Tuesday, August 28, 2007

Somewhere Over the Rainbow

Tartus näeme, raisk!

Hei-hei.
Sillu jälle siin, üle päris pika aja nüüd.
Sa tegid mulle haiget, sul oli ehk põhjust, aga see mis sa tegid oli liga julm. ja, häiriv on see, et tegelikult ei muutunud midagi.
Niiet ma olen endiselt omadega võrdlemisi tupikus.
Homme hakkan tagasi Tartusse minema, kotid on ka pakitud, plaadid ja pleier tuleb ära mahutada, isa ütles, et ta ostab mulle ehk läpaka, mis oleks iseeenesest äärmiselt vahva.
Ma saan nüüd elada rahulikult oma toas, üksi!
Hakkasin just mõtlema, et need riided ei mahu sinna ära, mis tähendab et ma pean endale mingid punutud kirstud sinna ostma, rott tuleb ka kuhugi mahutada.
Mis tähendab et ma elan siiski võrdlemisi kaksi.
Aga mu suur voodi on ainult minu...koos oma padja ja teki ja villase sõba ja muude asjadega.
Kas teate kui palju ma viimasel ajal vikerkaari näinud olen, need on nii lahedad, just tulingi õuest üht vaatamst, hetkel on taevas jälle pilvine ja uus vihm hakkab kohe sadama.
Mu tuba on kuidagi tühjemaks jäänud, ja pakitud kotid nurgas on millegipärast väga kutsuvad.
Liimisin enne siin oma matrikli nurki kokku, ma ei taha seda enam koolis näidatagi, ma ei saa aru, kuidas ma olen selle suutnud nii hullusti ära retsida.
Nii, Steffi juures oli lahe, alates sellest kui Jõgi mind poodi kandis kuni sellni kui ma istusin õues ja kuulsin kuidas mu telefoniäratus toas teada andis, et kell on viis ja ma pean bussi peale minema.
Ebling lülitas selle õnneks välja, tubli inimene.
Ja jälle sajab.
Vanaema matused olid ilusad, ma arvan et ma kohtasin ühte lahedaimat kirikuõpetajat üldse. Tema kerged killud automehaanika valdkonnast ja fotograafi hüüdnimi Operaator Kõps, tegid mu tuju palju paremaks.
Tegelikult ma ei salli matuseid, eriti fotograafe kes hullunult kirstust ja mustas inimestest pilte teevad.
Idiootsus.
matused peab ikka meldiv sündmus olema, chill, süüa peab ka olema. head lihapallid.
Aga, puhka rahus Sassi Olga, sa olid kange naine ja 93 aastat ei ole madal vanus.
Täna leidsin kapi pealt vanaema antud sendikarbi - kommiraha.
Laua peal on pipragaas, juukselakk, rahakott, matrikkel, hambahari, pastakad - kotipakkimise jääknähud.
Lõpetan hetkeks, pikemaks hetkeks, niipea minust ilmselt kuulda ei ole.
küll aga võib mind varsti Tartus liikumas näha.
Olge tublid.
Jooge piima.
Teie, Sillu.

