Friday, October 24, 2008

Meretagune asi

Tuul tõuseb ja pühapäevaks lubatakse tormi, ilmad on sellised nagu nad olema peavad. Mulle meeldib, jahedas töötabki aju paremini. kodus olemise aega sisustan söögitegemise, jalutamise ja koristamisega. mõtlen nii vähe kui suudan, aga mõtlen ikkagi. ma pole enam üldse kindel, mida teha. kui üks otsus tundub Tartu-Viljandi teelõigul õige, siis pärast Pärnut ei suuda ma enam oma mõtteid üldse jälgida ja järg kaob käest.
Nüüd, teist päeva Saaremaal, hakkavad asjad jälle selginema, lahendust ei ole veel, aga ma tunnen ennast paremini, ehk on seekord õigem oodata, kergema vastupanu teed minek näib südamele vale.
Pisarad kipuvad ikka neetult kergesti tulema, ei oska neid ka kinni hoida, kuid ega nad enam midagi ei paku, lihtsalt hale hakkab.
Siin on taevas tähti täis, see on teistmoodi kui linnas ja roosid õitsevad aias, kardan, et varsti võtab külm neil pungad ära. peaks hakkama neid tagasi lõikama.
Teisipäeval käisin muide genis "Ameerikat" vaatamas, ikka soovitan, nüüd tuleb Tauri meiega Tartusse kaasa, tahaks ehk teda ka seda vaatama viia. Taurist veel, ta võitis täna geo-olümpiaadi, mis tähendab, et ta on tubli ja ma andsin talle eile oma ajaloo konspektid, jei, nüüd hakkab keegi seda hunnikut kasutama.
Rommi va napakas peni sõelub mööda tube edasi-tagasi, ta on nii armas ja nii kurva näoga, et temast hakkab alati hale. ok, siis ei hakka kui tal mängutuju on.
Aga eks aitab kah, et ma siis püüan pühapäeval tagasi linnas olla, kui meri lubab ja kui ei luba, siis naudin veel õhku mis hingata sünnib.
Lehvadilehv.

Sunday, October 19, 2008

Sada hetke tüdimust ja tülgastust.

olles kirjutanud valmis, peaaegu valmis oma tuhandesõnalise essee, otsustasin ma natuke netis ringi kolada ja ennäe, blogisid lugeda ja siis inspireeris mind jaanus, täieti üllatavalt, ma poleks pikka aega arvanud, et viitsin siia üldse kunagi enam kirjutada, aga mõisted nagu "alati "ja "ei iial" ei tähenda niikuinii midagi.
Üldiselt tahaks öelda, et mul on kõigest kõrini, kõigist neits jaburatest mängudest, inimestest, kes ennast põletavad ja põgenevad depressanide uima, et olla keegi teine, või veelgi hullem, et ollanad ise. Vihkan seda kuidas siirus nende ilmetest on saanud võltsideks naeratusteks ja seda kuidas viimsaed aastad on tapnud minu usu sellesse siirusesse. Üle kõig jälestan nende lapsikut teesklust, täiskasvanulikku teesklust, teesklust, et näidata maailmale...ooo! Nagu maailma huvitaks. nagu üldse kedagi huvitaks. sest nad kõik ja vastikusega pean nentima, et ka mina ise, vaid kaagutavad nagu kanad oma munade ees, vaid kaagutused, vingumised, hüüded. Aga me ei tee ju midagi. Vähemalt jääb meile õigus öelda, et meie pole süüdi, sest meie ei teinud midagi.
Viimane tartune hetk oli siis kui ma vaatasin kuidas asotsiaal Comarketi kõrval magamiskoti lahti rullis ja magama läks, uneaeg oli. See oli kena.
Kas ma nüüd mässan eimillegi vastu või on kõik teised juba varem ära mässanud ja minul ei olegi midagi teha?
Aga mida siis teha?
Ma viin prügi välja.
Pesen pea ära.
Käin kooli.
Söön.
Armastan.
EDlan?
There is no passion, there is peace, is there anything?