Hingates maailma endasse

Õhk mis on väljas täidab mu sõõrmeid ja mida edasi me mööda Jäneserada liigume seda rohkem ma teda vajan, ma hingan, ma hingan!
Haistan kõiki vihma varjundeid, lõhnakilde, ahmin nagu poolemeelne, jooksen, tahaks naerdes maha kukkuda....aga veidi häbi on.
Ja siis ma tunnen kuidas ilu täidab mu südame ja see tahaks lõhkeda, sest kõike seda imelist on nii palju.
Ma olen hull, ma tunnistan seda, aga inimesed lähevadki napakaks et maailmas vastu pidada, ja see ilu on talumatu.
Kanalil ujuvad kaks luike, kujutate ette, luiged, vihma sajab, me istume veepiirile ja seal ujuvad kaks luike!
Issand, anna mulle meelekindlust, mitte rumalusi teha, praegu on seda vaja.
Ma tsiteeriksin Vonneguti, aga te kõik teate seda tsitaati, see on hea.
Ja nüüd olen ma kodus ja on öö ja homme on päev ja kerge on olla.
Ma lisan siia midagi, mis kajastab seda mis on.
Või võiks olla.
On, saab olema, kusagil on, ajas ja ruumis, hetkel "n".

KALLIS VIHM
Jaan Kross

Õhtu on pime ja soe
ja suurest pehmest pilvest
sabiseb
kallis vihm.
Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.
Tumedad puud on rõõmsad ja märjad.
Ja suurest pehmest pilvest
sabiseb kallis vihm.

Sinu lõhna, mis hommikul jäi
mu kätele,
silmile,
näole
ja suule,
niisutab kallis vihm
uuesti lõhnama.