Monday, August 20, 2007

Live and let die

Kas te olete kunagi näinud unes surma, enda või kellegi teise?
Mulle hakkab tekkima tunne et ma olen mingi ainuke friik, eriti viimasel ajal, eile nägin, kuidas üks mees sillalt enesetapu tegi, ja ausalt, me ei püüdnud teda eriti takistada, ja paar päeva tagasi nägin unes, kuidas ma sain surma, jälle.
See oli päris huvitav tegelikult.
ma pidin kuskilt Venemaa põhjaosast jala Eestisse põgenema (jabur ju), mul olid mingi õhulised riided ja ma jooksin paljajalu koos mingi teise mongolitšikiga.
Siis olid äkki vastas väravad kirjaga: "Tsehhi-Aserbadžaani liitvabariik." Selle all venekeelsed tekstid piiripunkti ja passi vajalikkuse kohta.
Minul oli ainult õpilaspilet, piirivalvur oli ukrainlane aga ta sai eesti keelest aru ja ütles, et laseb mu läbi kui ma ta vanaemale 500eeku viin ja talle 100 annan.
Oh well, olin nõus, siis ta võttis püstoli väja ja ma küsisin et jou, kas sa lased mind seljatagant maha.
Tüüp naeris ja ütles et tema ei lase.
Lahe.
Siis me läksime edasi ja korraga oli pime mets ja ees mingi plats, prožektoritega valgustatud ja seal olid mingid automaatidega sõdurid, kes kõik piiriületajad järjest maha lasid.
Aga meil olid kaikad käes ja siis ma karjusin et ou, jookseme sellele tüübile kaigastega peale. ja siis ma jooksin ja jooksin, ja tundsin et sain kuuli, selja tagant, vasakule poole, ja siis ma surin.
ma olen varem ka unes surnud, kuuli ja noa kätte.
Ja alati on sama tunne, nagu külm ja kuum vahelduvad, siis käib mingi plõks, kus teadvus on hetkeks väga selge ja siis tundub nagu vajuksid sa mingisse pehmesse pimedusse, see on kõige pimedam pimedus üldse. Samas, nagu, su vaim või asi jääb püsti, ning siis nagu vaataks kõrvalt kuidas su keha kukub.
Ja siis ma ärkan üles, või algab uus uni.Viimane kord jätkus uus unenägu Londonis, metroojaamas, mina ja mu hiiglasliku batuudi moodi kohver.
Pole ime et ma imelik olen arvestades neid unenägusid.
See selleks, aga te võiks öelda, kui olete ka unes surnud, sest tegelikult see paneb mind muretsema, et see ei ole vist väga hea.
Nii, täna me lähme sauna, kaks tundi mõnusat lebo ja homme koos Kadiga Tallinna.
mu toas on hetkel kaos , sest ma ei tea mida selga panna ja kaasa võtta ja ma pean need asjad ka üle vaatama mis ma Tartusse viin.
oeh.
ma olen väsinud.
Ehk on mul veel midagi öelda.
Ahjaa, me läheme kadiga pärast jõule Saksamaale, Taurile külla. It is gonna be fun, I guess.
Peab hakkama raha kokku hoidma.
Olge tublid, ma ei jaksa rohkem mõelda, see on väga kurnav ja lõpuks ka tappev tegevus.
Elu ongi üks pikk enesetapp.
Vikipeedia on lahe ja Axl Rose on lahe ja NDE-d on ka huvitavad.
Vot, harige ennast.
Lehvitades, teie Sillupiiks.

Thursday, August 16, 2007

1960-1990

Vahel ma tahaksin oma arvuti aknast välja visata, näiteks nüüd, kui ta suutis kokku joosta siis, kui ma olin just postitusega lõpetamas.
Tehnikat ei saa usaldada, värdjas.
Kuid, ma kuulan hetkel midagi, mis on hea.

man, don't tell me about love and peace
or that the Joneses have a handgun
pointed at me
don't tell me to just say no
i'm an addict, i say don't let me go
whatever happened to sex drugs n' rock n' roll?
now we just have AIDS crack and techno

Guns n' Rosesi versioon, kuulan ja kuulan.
Don't take drugs.
Ausalt, kui keegi minu lähedastest peaks hakkama narkootikume tarbima...ma ei tea mida ma teeks.
Niiet, palun, isegi kui te endast ei hooli, siis minu pärast.
Et üks väike tüdruk kurvaks ei saaks.

Kas teate kui ilus on praegu see päike mis kasevõrast ja pilvedest paistab? terve taevas on pilvine aga tema paistab. Ma olen lummatud.
Täna oli tööl hea, töö on üldse hea, tahan sügisel ka tööle minna. Kohvipoiss tegi mu päeva rõõmsamaks, mitte otseselt, aga ma tundsin ennast õnnelikumana, kui nägin inimest, kes tundis heameelt et sai meie kohvikus ola, Saaremaad avastada ja seda nii siiralt, ta võib olla hajameelne, aga ta on õnnelik sellena kes ta on. Ma austan teda selle eest.

