Ahoi!

Ma ei ole nii ammu kirjutanud, et nüüd on raske jälle algust teha. Anna-Liisast tahaks rääkida, sest tema oli üks esimesi lõbusaid inimesi keda ma esmaspäeva hommikul koolis nägin.
nimelt seisime me harjumuspäraselt humanitaarõpetajte kapi ukse juures ja ajasime juttu, kui äkki märkasime stendi ees segaduses Anna-Liisat (tegelikult vist Gops ütles, et vaadake, Anna-Liisa).
"Hei, kuidas läheb?"
"Minul? Ei, minul läheb peaaegu suurepäraselt. Aga teil?"
"Hästi ikka"
"Aga ma lähen ja teen nüüd midagi..."
Anna-Liisa vaatab segaduses ringi ja tormab aatriumi suunas. Jätkame vestlust, olles talle nägemist öelnud.
Umbes 10 sekundi pärast möödub ta meist, peatub: "Ee, jah, ma nüüd lähen..."
Naerupahvak nii meie kui tema poolt.
Jah.
Ja täna tuli Jürgenstein, kui Kadu mind kiusas: "Noh, mis kiusatakse sind?"
Hiljem.
"Sa pole veel oma vabadust leidnud"
Ja Jeka unustas ära, et meil pidi mäng olema, õigemini, ta unustas ära oma isa sünnipäeva, mis on natuke kurb.
Ja kooli lagi laseb vist läbi, igatahes, kui me täna Miikaeli ja Merikesega aatriumi kohal seisime, sadas miikaelile mingit vett pähe.
Muide, referaadi eest sain 4+, sest ma ei suutnud põhjendada, miks lendoravate suremine halb on.
Et, jah, nüüd ma väsisin ära ja jään magama, homme jätkan.
ma arvan.