Oli üks kirjutis kunagi

Antoine de Saint-Exupery

Väike prints

„Ma palun lastelt andeks, et pühendasin selle raamatu täiskasvanule.“ / Antoine de Saint-Exupery/

Ma olen „Väikest printsi“ lugenud nüüdseks vist neli korda ja ma ei saa kuidagi seda pidada lasteraamatuks. Pigem on tegemist tõelise õpetusega, headuse, hoolimise ja armastuse õpetusega. Pole ühtegi tähtsusetut lõiku või mõtet. Seepärast ei suutnud ma valida välja ühte kindlat tsitaati, millest arendada huvitavat mõttekäiku. Oma tähtsusejärjekorra olen ma siiski loonud.

Esimene tõde, millesse ma „Väikeses printsis“ uskuma hakkasin kõlab nii. "Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel ei ole olemas rohkem kui üksainus, siis on sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla. Ta mõtleb: "Seal kuskil on ka minu lill..." Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid äkki kõik tähed! Ja see siis ei olegi tähtis!".

Elamiseks on vaja põhjust, Elu Mõtet, Oma lugu, nimetus ei ole siinkohal kuigi oluline. Väikesel printsil oli roos, tema roos, kes oli ta taltsutanud, roos keda ta oli armastama hakanud, ta võis vaadata tähti teadmisega, et seal kusagil on tema lill. Ja lammas? Lambad on alati olnud, sinna ei saa midagi parata, nad tuleb kas köide panna, või loota, et ehk nad ei tahagi roosi ära süüa. Raamatus lubab mina-tegelane joonistada lambale suukorvi, aga ta unustab selle ja väike prints võtab lamba koos kastiga kaasa.

Ei, ma arvan, et lammas ei söönud lille ära, ma arvan, et ta hakkas hoopis ahvileivapuid närima, sest küllap suutis väike prints ta ära taltsutada.

Siinkohal on kindlasti tarvis mainida Rebast, kes nii väga vajas taltsutamist.

"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"

Ma vaatan vahel inimesi, kes mööda Kaubamaja kõnnivad ja ostavad ja ostavad ja ostavad. Ja ma vaatan oma sõpru, kes ostavad kanga ja nahka ja siis õmblevad ja lõikavad ja liimivad. Ma vaatan neid inimesi ja mõtlen, et kas see ka mõjuta nende suhtumist teistesse. Ehk ongi nii, et need, kes on harjunud kõike valimiskujul saama, otsivad ka sõpru samamoodi, aga sõprus ei olu ju margariin mida müüa saab.

Siinkohal meenus mulle lugu Tim Thalerist ja tema naerust, sõprusega on vist samamoodi.

Sõprus on samuti looming nagu isetehtud riided või jalanõud. Kui kohtad inimest, siis saad sa temaga kõigepealt natuke tuttavaks, seejärel minnakse kas teineteisest mööda või hakatakse üksteist „taltsutama“.

"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."

Tõeline sõprus ei ole lihtsalt langeva tähe sähvatus vaid püsiv, nagu päike. Ning selle loomisel tuleb olla kannatlik, olla avatud ja hooliv, varuda aega.

Ma alustasin mõttega, et „Väike prints“ ei ole lasteraamat. Tekib väike vastolu, nimelt on kõik inimesed kunagi olnud lapsed, aga neid kes seda mäletavad on väga vähe.

„Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud.

Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: "See on kübar." Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud. „

Ma olen mõnud, et miks saavad inimestest joodikud, enesekesksed ärimehed, asotsiaalid (ma ei pea silmas mitte niivõrd prügikastinimesi, kui lihtsalt ühiskonnast kõrvale jäänuid).

Põhjus on vist selles, et neil inimestel ei ole oma lille või Rebast, keda nad on taltsutanu või siis on see rebane või lill nad maha jätnud ja siis ei ole nad enam osanud oma eluga edasi minna. Ja mul hakkab neist kohutavalt kahju ja ühtlasi muutun ma nende saamatuse ja abituse peale veidi pahaseks.

Mitte selle päras, et nad kurvad on vaid selle pärast, et nad ei lase endal paremaks saada, näib nagu nad ei püüakski enam.

„Uuesti tundsin end tarduvat mingist paratamatuse tundest. Ja ma mõistsin, et ei suuda taluda mõtet, et ma kunagi enam ei kuule seda naeru. Minu jaoks oli see nagu allikas kõrbes.“

Tundub nagu otsiksid inimesed terve elu midagi, ka väike prints lendas oma planeedilt rändlindudega minema, et leida lahendusi mõistatustele. Inimesed otsivad, aga vahel näib nagu nad ei teakski mida. Päevast-päeva rabavad nad tööl, et teenida raha – kapitalisimi võlu. Raha eest ostavad nad asju, mõned püüavad raha eest isegi sõpru leida. Võiks rääkida kapitalismireligioonist, nn. Rahausust. Rahast on saanud jumal, supermarketitest templid ja poeskäikudest rituaalid. Uus religioon on leidnud päris palju jüngreid.

Ma ei taha kedagi solvata, pealegi on Eestis minu meelest veel ühiskonna moraal päris paigas ning ostuhullus pole väga levinud. Veidi murettekitav on muidugi Viru keskuse kultuur, kui seda nii võib nimetada. Siinkohal hakkan ma muretsema noorte pärast,. Jällegi on meil kõik veel isegi hästi, sest näiteks Jaapanis on saanud probleemiks asotsiaalsed lapsed, kes ei tule enam oma tubadest arvutite tagant välja. Vanemad annavad neile tuppa süüa - inimlik suhtlemine on kadunud.