Kuhu minna, kui minna ei ole,
mida öelda, kui öelda ei ole?
Seisan kaldal ja kallistan ennast
enne kui läheb mu laev

Inboil

Enne kirjutasin terve luuletuse, teist korda ei jaksa, aga see salm on ka kõige olulisem, vist. Kunagi kirjutasin sellest essee.
Ma arvan et ma lähen nüüd õue, ei enne teen isale koogi, ma lubasin.
Ta tuleb õhtul Norrast tagasi.
Sometimes I think, i was born too late.
Üldiselt - valet aega ei ole olemas, on vaid valed teguviisid.
Ikkagi mõtlen ma vahel nii.
Nägemiseni.
Teie päikeselaps.

Wednesday, August 15, 2007

Eksisteerides

"Summer of 69"
Muusika on kõige imekspandavamalt hea asi mille inimesed avastanud on, muusika on tugev, muusika on imeline, ta muudab maailma, ma armastan teda.Tegelikult on "Under the weather" nii ilus lugu, et mul on hea meel et ma ta lõpuks leidsin.
Mida ma täna tegin?
Alguses olin tööl, aga ma tulin sealt ära, sest vaikne päev oli, siis võtsin tolmuimeja ja olin umbes pool tundi tubli ja koristav.
Kui ema koju tuli, sõime, seejärel haarasin ma ratta ja oma muusika, küünlad ja tikud ja läksin Tornimäe surnuaeda, mis on üks minu lemmikuid siin lähedal, seal on palju mu sugulasi ka.
Olin seal ja lamasin vanavanaema haua kõrval, mõtlesin neist inimestest kelle mälestused, kui mingid värelevad sosinad ja kogud ümber minu heljusid, väsisin neist, süütasin siia-sinna küünlaid - vanatädile ja vanavanaemale ja vanaonule, ühele võõrale, kes võis ju vabalt ola mu sugulane ka.
Siis sõirsin tagasi koju, mõnuga mööda tammi ja Orissaarde. Just jõudsingi, olin hiljem natuke kohvikus, kuulasin Dagöt, jõin siidrit ja mõtlesin ilmaelu üle järele.
Nüüd olen kodus ja väsinud, tahaks merre mina, aga siin laamendab sinivetikas ja ma ei saa lihtsalt niisama rattaga paadisillale sõita.
Mis siis nüüd saab?
Ülehomme saan juuksurisse, ma loodan et Marinal on värve, kääre ja palju häid ideid, sest mulle meeldib kui ta improviseerib. Kaotada pole ju midagi.
Hm, Belgia softrock - päris meeldiv.
Päike on veel kõrgel.
eile öösel olime Kaduga koos Orinõmme ja Liigalaskma vahel, kiige peal, kuulaisme Kosmikuid ja jõime õllet ja jõudsime järeldusele, et me oleme ikka täitsa erinevad ja tegelikult on nii lahe, et me sõbrad oleme, ja neiks me ka jääme, ning et mul on lahedad vanemad, kelle moodi ma natuke olen ja et meil on veel aega.
"Et meenutada tallle, õnne mis tohutu, on aega leida tal veel..."
Kas te teate, et "Summer summarium" on nii kurb laul?
Minu jaoks on, sest ma arvan end kuulvat sealt kogu ühiskonna pimedust, pahesid ja hoolimatust, võltsi ja valusat.
Ja mul on kahju.
Oscar Wilde "Dorian Gray portree"
Üks minu lemmikraamatuid, minu voodis, eile ostsin.
Ma tsiteeriksin teile Nietzchet, kui ma teda lugenud ei oleks, aga ma selle asemel lõpetan nüüd, emps tahab ka netti.
Ja temagi on vaba moos vabal maal.
Olge tublid.
Nautige seda mis suvest veel alles on. Olgu ta teie vastu helde ja armuline.
Teie, surmväsinud Sillu.

