Ma oli täna kriipsujuku nägu....

Sillu kirjutab:
Ma ärkasin just veidi aega tagsi, pärast kooli tulin koju ja jäin magama, nüüd läksin üle hulga aja netti ja kuulan Jääboilerit ja sean oma mõtteid korda. Üksi on kurb ärgata, teed silmad lahti ja avastad end tühjast korterist, veel hullem, peaaegu tühjast linnast. Kõik on nädalavahetuseks läinud koju või kuhugile mujale ja Sillu ei tea mida teha, vb läheb ta homme ikkagi Tallinna. Üksindus ongi kõige kohutavam "vaatab korteris ringi", meil on hea kodu, siin on rahulik, natuke segamini, aga hea. Köögis on küünlad ja seintel on plakatid, telefon ja wc pott hakkasid ka tööle, kui Sillu oli natuke vaeva näinud ja kuri olnud. Ma muretsen natuke, aga ma vist jään alati teie pärast muretsema....kui ma vaid saaksin teha nii, et te ei peaks kurvastama ja et teil poleks nõnda valus. Ma ei ole ju ka mingi allmighty maailmapäästja Päikeselaps, isegi kui ma tahaksin, ma ei oska alati aidata, kuigi ma püüan.
Ma vähemasti tean, et kui ma kogemata ise kukkuma peaksin, siis on keegi kes mind kinni püüab või maast püsti aitab tõsta, seegi lohutav mõte.
Varsti hakkan Uru poole liikuma, Erlessapiff on seal, kui ta pole just vahepeal ära läinud. Kui ma sealt endale mingit ajaviidet ei leia, tulen koju tagasi ja loen, kohustuslik kirjandus kasvabki juba üle pea.
Mul on triibulised sokid!
Mitte et see midagi tähendaks, kui te näete mõnd triibuliste sokkidega väikest piffi mööda ilma patseerimas, naermas ja lilli loopimas, siis see ei tarvitse veel mina olla. Aga kui tal on pruunid silmad ja ta teile otsa vaatab ja küsib kas teil midagi head süüa (n. suitsujuustu) on, või kas te tahate koos temaga õue minna, lihtsalt minemise pärast, või kas te viitsite teda ära kuulata, siis pange tähele, see võin küll mina olla. Ja teist oleks kena kui te viitsiksite korraks õue tulla, sest see teeb Lillelapsele palju rõõmu, niiet, ärge imestage, kui ta naerma hakkab ja teid kallistab.
Sillu on rahulik, sest tee läheb edasi ja ainultt edasi, meil on meie aasta, 2007, see on oluline, sest nüüd on ainult tulevik ja meie võimalus seda oma näo järgi luua.
Mul on kahju, et Uvatha Tartusse ei saanud tulla, ma tahtsin teda näha. Aga nüüd ma lähen Urgu, pärast kirjutan ehk veel, inimene peab ju end väljendama, ka siis kui ta kodu on natuke tühjaks jäänud.