Infokillukesi

Oma põhjatus südamevalus ja ahastuses teatan ma, et suutsin saada inglise keele suulisel eksamil vaid 19 punkti, millest tulenevalt on mu elu nüüd ja igavesti läbi.
Aga et mitte jätta teid selle paatosliku vale kütkeisse (mis puudutab elu läbi olemist), siis jätkaks ma üldiste muljetega elust ja ilmast.
Kummalisel kombel ei ole mu elus midagi pöörelist toimunud peale paari öise uitamise Tartu tänavatel ja mõningate tunnete, mis kipuvad kuhugi südame kanti pugema, kuid nendest eelistaks ma siinkohal pikemalt mitte juttu teha, ühiskonna heaolu huvides.
Tänavad erinevalt tunnetest on aga väga ühiskondlikud ja seega täiesti ohutu vestlusteema. Üleeile öösel pärast larbipohmelusest toibumist läksin ma nimelt koos Varesega öise Tartu peale kõndima, sel korral võtsime ette Jaama tänava ümbruse kuni Supilinnani välja.
Mis me huvitavat ledsimie oli üks kummaline park kusagil Mäe tänava kandis, kus üllatus-üllatus, oli kasvama pandud elupuuhekist labürint, loodame, et see haakab seal hoolega vohama ja sellest kohast tõuseb veel tublisti tulu meie igapäevase meelelahutuse osana.
Jätkaksin nüüd melanhoolsetel teemadel, ehk juttu tuleb ilmast. Nimelt on ilm peasüüdlane minu liikumisaktiivsuse vähenemises, olles viimasel ajal ebameeldivalt külm ja tuuline.
Ühtlasi ei tasu enam aknaid öösiti lahti hoida, sest siis tekib hommikul kiusatus voodisse jääda.
Siinkohal hetkel ka lõpetan, otsin midagi köögist süüa ja hakkan tegema seda handoutide hunnikut, mille Ristikivi meile koduseks tööks jättis.
Edu teile.
Sillu