Tuesday, August 14, 2007

Sillu on Pehmu, Pehmu on loll :(

I fucking miss you.

Nirvana - Something in the way

Monday, August 13, 2007

Ma ei tea veel, mis värvi on mu armastus...

Tere, olen nüüd nädala aega vaikinud, teate, ma ju puhkasin vahepeal. Aktiivselt muidugi.
Esmaspäeval läksin Tartusse, õhtu Pirol koos toreda seltskonnaga, kellega polnud ammu koos istunud. Natuke õllet ja hea meeleolu.
Hommikul ärkamine Urus, teadmisega, et kino on maha magatud, koos Seebuga läksime pärastlõunal Kadrinasse hääletama. teisipäeval peamiselt magasin. Lõpuks viis üks poolakast rekkamees meid Kdrinasse ära.
Seebu juures sai süü!
Ma ei tea miks see nii oluline on, aga lapsed ju kirjutavad alati esimese asjana sellest, mida nad reisil olles sõid. meil oli värskeid kartuleid ja salatit ja teed. Väga mõnus.
Vastu ööd läksime jalutama, ma panin surnuaia juurde ühe küünla (nüüd on mul uusi tikke vaja, mingeid mis ei ole läbivettinud).
Ja siis olime raudteel, seal oli hea, kõndisime ja ootasime rongi liikumahakkamist, kütuserng, tundus lausa otsatu, midagi ilusat temas polnud, ometi, rongid meeldivad mulle ja raudtee ääres käimine on kuidagi meeldivaks harjumuseks saanud. Igatahes see kolakas sõitis meist lõpuks mööda, see oli kergelt sürr, kuidas autotuled sähvisi kütusetsisternide vahelt ja foor piiksus ja vilkus. ja tähed taevas olid sama rahulikud nagu enne ja pärast.
Kolmapäev algas Guns n' rosesiga ja hommikusöögiga ja jätkus Paidesse, sealt Pärnusse (peatus Minizoos ja matkapoes - pipragaas) ning lõpuks rekkaga Tallinna.
Nagu ikka ei olnud meil öömaja ette valitud, alguses oli plaan olla Karya juures, aga siis ma helistasin Robinile, et küsida, ega ta linnas ei viibi ja ta mainis et me võiks sama hästi tema juures ööbida.
as the matter of fact, Karya ema oli haige ja Robini nägemine tundus rõõmustav, olime nõus.
Siis tsillisid Seebu ja Sillu natuke hadeses ja sõid ja Sillu sai õlle ja siis läksime me Balti jaama et trolliga Õismäele sõita. peatuste äraarvamine oli päris meelelahutuslik.
Robini juures oli mõnus, hea ja rahulik, kurb ka, oligi selline nukkerrõõmus õhtu. Istusin hulga aega rõdul ja vaatasin tähti ja olin lihtsalt nukker. EmoSillu.
Aga ma sain seal pead pesta!
Hommikul äratus kella kaheteist ajal, magasin kehvasti, natuke kohvi ja siis ära, et Karin linnast kinni püüda.
it was nice seeing you.
