Sa võta ilust viimne ilu...

Oliverile.

Minu 2007nda aasta kõige ilusam hommik oli see maikuu hommik, kui ma ärkasin sinu kõrval kõuemürina peale. Aken oli veidi paokil ja tuul liigutas kardinat, vihma rabin vastu aknaklaasi oli parim kõigist sümfooniatest.
Sa naeratasid ja ütlesid, et pead päevase bussiga minema ja üksi linnas tolknema, see nägi kena välja.
Ma tõusin üles ja lonkisin kööki, et teha tass kohvi. Me jõime kohvi ja vaatasime äikest ja vihma, ma ei mäleta, kas me ka millestki rääkisime, mäletan, et olin kurb, sest sa pidid ära minema ja rõõmus, sest ma nägin kevade esimest äikest just sel hetkel, koos sinuga, koos kohvi juues, köögis.
Ma tänan sind selle hommiku eest, tegelikult peaksin sind tänama oma kevade eest, mille saa ilusaks muutsid.
Aitähh sulle.

See oli esimene nostalgiline pühendus, neid tuleb veel, ma arvan, sest ma olen selline hull nostalgitseja-naine.
Eks te saate nendega aegajalt pihta.
Olen Tartus.
Kalli.