Ilu on tappev

Üksi kodus, mis on mõneti haruldane juhtum. Tegelesin just oma kirjanduse koduse tööga, ma arvan, et ma olin küllalti tubli, tõlkisin Tsehhovi elulugu eesti keelde ja kirjutasin ümber, otsisin paar artiklit ka ja homme hakkan neid kommenteerima. Nüüd on kuidagi mõnus istuda, kuulata Manowari ja juua seda head ja tasuta saadud veini "tänud Efkale".
Nädalavahetusel olin Eestmaa peal laiali. Hääletasime koos gobliniga Tartust Viljandisse, sealt Pärnusse, kust ma sain endale saapad ja perekonna. Õhtul läksime bussiga Tallinna. Kummaliselt mõttetu reis iseenesest, palju kilomeetreid eimillegi nimel. Tegelikult oli Tallinnas päris mõnus, olime Hoari juures, öösel sadas lund ja me käisime pitsat ostmas, magasin ka päris talutavalt. Hommikupoole tulime Tartusse tagasi, eilse öö olin Urus. rääkisime Daniga natuke, elust, ilust, maast ja ilmast. Huvitav, et pool aastat tagasi olime me kõik samahästi kui võõrad.
Surm on ilus, ma mõtlen selle peale viimasel ajal üha rohkem, üldse on ilu nii palju, et kui kõike korraga vaadata hakkab valus. Mu silm tõmbleb rõvedalt, ai.
Seebu võiks varsti koju tulla, igavavõitu on tahaks kellegagi rääkida vms. Mul on küll natuke veel õppida, aga küllap ma hakkama saan.
Ma arvan, et ma ise täna Tiiu juurde ei lähe, kuigi peaks, aga ma jõin juba veini ja ma olen väsinud.
Kogu aeg.
Oeh.
Otsin siia lõppu mingi luuletuse, muidu jääb sissekanne nii lühikeseks, aga ma ei jaks enam lihtsalt, pärast ehk veel.

KALLIS VIHM
Jaan Kross

Õhtu on pime ja soe
ja suurest pehmest pilvest
sabiseb
kallis vihm.
Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.
Tumedad puud on rõõmsad ja märjad.
Ja suurest pehmest pilvest
sabiseb kallis vihm.

Sinu lõhna, mis hommikul jäi
mu kätele,
silmile,
näole
ja suule,
niisutab kallis vihm
uuesti lõhnama.

Tegelikult ei ole see üldse teemasse luuletus, aga ta meeldib muöle nii väga.