A, siia karjun, et Joru on lahe kass, ta on ülimalt apaatne volask, kes viskab end siruli kui ainult natuke sügamist ja pai saab.
Aga tal on heatahtlikud silmad.
Karini saime kätte juhuse läbi Kaubamaja väljapääsu juurest, siis olime Hessus, fast food in slow motion - nämm.
Otsustasime Paidesse hääletada, mida me ka tegime.
paides Pirogovi ei ole, krooksu ka mitte, ausalt, ma infopunktist uurisin, kui mõnusalt õllet juua tahate jääge tartusse. Aga Paides on päris mõnus kohvik kus sillu endale topeltespresso tellis, mille peale müüja omadega segaduses oli: "See on ju kõige kangem kohv!"
" jah, sellepärast ma seda ju tahangi."
Hea kohv, kange...mmm, kofeiin.
Siis lasime Paidest jalga, tartusse muidugi, olime Pirol ja Manna juures...mäluprobleemid, nägin oma klassõdesid...chill. Ahjaa, Nuki, siis viimast päeva poissmees, kurtis oma kurba saatust, nüüdseks juba abielus, kui keegi teda laupäeval Jaani kirikus nägi- võib teada anda.
Reedel sain uuesti Kariniga kokku, Kaduga ka, olime Creppis ja sõima, mõnuga head toitu.
Läksin kella poolekuuese bussiga koju, Saaremaale.
Nädalavahetus oli tööl, Eku viimased tööpäevad, päris tore oli.
Muide, pannkook maasikajäätise ja shokolaadiga on alati hea.
Täna käisin esimest korda maniküüris - nii mõnus.
Tegelikult tegi asja mõnusaks meeldiv muusika ja vestlus. ausalt, ma tundsin ennast niii hästi ja nagu ta mulle ütles, siis maniküürjal oli ka hea meel minuga suhelda :)
Nüüd kui töölt koju jõudsin, leidsin vanaisa tegemas õunamahla. See on tore igasuvine sündmus, mis on kerge sügisehõnguga.
võtsin kruusi, lasin mahlal tassi voolata, jätsin kingad koju ja jalutasin mõnuga päikese käes ühe väikese ringi.
vaba laps.
Vot, minu nädalased tegemised, lühidalt, nii lühidalt kui sain. Muide, ma käisin enne Tartusse minemist Pöide kirikus, mis oli minu üllatuseks lahti ja kompenseeris kõvasti mu sninaväntamisvaeva (okku ring u 22 km)
Mulle need õhtused rattasõidud istuvad, ma tegin ühe pildi ka, ma lihtsalt ei suuda seda kohta näitamata jätta, samas on ta minu jaoks liiga tähtis, et sees pildistada. Seda on raske seletada, mulle tundub nagu oleks see paik minu vastu lahke.
Aga teie mu pisimutukad, olge tublid.
olgu teil alati südames midagi sooja mille najal kurbusest üle saada.
Ma arvan et ma olen õigel teel.
Head õhtut.
Teie seebimullibeebi (sillu siiski).

