Ka täna on päev

"Tuuli, tuuli purjed täis..."
Kummaline nagu ikka algab mu suve ja sooja ootus kohe pärast jõule, ometi ei jälesta ma seda külma, külmas on midagi rahustavat ja puhastavat, ausalt öeldas aga ka midagi surnut, elujanu puudumisele vihjavat. Nirvana.
Kappi lastud koimürk on kergelt ära laksanud, õnneks paistab Villul eluvaim sees olevat, lasin ta tuppa lahti, saab surmasuust jalga lasta kui tahab.
Puljongit on.
Kapist võetud riided on laiali maas, koristamine ei ole õnnestunud, kohutavalt külm on.
Hommikul vedelesin voodis, lootsin et kui ma kunagi ei tõuse, siis ei saabu kunagi õhtu ega sellele järgnev hommik.
ma tõesti ei taha kooli minna.
Mu jumal kui rõve see puljong on!
Lootus süüa saada sureb hetkel koos temaga, hiljem keedan kartuleid.
Öakk....
Raha ei ole, süüa ei ole, sooja ei ole, mitte kedagi ei ole, mitte midagi ei ole.
nirvana!
Tegelikult kuulan hoopis Dagöt.
Ma ei salli sellist korra all olevat kaost, mulle meeldib kaos kui piiritu vabadus, ma ei salli seda kui mu isiklikus elus on kaos, aga korra reeglid ootavad endiselt et ma neid täidaks.
Olen nihkes.
Internet ei taha hästi funksata, tegelese tegemiseks pole tuju, miks need asjad üldse ei suju....
Kui Ott linna ei tule, siis lähen kasvõi üksi, mõtte saaks korda, muutust on vaja, aga ta ei paista saabuvat.
Jah, täna on päev, loodame et ka homme.
Sillu ja Villu ja rõve puljong soovivad teile hubast olemist.
Ploomimahl tevitab ka.
Kohtumiseni.