, kuidas seda kasutada.

"Tere," ütles väike prints.

"Tere," ütles kaupmees.

See kaupmees müütas täiuslikke tablette, mis kustutasid janu. Neelad nädalas ühe alla ega taha enam juua.

"Miks sa neid müütad?" küsis väike prints.

"Need annavad suurt kokkuhoidu ajas. Asjatundjad on välja arvestanud. Nii võib säästa viiskümmend kolm minutit nädalas."

"Ja mis selle viiekümne kolme minutiga teha?"

"Tee, mis ise tahad..."

"Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole..."

Mitme näoga meri

Istun taas koos ploomimahlaga,
oma toas, põrandal.
Ilusad asjad on valusad,
ma kardan.
Sain teada et olengi idioot,
kes ei oska
inglise keelt
79%
Hirmul on suured silmad
mustad silmad
pruunid silmad
hallid silmad?
Võiksin kirjutada.
Essee
Vabadusest
Jalad on valusad.
mees ei ütlenud "Romb"
Ta oli vait
Ta suitsetas
Öösel
Kõrvaltänavas, puumaja trepil.
Miks ma Supilinnas ei ela?
Toome burks.
Sõin ära.
Ja esitangi vaid rumalaid küsimusi.
Selle aemel, et öelda:
"Tõtt"
Vahel tahaksin kõik puruks peksta,
põlema panna,
lömastada,
karjuda,
tappa.
Siis kui enam ei jaksa.
Lähen vaikselt edasi.
Võõras.

Merille:"Siin majas võib ükskõik mida teha. Aga ärge mune sööge, koored kukuvad vaiba sisse ja jäävad kinni, ja kilu....see hakkab haisema."

Arbuusisuhkrus

IN WATERMELON SUGAR the deeds were done and done again as my life is done in watermelon sugar. I'll tell you about it because I am here and you are distant.
Wherever you are, we must do the best we can. It is so far to travel, and we have nothing here to travel, except watermelon sugar. I hope this works out.
I live in a shack near iDEATH. I can see iDEATH out the window. It is beautiful. I can also see it with my eyes closed and touch it. Right now it is cold and turns like something in the hand of a child. I do not know what that thing could be.
There is a delicate balance in iDEATH. It suits us.
The shack is small but pleasing and comfortable as my life and made from pine, watermelon sugar and stones as just about everything here is.
Our lives we have carefully constructed from watermelon sugar and then travelled to the length of our dreams, along roads lined with pines and stones.
I have a bed, a chair, a table and a large chest that I keep my things in. I have a lantern that burns watermelontrout oil at night.
That is something else. I'll tell you about it later. I have a gentle life.
I go to the window and look out again. The sun is shining at the long edge of a cloud. It is Tuesday and the sun is golden.
I can see piney woods and the rivers that flow from those piney woods. The rivers are cold and clear and there are trout in the rivers.
Some of the rivers are only a few inches wide.
I know a river that is half-an-inch wide. I know because I measured it and sat beside it for a whole day. It started raining in the middle of the afternoon. We call everything a river here. We're that kind of people.
I can see fields of watermelons and the rivers that flow through them. There are many bridges in the piney woods and in the fields of watermelons. There is a bridge in front of this shack.

Some of the bridges are made of wood, old and stained silver like rain, and some of the bridges are made of stone gathered from a great distance and built in the order of that distance, and some of the bridges are made of watermelon sugar. I like those bridges best.

We make a great many things out of watermelon sugar here -- I'll tell you about it -- including this book being written near iDEATH.
All this will be gone into, travelled in watermelon sugar.

- Richard Brautigan

Madalrõhkkond

Hei, kolmapäev nüüd.
Käisin jälle raamatukogus, võtsin Camus' "Võõra" ja Gaarder'i "Vita brevise".
"Arbuusisuhkrus" sain eile läbi, hea oli.
Curu ei ole enam mu peale pahane, see on ka hea, saan rahumeelel tema juures juustuleiba süüa.
Esmaspäeval peaks drägon olema, saab näha.
Muide, reedel sõidan koju, et laupäeval mingi eaka sugulase juubelit külastada ja rahulikult esseed kirjutada, kuna olen väga säästlik, sõidan sinna tädiga.
Pea valutab ka jälle, nagu näha, on ta selle endale harjumuseks võtnud.
Eile nägin Kaubahalli juures Berilaci, see oli vahva, sest mul tuli idee, et ta võiks oma Leelole lille viia, mistõttu külastasime lillepoodi Kaubahalli teisel korrusel, seal olid täitsa viisaka hinnaga jube ilusad suured roosid.
Täna sain lõpuks ka raha Ljubale ära viidud, mis annab lootust et ma ikka lähen Tsehhi, peaks passi ja IDkaardi ära tooma, aga üritan vist kedagi kaasa moosida, üksi on tüütu sinna Raadile jalutada.
Kummaline, kui ma selili voodis olen, paistab aknast ainult taevas, hetkel hall taevas, võib vahel väga kena olla, ükspäev ma vaimustusin kahest pilvest mis seal ujusid, tegin neist pilte ka.
Aga aitab hetkel, olen pisut väsinud, puhkan ja loen siis, võimali et mingil ajal võib mind Zavis kohata.
Teie, Sillu.