Sunday, August 05, 2007

Mõnes hetkes on midagi erilist

Pöide kirikus seistes, üksi, tajudes selle koha püha rahu ja erilisust, tänades maailma selle võimaluse eest. Esimest korda Sind suudeldes, tühjas ja luitunud bussipeatuses, maas rohu sees vedeledes ja varvastega kõrsi katkudes, langevat tähte silmates, tuulde karjudes, vihma ja kõuemürina all läbi linna joostes, kassipojale silma vaadates, lumesajus Tallinna vanalinnas kõndides, istudes üksi ja kahekesi sadamasillal, ärgates kõige kallima inimese kõrval, üle hulga aja head shokolaadi süües, öösel sametisse merevette sukeldudes, lainte vahus tormates ja kõhuli kukkudes, toomkiriku katusel seistes ja tundes kuidas tuul kergelt jalust kõikuma lööb. Istudes, vaadates kuidas Sa ringi jooksed, õues hommikukohvi juues, olles, olles vaba, kuid mitte üksi. Iga kord elu intensiivsust tajudes tunnen ma, et See ongi See.
Ainuke tõeline põhjus miks elada.

TAHAN VÄLJA!!!

Kadil on õigus, ma hakkan ära pöörama, ta ütleb, et ma olen täiesti mingis omas mullis, muust ajast ja ruumist väljas, et ma olen kuri ja okkaline ja et ma mossitan ja et ma ei jälgi üldse mis ümberringi toimub.
Ja ma tahan nüüd välja. Kui ma Saaremaalt ära saan, ehk siis lähevad mu mõtted ka eemale, ehk jäävad nad minust siia maha, kui vaid nad ei saaks üle mere mulle järgi tulla. ma ei jaksa nõnda.
läheksin Tallinna ja Tartusse, lihtsalt puhkama, põgeneksin.
Ma tean, et ärajooksmine on nõrkadele, aga ma ei tahagi tugev olla, mul ei ole mingit mõjuvat põhjust, ma mõtlen, et kaotada ei ole ju suurt midagi, vaid võita.
Ma tahan enne minekut leida üles selle kassipoja, kes mind küünistas, ata oli armas ja ilusate selgete silmadega, annaksin talle natuke vorsti või midagi.
Muide, Karl jõudis ka Saaremaale, mängib praegu väiksematega kaarte.
Ma lähen sõidan rattaga ja püüan ema veel moosida, ta tahab et ma tööl oleksin.
Eile nägime me langevat tähte.
You know, it means you can make a wish.
Ma loen Nipernaadit, kadu ütleb, et ta on minu moodi, see on kummaline, ma ei usu et ma nii hea olen.
Kuigi, Nipernaadi meeldib mulle, ta on vaba, ta rändab ja ta aitab inimesi nii, et nad isegi aru ei saa.
"Moondance"
Kunagi tegin ma sellele loole mõttes koreograafia.
Ma vist hääletasin siis Mäolt Paidesse.
See oli lahe. mulle meeldib luua.
Muide ma pildistasin oma märke, aga mul pole praegu vajalikku juhet et neid üles panna, igatahes on mul neid mingi 9.
Nirvana, Kiss, The Clash, Muusikasõber, Rock, Anarhia, Nr. 1. ja veel mingid.
Need esimesed viis on mu lemmikud. Rocki märgi sain Adilt jõuludeks, aitähh Adi.
Keegi ei räägi minuga, mul on vestlused lahti, aga kõik on vait, samas, nagu eku ütles, et ma olen väike värdjas, siis pole ka midagi imestada.
Tegelikult on Eku tore, ta rahustab mu närve, sest temaga võib vabalt natuke plõksida, ilma et selle eest nuga saaks või midagi.
Ja ta aitab alati kui on vaja nõusid pesta or something.
Nüüd ma lähen ja uurin kas Kadi viitsib minuga mööda metsa rattaga sõitma tulla ja ema otsin ka üles, äraminemisejutt tahab veelkord rääkimist.
Vaba moos vabal maal.
Mina oskan moosi keeta.
Natuke peaks veel harjutama.
Kunagi saab minust tippvanaema.
See oleks päris rõõmustav.
Kena õhtu jätku.
Teie, Sillu.

Saturday, August 04, 2007

Don't you cry tonight

It is one sad post now, just, right now, i can't hold back tears. I don't know why. But, they just come, so I'm crying and cleaning my room and listening to music. And i'm not sure if i'm going to Curu's birthday party.
Hea küll, midagi lõi mu peas korra selgeks, ma lähen mängule, muidugi, ma ju tahan teid näha ja ma pole ammu saanud mängida, aga kauemaks, ma ei tea. Nuuskan nina. Zewa on lahe. Reklaam.
Ma parem ei kirjuta rohkem. õhtuni.
Sillu

