Millegi ja mittemillegi vahepeal.

Hetkel olen ma veeel kasutu, aga kohe-kohe hakkan pesu pesema ja õppima ja üldse asjalik olema. Ma jõudsin just Kadrinast tagasi, rongipiletit ostma ei pidanud...weee. Varest nägin, küsis kas ma Rockiklubisse kontserdile tulen. Ma ei jaksa vist. Muide, kui ma koju tulin, nägin terfet hulka mendiautosid ja helikopterit, püüan välja uurida, mis juhtus.
Lilled on lume all peidus, see ei tähenda, et neid olemas ei oleks.
Inimesed on väikesed ja rumalad, ja ometi, on neile antud võim muuta kogu Maailma. Nad on nii haledad, et ei oska näha midagi enamat, kui seda, mis on nende ninade ees ja nii rumalad, et ei oska hinnata midagi peale iseenda. Mis pole muidugi kõige hullem.
Kõige hullem on see, et nad püüavad hävitada kõike endast erinevat, et nad tahavad luua Maailma enda näo järgi, mõistmata kui inetu ja rikutud see on. Ja nad ei muutu kunagi paremaks.
Ning valus on mõelda, et ka mina olen süüdi, ma olen inimene.
Võin loota, et minu surm teeks maailma paremaks, aga see ei ole nii. Võin arvata, et maailmast eraldumine muudaks midagi, aga ka see pole tõsi.
Maailma paremaks teha saan vaid oma tegudega, kuid kas ma üldse julgen midagi teha, arvestades seda, kui rumal ma olen.
Anna andeks.
Ma olen iseenda olemasolus süüdi.
Ei, ma pole hullumeelsem kui tavaliselt, ma olen lihtsalt üksi kodus, üksindus on masendav, ma ei taha üksi olla. Aga mul on kohustused, mis on nii tühised, et nende peale mõtleminegi tundub jabur. Aga on olemas ühiskond. ÜHISKOND! Käigu ta põrgu!
Valelikkuse ja massilolluse looja.
Ma ei vasta hetkel telefonikõnedele, palun vabandust. Mul ei ole teie vastu midagi halba, ma ei vaja hetkel probleemide eest põgenemist, vajan lahendusi.
Muusika on ilus.
Liil oli sünnipäev, ma loodan, et ta jäi rahule, suured õnnitlused talle veelkord.
Nii, nüüd ma käisin ja pesin oma pead ja saastaseid mõtteid ja sain võibolla natuke paremaks. Ma ei saa Varesele helistada, ega messida, sest mul pole kõneaega, samas, ega ma vist enam õue ei lähe, kugi, ütlema peaks talle ikka. Ah, põlegu sillad, "Ikka ja jälle on lahus mu soovid sellest, mida ma tohin ja pean"
Kui ma nüüd end kokku võtaks, võiks videomaki teleka taha ühendada, saaks filme vaadata, süüa võiks ka.
Hm, ma kuulan midagi väga ilusat, huvitav,, mis see on...aa: "Nightingale" - Folkmill.
Muusika on endselt ilus.
Efka räägib mulle gondori ballist, ma mõtlen, et ma tahan sinna minna, kuigi, mul on niigi metsikult palju teha, ja motivatsiooni jääb ikka puudu.
Veel üks asi, millest ma aru ei saa, on see, et miks ma ei suuda siia midagi head ja mõistlikku kirjutada, kõik need lahedad mõtted mis mul peas on jooksevad nagu vastu seina ja kaovad ei kuhugi. Jääb ainult mingi igapäevane soga ja hale filosoofia.
Hm, äkki on mul madal enesehinnang.
Sillu jääb vait, ja nii, kui ma selle lause kirjutasin, tulid mu pähe ilusad mõtted, aju hakkas looma muinasjuttu, kus on ilusad nõmmed, hirmuäratavad sügavikud, muinasaeg ja lõkketuled, karjased, hirm, õud, vabadus jne.
Ja nüüd võttis terve mõistus end kokku ja lasi jalga.
Ning minu pea on tühi nagu õllepudel pärast pidu.
Kohtumiseni.
Siiralt, Teie Väike Värdjas.
Ehk Sillu.
Mina.