Müttamisi

Täna:

• pidin kooli jõudma kell 9.50....jäin hiljaks.
• Merille tund on vinge
• sain süüa
• Pluum on tagasi!
• Sain teada et võin kirjanduse tundides oma esseed teha
• Karjusin Curu peale
• Palusin vabandust - see ei aita
• sain füüsikatunnis peavalu
• kuulasime füüsikatunnis klassikalist muusikat - see oli kena
• Unustasin raha ära viia
• Käisin raamatukogus
• Sain ajaloo arutluse eest 4+!
• Minestasin linnaliinibussis
• Ei läinud ujuma
• Magasin
• Sain Sanderi uue nr-i
• Sõin Paramaxi
• Teen süüa.
• Õpin filosoofiat.
  

Jethro Tull Aqualung

öises Annelinnas jõlkumise laul

Little Miss Sunshine

See on meeletult hea film...ausalt

Nirvana- Lithium

Eilne oli hullumeelne...hea, rabav, kindlasti mitte vale...jah.
Zavood+sipsik+õlu+Nirvana+Curu+Epsu

Colbie Caillat - Bubbly

Nagu, sama saade, aga iseloomult suht teine äärmus.
Minu meelest ilusamgi.
aga eks need, kes natuke pilvil hõljuvad, lasevadki end sellisest muusikast kanda.
Unistused on ju ikka olemas.

Plain White T's - Hey There Delilah

Tegelikult ei tasy The top 40 musicvideos'i saadet väga vaadata, see lugu oli vist kuues.
Aga ma pole üldse kurb nagu, aga see on ilus laul, emo, aga ilus ja video on kena

Eks ta ole...On jah!

Kas pole kurb, kui ka sajakonna inimese seast ei ole kedagi, kellega vihmasel pärastlõunal jalutama minna, kellele rääkida Salingerist ja filosoofiast, kes tahaks huvituda teatrist, kunstist või muusikast, keegi, kes oleks, see, See Õige, kes tuleks, ikka tuleks, kes teaks, kes ta on.
Vaatasin siin Träksi blogi ja mõtlesin, et kas see kui ma räägin, et lilled on ilusad, on halb?
See on ju positiivne, et lilled on ilusad, see ju teeb rõõmsaks, miks ei võiks rääkida asjust, mis teevad rõõmsaks, eriti kui väljas on nii vähe vaadata.
Olen tegelenud täna peamiselt kirjanduse õpimapiga, sellega läheb aeglaselt, aga hästi, mul on mõningaid probleeme oma ideede sõnastamisega.
Filosoofia esse tuleb esiplaanile tõsta, arvestuste kõrvalt peab ta tegema, sest varsti saab ju veebruar läbi ja tähtaeg on nii lähedal.
Kaisa käis poes ja tõi süüa, mis tähendab et ma teen varsti eileõhtustest kartulitest veel midagi, peaks minema ja Tiiu juurde teksased pessu viima, ega muud pesu väga praegu olegi.
Mu tuba on segamini ja nohu on, aga iseenesest pole halb.
Homme teema Merikesega kavandeid, ma loodan et ma ära ei unusta, pean kella kaheks Supilinnas olema.
Kevad tuleb hullu raginaga, püüan ülehomme Ljubale veel natuke reisiraha ära viia ja raamatud ka selleks ajaks enamvähem läbi saada, sest kirjanduse lehed tuleb neljapäevaks ära viia, praeguse tempo juures jõuan ehk ilusti.
Erlessa mängib Simsi suht koguaeg, mis teeb temast kuradi igava inimese.
Vabandust, ma olem igasuguse nolife'i suhtes skeptiline.
"Kunstnik on ilusate asjade looja" Wilde
"Eks ta ole" oli neljapäeval viimast korda, olime koos Ally, Curu ja Pillega, see oli väga väga väga hea!
Näitlejad olid hea, Salo-tegelane oli lihtsalt super ja Lennart oli Vonnegutiga väga hea harmoonia leidnud.
Merike oli ka tubli.
Noh, läbini positiivne elamus.
Füüsika järeltööks peab ka homme õppima, raskeks läheb, õnneks on arvestustenädal mõistlik, ainult sedakorda asjad hommikustel aegadel.
Kaisa lehvib siin rängi, Villu saab ahistatud...jajaa...
Hästi, ma kaon nüüd kuhugi poole. Fotokas tundub hea mõte.
Head päeva, jobud.
Sillubitch

Ahoi!