Friday, August 03, 2007

Austan Stiilseid Olendeid Grupp



Pealkirja põhjust ei oska seletada, mulle lihtsalt meeldivad olendid, kel on stiili. Tegelikult oli algselt tegemist vist austusavaldusega pingviinidele, kes on ühed minu suured lemmikud.
Mis viimasel ajal toimunud on?
Eile õhtul haras mind meeletu soov jalgrattaga sõita ja kuna ma tegutsen sageli instinktiivselt, siis olin ma üsna ruttu sadulas, võtsin kaasa fotoka ja pleieri. Kõrvaklappidest kajas Metallica ("Loverman" - magnifique!) ja silm püüdis leida sobivat ohvrit keda jäädvustada. ma ei tea, kas te olete kunagi vändanud mööda teid, millest on alles vanad mälestused, ajast mil te veel väikese rattaga vanemate kõrval tolknesite. Need rajad on kuidagi kummalised, silm otsib tuttavaid pidepunkte ja kõrv püüab eristada koerte haukumist. Ja siis on pilvede vahel korra natuke päikest.
Samal hetkel oled sunnitud siunama suuri kruusakive, mida keegi tarkpea on teel olevate aukude täiteks kasutanud. Nojah, kõrvad on muusikaga höivatud ja silm otsib koera, kes mäletamist mööda peaks sind iga hetk kannast naksama tulema. Ja siis pole ime, et aeglasel kiirusel ratas kruusahunnikus omatahtsi liikuma kipub. Ja siis sõidad sa sissse viltusest väravast ja möödud tühjadest lautadest, mis lapsena kuidagi kummituslikud tundusid ja kus kunagi oli ka seenekasvatus, nagu algklasside perioodist meenub. Mööda lautadest ja kraavidest, autoromudest, väravatest välja asfalteele - nõukaaja kingitus. Metsa vahel lookleb sile asfalt, edasi viivad rattad ja juba väsivad jalad, maanteel pööre paremale, tagasi koju.
Nii ma sõidan, õhtuti ümber oma koduse aleviku. Soovin et mul oleks parem fotoaparaat, et saaks neid hämarusepilte teha. Soovin, et mul oleks alati keegi aktiivne ja rõõmus kaasas, kellega neid retki jagada. Koera kahjuks igale poole võtta ei saa, eriti neile teedele, mille läbimisest on alles vaid tuhmuvad mälestused.
Oli see nüüd väga nostalgiline? Vist küll.
Praktilisemate asjade juurde naastes, siis tegin ma täna kooki, kodus, sest mul oli vaba päev, homme on ilmselt ka, siis saan ehk oma toa koristatud ja vahest veel midagi. kook on lihtne teha, kahjuks mina seda maitsta ei saanud, sest selleks ajaks kui ma õhtul tagsi koju jõudsin oli see otsas. niuks.
Aga ma panen siia üles nii pildi kui retsepti, siis saate kodus katsetada, kui tahtmist ja aega on.
Sul on vaja:
  • 4-5 muna
  • suhkrut
  • jahu
  • margariini
  • soola
  • miksrit
  • kaussi
  • õunu või marju või moosi või improviseeri
  • kaneeli (kui valid õunad)
  • küpsetuspulbrit (saab ilma ka), selle segad jahu hulka.
  • lusikat
  • kahvlit
  • ahjuvormi (selle koguse juure su 30cm läbimõõduga)
  • ahju
  • mikserdusnõud
  • pajalappe
Nii, alusta sellest, et võta margariini, umbes 150g ma arvan, tegelikult peaks sajast ka piisama, ja hõõru see suhkruga vahule (see on kontimurdev töö, kasuta meestööjõudu, minu kahjuks polnud).
Kasutada võid lusikat, või ka mingit pudrunuia. Seejärel eralda munakollased valgetest (mina löön muna katki vastu kausiserva, kui tahad võid noa appi võtta), munakollased pane vahtu löödud margariini juurde (see näeb välja nagu või ja suhkru segu), munavalged mikserdusnõusse.
Nüüd kääri käised ülesse, võtta jahukott vasakusse kätte ja puista kogu kupatuse peale jahu, parem käsi vajuta julgelt taignasse ja hakka sõtkuma, lisa jahu ja sõtku senikaua kuni taigen muutub ühtlaseks, ei jää enam käte külga ja seda saab palliks vormida.
Võta vorm ja lükka taigen selles ühtlaselt laiali, kata põhi ja servad (u 3/4 kõrgusest). Vaata et põhi oleks ühtlaselt u poole sentimeetri paksune. Torgi kahvliga põhja sisse auke.
Pane vorm ahju, 200 kraadi juurde, küpseta kuni taigen enam nii taigen pole - on pealt pruunikaks läinud. Siis võta põhi välja ja lapi sellele õunaviilud kihiti kaneeli ja suhkruga või marjad vms.
Nüüd võta mikser ja munavalged, lisa munavagetele veidi soola ja veidi rohkem suhkrut (tark kokk hoiab munavalgeid vahepeal külmkapis). Aja munavalged tugevaks vahuks, minu ema ütleb, et vaht on õige, kui topsi tagurpidi keerataes midagi välja ei valgu, üldiselt on asi õige, kui vahust saab tornikesi vormida, ilma et need kokku vajuks.
Tõsta munavaht kogile, seda on lusikaga hea natuke laiali ajda, ilusam on, kui seda väga lamedaks ei määri. Siis pane kook uuesti ahju, sedakorda umbes 150kraafi juurde.
Kook on valmis, kui munavaht on pealt helepruun.














