Coldplay - 'Yellow' music video

6000 krooni vaade ja villased sokid

Ehk siis olen rõdul, hakkab juba jahedaks kiskuma, aga kui köögiakent millest linna vahtida ei ole, siis tuleb jäätuma kippuvad sõrmed välja kannatada. Ilma klappideta olla ei saa, neetud ristmik. Aga vaade on iseenesest hea, Vanemuine ja Turu sild, eemal Annelinn, vaikust igatsen natuke. Täna pole ka jaksu, et hommikuni siin istuda, nagu eelmisel kevadel köögis, kihk nende sürreaalsete ööde järele on sügaval südames. teostan end vaikselt, tegin referaadi, käisin arsti juures, puhkan vaimu välja ja võtan end tasapisi kokku. Ai, kui display pimedas häiriva ereduse maha keeran, ei näe enam kirjutada, eks te andestate mulle mu vead. Imelik kuidas igal kevadel tärkab mingi lootus, mingi unistus ja usk, et nüüd läheb paremaks, et nüüd saan ma väga õnnelikuks inimeseks. Ehk see hoiabki elus.
Avastasin, et mu Power Pointiga on mingi jama ja homne ettekanne tuleb ilma näitlikustava materjalita, mõtlesin, et kraban kusagilt mõned Linnalehed ja teeme lihtsalt ühe reklaamianalüüsi, ega sinna kuigi palju inimesi ikka ei tule.
Tänane eetika seminar oli feil mõneti, peamiselt see, et hallapit jälle polnud ja Õnnepalu suutis mind paberil rohkem köita kui võõras magistrant tahvli ees. Samas teine seminaripool, surmanuhtluse teemal oli isegi hea. Üldiselt näis, et kõik ruumisviibijad olid mõtetega eemal, ega omanud erilist soovi aruteluga ühineda.
hea küll.
eesti keele harjutused pean ikka ära tegema.
Take care!

Johnny Cash - Hurt

Ma pean tunnistama, et mu tuju pole tän üldse nii nukker, kui sellest looks võiks arvata, see lugu on lihtsalt köitev.
To those who've got hurt.

Feels better

Ärkasin täna varem, olin vaadanud huvitava unenäo Orissaare lasteaias toimunud larpist kui unenägu vahetus ja Ally tuli mu tuppa rääkima millestki nagu kooliminek ja tõi mulle tassi musta teed piimaga. Kuulasime RHC "Dani California"-t. Siis ärkasin üles ja tundsin et mu jalalihased on jooksmisest valusad, et ma tahan kohutavalt RHC-d kuulata ja juua musta teed ja et ma olen suhteliselt heas tujus.
Meeldiv. Tunnen pärast eilset mingit kummalist vabanemist ja kergust, kuigi midagi nagu pitsitab kurgus, siiski on hea tunne. Tea, kas asi oli jooksmises, mis oli väga mõnus või milleski muus.
Mõistsin et osalt on mu vingumise põhjuseks koduigatsus, kodu igatsus. Tunnen et ma olen kodutu. Eks ma siis hakka teda kusagilt vaikselt otsima.
Muusika vahetub - Coldplay.
Tee on uskumatult hea.
Tahate teada kuidas mu hommik välja näeb?
Ärkan orienteeruvalt poole üheksa ajal, hiljematl üheksaks olen voodist väljas. Liigun kööki, kontrollin kas Ally magab või ei. Kui ei, siis panen käima arvuti või raadio - muusika.
Võtan pliidi pealt poti ja panen pudruvee keema, samas panen keema ka kohvi/tee vee.
Sisestan läpakasse parooli. Pudruvesi hakkab keema, tuleb valida mida hommikuks süüa: tatrapuder vs kaerahelbepuder vs viieviljahelbed. Tänase päeva valik oli kaerahelves.
Puder potti, järgneb mõningane segamise japodisemise protsess, mille ajal teen valmis kohvi või tee. Pudruga läheb üsna kiiresti ka, selle saab kaussi kallata, siis kohe pott puhtaks - pärast on liiga tüütu ja siis võisilm keskele. tadaa! 10 minutit ja hommikusöök võib alata.
Seejärel suundun interneti mitmekülgsesse maailma, st vaatan meili, loen Postimeest ja hommikukoomiksit, sõltuvalt ajajäägist võib esineda ka Simpsonite vaatamist.
Siis avastan üllatusega, et kell on juba kolmveerand kümme ja ma polegi vee riides - algab kiirustamise veerandtund.
Orienteeruvalt 10.01 koperdan korterist välja võideldes kõrvaklaapide juhtme ja saja muu kätte jäänud vidinaga.
Kui ma välisuksest välja saan on päev alanud. Huh.
Ilusat päeva:)

Ropult külm on. Loodan et haigeks ei jää. Tulin jalutamast, avastasin Ülejõe tagumisi tänavaid. Tagasi tulle hakkas nii külm, et mõtlesin ainult kuumast teetassist. Curu helistas, õhtul olen ilmselt tema juures. Comarketis käisin ja ostsin ukse ees istuvale kodutule kohukese, see oli ainuke asi mida ma sel hetkel teha tahtsin. Kummalised tujud.
Nüüd pesen nõud ära ja teen selle kosutava tee.
Õppimine ei edene endiselt. Motivatsioon on nullis.
Päikest.

Some days are crappy, some songs are good then.

Järgmise filmiõhtu kavas?

Omnes homines binas aures habent.