Ma ei ole nii ammu kirjutanud, et nüüd on raske jälle algust teha. Anna-Liisast tahaks rääkida, sest tema oli üks esimesi lõbusaid inimesi keda ma esmaspäeva hommikul koolis nägin.
nimelt seisime me harjumuspäraselt humanitaarõpetajte kapi ukse juures ja ajasime juttu, kui äkki märkasime stendi ees segaduses Anna-Liisat (tegelikult vist Gops ütles, et vaadake, Anna-Liisa).
"Hei, kuidas läheb?"
"Minul? Ei, minul läheb peaaegu suurepäraselt. Aga teil?"
"Hästi ikka"
"Aga ma lähen ja teen nüüd midagi..."
Anna-Liisa vaatab segaduses ringi ja tormab aatriumi suunas. Jätkame vestlust, olles talle nägemist öelnud.
Umbes 10 sekundi pärast möödub ta meist, peatub: "Ee, jah, ma nüüd lähen..."
Naerupahvak nii meie kui tema poolt.
Jah.
Ja täna tuli Jürgenstein, kui Kadu mind kiusas: "Noh, mis kiusatakse sind?"
Hiljem.
"Sa pole veel oma vabadust leidnud"
Ja Jeka unustas ära, et meil pidi mäng olema, õigemini, ta unustas ära oma isa sünnipäeva, mis on natuke kurb.
Ja kooli lagi laseb vist läbi, igatahes, kui me täna Miikaeli ja Merikesega aatriumi kohal seisime, sadas miikaelile mingit vett pähe.
Muide, referaadi eest sain 4+, sest ma ei suutnud põhjendada, miks lendoravate suremine halb on.
Et, jah, nüüd ma väsisin ära ja jään magama, homme jätkan.
ma arvan.

Soul Asylum- Runaway Train

Pühendaks oma isale, ühele kõige targemale mehele keda ma tean. Lisaks sellele jagab ta minuga hullumeelset harjumust osta cd plaate üheainsa loo pärast, ka tema oli kunagi rock ja punk.
Temaga me ikka vestleme ja käime jalgrattaga sõitmas ja nojah, ta on ikka väga lahe.
Mul on ses osas väga vedanud.
Et isale siis.

Poisid, miks te enne lõunasööki oma kommid ära sõite?

Just sellise kirjaga paberileheke on mul laua peal, ausalt öeldes ei ole mul aimugi kust see tuli ja kelle oma see on ning mis peitub selle sügava sõnumi taga.
Ma olen Kodus, siin on hea, tulin juba kolmapäeval, üle viskas ju. Sain isaga praami peal kokku, rääkisime natuke, laevaehitusest ja muudest toredatest asjadest, ta andis mulle sada tšehhi krooni, mis oli natuke imelik, aga samas tore ka.
Kodus on hea olla, ma saan süüa, samas ei ole ma märgatavalt rohkem söönud, kui Tartus.
Rommi on Kodus, ilma mu penita poleks siin pooltki nii tore ja ilma ahjus pragiseva tuleta ja tuuleta akna taga ja vaateta suurele kasele, mis otse mu akna taga kõigub.
Referaadi sain valmis, eks ta saast ole, aga jah, tehtud.
Koolis käisin neljapäeval, see oli natuke kummaline aga päris tore, Maripuud suutsin vist nii positiivselt kui negatiivselt üllatada, teisi ,ma loodan, et peamiselt positiivselt.
Lugesin siin Salingeri "Parim päev banaanikala püügiks", tegelikult küll teisi jutte ka "Teddy" on siiani parim, see nagu valgustas mind, imelik, sest ma ärkasin pärast selle lugemist hommikul üles ja tajusin esimest korda kõige lihtsust, esimest korda tundsin et olen võimeline elujanust loobuma.
Pean nüüd kaaluma, kas hakata budistiks või mitte, see oli igatahes oivaline, kirjeldamatu tunne.
Salinger meeldib mulle tohutult.
Saunas käisime eile, hea seegi.
Praktikumi jaoks pole muud teinud, kui õpetajate arvamusi lugenud, ehk suudan homme õhtuks midagi kokku kirjutada ja Katrele ükskord ära saata.
Puudumistõend!

Teddy said. "I know I'm pretty sure I wouldn't start with the things schools usually start with." He folded his arms, and reflected briefly. "I think I'd first just assemble all the children together and show them how to meditate. I'd try to show them how to find out who they are, not just what their names are and things like that . . . I guess, even before that, I'd get them to empty out everything their parents and everybody ever told them. I mean even if their parents just told them an elephant's big, I'd make them empty that out. An elephant's only big when it's next to something else--a dog or a lady, for example." Teddy thought another moment. "I wouldn't even tell them an elephant has a trunk. I might show them an elephant, if I had one handy, but I'd let them just walk up to the elephant not knowing anything more about it than the elephant knew about them. The same thing with grass, and other things. I wouldn't even tell them grass is green. Colors are only names. I mean if you tell them the grass is green, it makes them start expecting the grass to look a certain way--your way--instead of some other way that may be just as good, and may be much better . . . I don't know. I'd just make them vomit up every bit of the apple their parents and everybody made them take a bite out of."