Kasuta alati koogi ahjust väljavõtmiseks pajalappe!
Sedasi, tehke vahel süüa.
muide, ma olen täna ja eile rõõmus, sest, olen. Haa!
Homme ehk ka.
Nad võivad ju öelda, et lootus on lollide lohutus, aga mulle ta päris meeldib. Ja jumal kaitsvat lolle, lapsi ja joodikuid ja mina olen natuke neist kõigist.
Tahan juba Kassinurme hiide.
Tunda selle koha puhast ja sooja energiat.
Olge tublid, hoidke ennast.
kalli.
Sillu

Wednesday, August 01, 2007

Tühjas teadvuses on igavene üksindus.

Alustame kõige pisemast, see siin on siis minu rott, kelle nimi, nagu te juba teate on Villu. Ta on lahe väike elukas, ta sööb palju ja närib mõnuga. Tal on aktiivne eluhoiak ja positiivne suhtumine toimuvasse. Ta ei kurda ega tüüta kunagi. Tal on selged silmad mis peegeldavad tema rotihinge nii hästi kui suudavad. Ta meeldib mulle.
Selle pildi tegin ma kevadel Rannus, seal on selline tore bussipeatus, kuupäev peaks olema kuhugi 25nda aprilli kanti, tõenäoliselt 4 päeva varem või hiljem, pigem varem. Olime seal koos perega, Kadu oli ka. Alumine pilt on tehtud seal samas, oli palju võililli. Ma käisin paljajalu asfaldil, tegin võililledest pärja ja pildistasin ennast ogaraks.

Ja nüüd on möödas enamik suvest ja selle mõne kuu jooksul on mu elu kahel korral pea peale pööratud, ja nagu ütleb araabia vanasõna: mis on juhtunud kaks korda, juhtub kindlasti ka kolmandat korda ja mis on juhtunud ühe korra, ei juhtu enam kunagi.
Kerge vasturääkivus? Juhtub.
Vaatasin eile "Seitse aastat Tiibetis", mis oli hea, lausa köitev, oot, ei see oli üleeile, igatahes, olen pärast seda lugenud ühtteist erinevate religioonide kohta. mulle sobib, lugemine. Laua peal on lahti "Nipernaadi" ja "Ameerika jumalad". Sain täna oma rolli ka kätte, ma arvan, et saab huvitav mäng olema.
Kuidagi olen suutnud täna oma emotsioonid kõrvale lükata, see pole meeldiv, aga on oluliselt lihtsam. emotsioonitu, kalk, kuid tugev.
Inimlikkuse hävitamine on kergem kui loomine või taastamine, ma natuke muretsen sellepärast.
Nagu tüüpiline eestlane, kes muretseb endale asju, teeb muretaignast koogi ja kaunistab selle murelitega, et mureperioodil võtta oleks.
Ma olen külmetunud, tahtsin ujuma minna, aga kurk valutab ja pea on ka uimane. hommikuti ei taha üldse tõusta. Unenövabrikust hallid uned tulevad. Unenäguteta uni on kergendus, samas, on minu unemaailm küllaltki inspireeriv - kaasakiskuv ja mitmepalgeline.
Hea küll, ma ei taha, et te end lugemisega tüütaks või väsitaks.
ma kuulan Kosmikuid ja vaatan Gorillaz'i videosid, need on ilusad.
Tõepoolest.
Armastus päästab maailma.
Head ööd.
Teie, ...