Ma ei tea ju, tean ainult et miski närib südames nagu segane ja ma tahaks lihtsalt karjuda. Ja ma olen väsinud kogu sellest näitemängust.
Ma vihkan intriige.
Ma vihkan neid, kes teistele haiget teevad.
Ma tahaks öelda, et tead, sa oled nii ilus, et ma olen su järele hull. Et ma armusin sinusse.
Aga ma ei saa.
Sest see ei pakuks lahendust.
Ma olen väsinud kohustustest.
Ma vihkan iseenda saamatust ja abitust.
Vihkan vihkamist ennast.
Ja ometi on Anatole France öelnud:"Keegi pole mulle iial suutnud näidata täpselt õiget teed...Mis minusse puutub, siis ma seiran oma ilutunnet. Kas keegi teab kindlalt, et ta on leidnud parema juhi?...Kui mul antaks valida ilu ja tõe vahel, ma ei kõhkleks, võtaksin ilu....Maailmas pole muud tõtt kui ilu."
Ja siis...it is hard to stay mad when there's so much beauty in the world.
But it breaks my heart.
And I still feel graditude for every single moment of my stupid little life.
kanaljee
4 years ago
1 comment:
Tead, mul oli eelmise aasta alguses täpselt selline tunne. Ja nii on siiamaani iga kord, kui ma selle teatud seltskonnaga kokku saan(või neist midagi kuulen).
Jälle on erandeid.
Aga ma suutsin selle eest ära põgeneda. Siin pole nii.
Post a Comment