Ergo Petab ;)

Veider on ukuda, et teine inimene saab aru mida sa mõtled, lma et seda välja ütlema peaks. Veel veidram on uskuda, et ta saab aru, mida sa tunned isegi siis, kui sa talle otsa ei vaata. Aga pilgus paistab mõistmine, või on see vaid mu hea kujutlusvõime. Aega on oodata ja vaadata, mis saab.
Tuhnin oma vanade plaatides, et mp3-mängja sisu värskendada.
Eile käisime Arno juures saunas, nagu Kärts ütles, et kui põrgus on sama kuum kui saunas, siis on seal igatahes mõnus. Ühesõnaga, saun oli jumalik.
Kuigi kella kaheks olin ma täielik unekott, mis tähendas, et ma tõmblesin ja möliesin koduteel rohkem kui muidu. Ilm oli imeilus, kuigi koju jõudes olin ma täiega vettinud, aga siiski, inimesed ei ole väärt nii iluaid ajui nägema...või siis on.
Kuulan Vennaskonda, pole nagu enam see mis kunagi.
Aga dagö oli hommikul sama hea kui Uuel tänaval.
Varsti Kadrinasse, sõime just, nüüd tuleb end ikkagi õppima undida, sõnaraamat ka voodise kaasa, et Ponty filosoofiast midagigi aru saada. Neetud referaat.
Ok, ma lähen ja naeran.
Lehva

Soundgarden - Black Hole Sun

Ok, jälle.
Vabandust.
Aga ma jumaldan seda videot.
Tähh Merille.

Mu kallis X
Polegi sulle varem kirjutanud, näed siis. Aga palju õnne, siin on minu esimene kiri just Sinule.
Ma pean tunnistama, et käid mulle viimasel ajal võrdlemisi närvidele, mitte et ma muidu heas tujus oleksin, aga sinu eksistents tekitab minus lihtsalt öeldes masendust.
Sa lihtsalt oled seal kusagil, täiesti vastutustundetult ükskõikne. Muidugi ei ole see sinu süü. Selles olen ikka süüdi mina. Nagu alati. Sest ainult mina loon endale illusioone, milles pärast kibedalt pettuda.
Seega ei saagi ma sind milleski süüdistada. Sul ei olnud algusest peale üldse mingeid kavatsusi.
Erinevalt minust. Algusest peale, kas pole kurb?
Nojah, ma annan endale selle andeks. Nagu ka kõik need varasemad korrad, nagu ka need korrad mis alles ees on. Ainult üht ma ei mõista, kuidas ma peaksin veel mõned korrad üle elama. Et kui see ongi Elu Mõte või Armastus, siis miks kuradi pärast on mul tarvis nii palju pettuda.
Et ma hindaksin seda tõeliselt kui ta mul lõpuks käes on? Aga kuidas ma tean kaua võidelda. Ja kuhu ma üldse minema pean?
Ah, miks keegi seda ei võiks öelda?
Näed kallis X, sina pole üldse milleski süüdi, aga ikka valan ma oma kibestumuse just sinu peale välja. Sind pole ju õieti olemaski, vähemalt mitte sellisena nagu ma sinu poole praegu pöördun.
Ja seda kirja ei loe sa ka. Ma loodan et ei loe. See jätaks minust väga vale mulje, kas tead.
Selle pärast ei ütle ma sulle, et ma olen sind armastanud. jah, just olen. Sest praeguse hetke kohta ei tea ma midagi öelda. Aga kunagi oli üks õhtupoolik, siis ma päris armastasin sind. Võibolla ainult su häält. Mis on iseenesest jabur, sest kuidas saab armastada kellegi häält, keda olemas ei ole.
Aga ehk sa siiski olid olemas?
Ainult sellisel juhul kallis X, tahaksin ma teada kuhu sa kadusid. Sest sellisel juhul võin ma sinu järele igatsema hakata. Mis oleks kurb.
Isegi kui sa seda kirja ei loe, siis palun vasta mulle, et ma saaksin teada, kas sa olid või ei, sel külmal õhtupoolikul.
Siiralt.
Sinu S.

Pole öösiti und...

Sest ma mõtlen liiga palju, peamiselt küll headest asjadest, näiteks sellest, et mu masterplan hakkab jumet võtma. Vaatasin eile öösel päris huvitavat filmi Darfuri kriisist - mitte ilus, aga huvitav, vajalik film.
Eile sain esiest korda kunstjää peal uisutada, ega ta ikka päris jää mõõtu väla ei anna, aga on vähemasti sile. Uisud lähevad hõõdumisest siiski päris tuliseks. Annabeliga mängisime lauajalkat ka ja siis tuletasin ma meelde oma vana armastust rööbaspuude vastu, või mis armastust seal oligi - meil koolis rööbaspuude harjutusi minu ajal ei tehtud. Aga ahvi kombel pea alaspidi rippuda on võimatult vahva.
Veel mõnusam oli meie pühapäev.
Käisime Reedikul ja Hertal külas - Kivisool. Saime kohe reega sõita ja Rommi sai oma ema näha ja hobust uudistada. See oli igatahes mõnus, hobuse lõhn ja lumi ja päike ja koerad, kes reega võidu jooksid. Pärast tegi Anu meile Kivisoo suures köögis väikeseid pakse pannkooke, neid sai vaarikamoosiga süüa, päike paistis aknast sisse ja hea rahulik oli olla.
Mannu sõi kõik moosi ära.
Aga sealt jäi selline soe ja kodune tunne.
Saunas käisime muidugi ka. Vanemad tuletasid mulle meelde, et saan 20, nagu seda oleks võimalik kuidagi ära unustada. Küsisid ka, et mismoodi ma seda pidada tahan, aga ma veel ei teadnud.
Isa läks jälle Leetu.
Neljapäeval on Tauri sünnipäev, Kadi tuleb ka uuesti koju, eks me siis tähista natuke. Siis hakkan millalgi Tartu poole tagasi ka tulema. Siin on tegelikult kena, päikest on kogu aeg, käin suusatamas ja uisutamas, loen raamatuid, harjutan suupilli - aega on siin palju.
Nüüd tegin pannkooke ja teed, varsti lähen vaatan kuidas Donnal õppimisega läheb, ta oli veidi hädas enne.
Worms'is feilin järjekindlalt.
Igatsen Tartu inimesi natuke, aga mul on kuri kahtlus, et Tartus molutan ikka üksi kodus nagu viimasel ajal harjumuseks on saanud. Kuigi, nüüd on sess läbi, ehk on inimestel rohkem aega ja tegutsemislusti.
9ndal on Lastekaitse Fondi koolitus, pärast seda ka mingi Tähtevere pargi üritus, mõtlesin sinna ennast sebida, aga eks näeb.
Aga jah, mina nüüd tagasi oma tegemiste juurde.
Nägemiseni.