Ma ei nõustu nendega, kes süüdistavad neis probleemides Interneti levikut või MSN-i. Pigem on probleem sügavam ja inimlikum.- ma arvan, et neile lastele ei pühendata piisavalt aega, üleüldse tormab meie ühiskond teadmata suunas, hävitades oma inimliku külje.

Ja üks tuledes särav kiirrong pani otsekui kõuemürinal rööpaseadja putka värisema.

"Küll neil on aga kiire," sõnas väike prints. "Mida nad otsivad?"

"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.

Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.

"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.

"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."

"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"

"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.

Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.

"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints .

"Nad ei kihuta mitte millelegi järele," sõnas rööpaseadja. "Nad magavad seal sees, või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."

"Ainult lapsed teavad, mis nad otsivad," sõnas väike prints . "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neilt käest ära võetakse, siis nad nutavad..."

"Neil on õnne," sõnas rööpaseadja.

''''

Tõstsin ämbri ta huultele. Ta jõi kinnisilmi. See oli meeldiv nagu pidupäev. See vesi oli sootuks midagi muud kui toiduaine. Ta oli sündinud tähtede all käimisest, kaevuvinna laulust, minu käte pingutusest. Ta oli hea südamele nagu kingitus. Kui olin veel väike poiss, siis panid jõulupuu küünlavalgus, kesköise missa muusika ja vaiksed naeratused niisamuti särama jõulukingi, mille ma sain.

"Inimesed sinu kodus," ütles väike prints, "kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias... ja nad ei leia, "Nad ei leia seda," kostsin ma.

"Ja ometi võiksid nad leida seda, mida nad otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest..."

"Kindlasti," ütlesin ma.

Ja väike prints lisas:

"Silmad aga on pimedad. Tuleb otsida südamega."

Nii lihtne see tõde ongi.

Ma tean inimesi, kes ei mõista "Väikest printsi". Ma ei arva, et nad selle pärast millegi poolest halvemad on, samas ei suuda ma neid täielikult mõista. Kas on asi selles, et nad on liiga suureks kasvanud? Ma pole julgenud küsida. Vahel ma mõtlen, et kas nemad näevad maailma teistmoodi, on kõik ümbritsev nende jaoks sama võluv kui minu jaoks. Ehk olen hoopis mina se, kes valesti on kogu aeg vaadanud, kuid kui see ongi vale, siis on ta igatahes kõige ilusam vale mida ma tean ja ette suudan kujutada.

Inimene on rumal loom, ma ei taha kedagi solvata, aga inimene on ainuke loom, kes tapab lõbu pärast, kes tarbib organismi hävitavaid aineid, kasutab ära keskkonda ja julgeb seal juures veel oma eluolu üle viriseda. Inimene on nõrk, sageli tapab ta lihtsalt hirmust, ta enda emotsioonid aheldavad teda. Inimene on julm ja rumal loom.

Teisest küljst.

Inimene on tark...homo sapiens sapiens. Ta on loonud ilu, surma, suurusi, keerukaid mehhanisme ja mikrokeskkondi. Inimene on hea, ta tahab muuta maailma paremaks, ta oskab armstada ja austada. Ta hindab usaldust ja hoolimist. Inimene on hea ja armastav olend.

Väike prints kurvastab inimese negatiivse külje pärast, ta ei mõista Joodikut ja Ärimeest, nende nägemine teeb talle haiget. Meie oleme harjunud ühiskonna erinevat tahkudega, allakäinuid on kergem põlata kui üles aidata, rumalaid on lihtsam pilgata kui harida.

Inimkond on aldis toetuma eelarvamustele. Mulle meeldis Antoine de Saint-Exupery näide ühiskonna loodud prototüüpide kohta.

Mul on tõsine põhjus arvata, et väike prints tuli asteroidilt B 612. Keegi türgi täheteadlane on seda ainult üks kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud.

Tol korral tõestas ta suurejooneliselt oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema ülikonna pärast. Suured inimesed on juba niisugused.

Asteroidi B 612 hea kuulsuse õnneks käskis üks Türgi diktaator oma rahvast surmanuhtluse ähvardusel euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal, seljas aga oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse.

Eelarvamused sünnivad pika aja jooksul ja neist ei saada enamasti lahti. Pärast WTC-i pommitamist hakkasid mitmed inimesed seostama terroriste islamiusulistega. On öeldud, et kahekümne esimese sajandi sõjad saavad olema ususõjad. Eks aeg näitab. Huvitav on asjaolu, et paljude uskumuste järgi oleme me praegu kogu inimkonna arengu madalseisus: aastal 2012 lõppeb maiade kalender, New Age-i järgi on vahetumas ajastu, inimkond on tarbinud ära suurema osa maavaradest ning mitmetele ökoloogilistele probleemidele ei suudeta ikka veel lahendust leida. Tasub huviga oodata, mis edasi saab. Aga olenemata sellest, palju meile aega on jäetud, on eelkõige tähtis, kuidas seda kasutada.

"Tere," ütles väike prints.

"Tere," ütles kaupmees.

See kaupmees müütas täiuslikke tablette, mis kustutasid janu. Neelad nädalas ühe alla ega taha enam juua.

"Miks sa neid müütad?" küsis väike prints.

"Need annavad suurt kokkuhoidu ajas. Asjatundjad on välja arvestanud. Nii võib säästa viiskümmend kolm minutit nädalas."

"Ja mis selle viiekümne kolme minutiga teha?"

"Tee, mis ise tahad..."

"Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole..."