Tahtsin veel lisada, et varahommikune üksindus on köögis hea, ilmselt olengi siin, et üksi olla, milleks see vajalik on, seda teab vaid minu olemus ise.
Ilus on see kuidas hommikuvalgus hakkab kerkima Annelinna kohale, keedan teed, ei taha magama minna kuigi vajan und.
Vaatan paneelmajade aknaid ja paistab et mina polegi ainuke, kes veel ei maga.
Meil on siin unetute linnajagu vist.
Teevesi sai valmis, teeme teed, eneseteostus - eneseteestus.
Dumdidum, tass tuleb leida.
Punane tass.
Peaks olema tänulik, et olen siin ja praegu, et tunnen neid inimesi, keda tunnen, et mul on need, kellest hoolida ja kes ka loodetavasti mind tühiseks ei pea.
Avantüüre ootab ees, nüüd ja igavesti, ma poleks uskunud, et kasutan sõna igavesti, mina, kes ma ei salli mitte ühegi idee igavikustamist.
Kõige külmem on vahetult enne päikesetõusu, mul on külm, teest loodan abi ja tuge, inimesest ootan toetust ja hoolimist.
Olen see, mis olen, miks?
Miks siin ja praegu?
Kus on see aevastamata aevastus?
Aeg on, küll näen kunagi tervikpilti.
kanaljee
4 years ago
No comments:
Post a Comment