Olen köögis, nagu ikka. Käisime koos Kadiga jalutamas. Mööda Puiestee tänavat, uurisime hoove ja niisama. Mu s-klahv tuli ära, pole suutunud seda veel tagasi panna. Õppima tuleb hakata, homme on tool - loengukonspekt+ tekst.
Tsitaat Tiiu Hallapilt: "Ka filosoofid lähevad hulluks"
Eetika seminar on endielt nädala huvitavaim loeng.
Nädalavahetus kulges peamiselt mööda Eestimaad konnates. Reedel läksime rongiga Kadrinasse, Ally juurde. Seebut Kadrinas ei olnud - kestev ebaõnn. Mäng iseenesest oli karm, aga huvitav. Kuigi alguses oli juhe väga koos. Mirjut ja Zelorit oli väga tore näha. Viimane oli küll koledasti külmetunud. Loodan, et Voku jaoks väga imelik ei olnud, tema esimene mäng ikkagi.
Öösel ei maganud eriti, unele jäin umbes kella kolme ajal ja jube viiest ärkasin üles. Natuke ebamugav oli, sest üks mu jalgadest otsustas korduvalt krampi minna.
Hommikul sain kenasti vaikselöt minema, oli karge ja rahulik, linnud laulsid, nagu maailma loomise päev, kui nüüd seda hirmsat väljendit kasutada. Ilus ühesõnaga, selliselt hommikul õpid midagi, midagi head ja kindalt. Rong tuli natuke hiljem ja olin juba närvi minemas, peamiselt külmast. Aga ta tuli ikkagi.
Ronisin vagunise, mõtlesin veel, et näe, nagu "Vaimudest viidud". Rong oli tühi, kõndisin üksinda mööda vagunit ja lugesin akendelt luuletusi. Istusin kõige meeldivama juurde pingile. Kontrolör müüs mulle pileti ja jättis mu hommiku ja luuletusega külma logisevasse vagunisse üksi. Muinasjutuline rahu kestis kuni Tapani, tuli peale teine reisija.
Aga see luuletus. Või vähemalt katke.

Mis see on,mis ärkvel hoiab hinge?

Mis see on,mis elu külge seob?
Nelja seina,nelja silma peod.
Pihkutesse püütud kõrgepinge

Enne veel,kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsu sammul.
Lumevesi on su lemmik toit

Valged õied puhkevad su kannul.

Selline lugu. Külmetasin rongis ega saanud magada. Balti jaamas kobisin välja ja asusin bussijaama poole teele. Vanalinn on endiselt hommikuti kena, nägin ainsate inimestena kolme hullu turisti, mõnes mõttes päris nupukadki - kella kaheksa ajal on hea rahulik pilte teha.
Suutsin kesklinnas korra ära eksida, õnneks ütles kena abielupaar mulle, et ma lähen õiges suunas, kuigi bussijaam olevat väga kaugel. Ei olnud ühti. Veerand tundi ehk läks. Sain natuke seal passida, siis viis buss mind kenasti koju, Saaremaale. Kohale jõudes olin parajalt laibastunud. Ikkagi võeti mind mere äärde, tass kohvi ja lambaliha ja tuju läks ka paremaks. Meri ja mets lõhnavad hästi, ses osas läheks kohe tagasi.
Teen aegajalt rumalusi. Olen isekas. Pärast kahetsen ja kurvastan tükk aega. Mõtlesin selle peale ja sain aru, et enne kui iseendaga asju selgeks ei saa, ei lähe ka teistega suhtlemine paremaks.
Nüüd ma siis parandan ennast. Tasapisi.
Mõtteid on veel, aga aeg on natuke õppida ja siis magama.
Ahjaa. Üks hea ja armas inimene, kelle käest ma vabandust palun. Ja teine, keda ma väga tänan, hea olemise eest.
"kalli"

Kas sa laulad ainult mulle?

Ehk käisin jälle Mariti etendust vaatamas, ikka oli hea. Kui piisavalt aega möödas on ei olegi halb oma käitumise üle natuke naerda. Isegi teades, et järgmine kord võin sama rumal olla.
Viimasel ajal mõtlen rohkem. Teate küll, neid suuri ja sügavaid mõtteid. Et miks ja kuidas ja kas peaks jne.
"Läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm."
Olin enne kurjas tujus. Pesin vihaga kõik nõud ära. Tegin korralikult presskannuga tassi head kohvi. Nüüd ei olegi eriti hull. Kaalun veel õhtul kinno minemist, "Perfect blue".
Aga raha peaks kokku hoidma, homme ju ka kontserdile. Koolis on viimasel ajal tore olnud, saan Hallapiga hästi läbi, vähemalt suudan teda naerma ajada, uskumatu, ka ülikoolis võib kohata õppejõude, kes inimestena õpilasest kilomeetrite kaugusel ei ole.
Ma ei eeldagi et nad mind kallistaksid nagu Jürgenstein või Pluum. Aga vahel on inimlikkus just see mida aine vastu huvi tekitamiseks puudu jääb.
Varsti peaks katusel kevadpikniku tegema.
Carla Bruni osas on Taliesinil õigus, kuulan teda nüüd, osalt ka tänu sellele etendusele, kuigi prantsuse keelne muusika meeldis mulle enne ka.
Ega midagi muud põnevat ei olegi. Emaga vaidlesin eile, ta mureteb end segi niimoodi. Aga eks emad vist teevadki nii, muretsevad ja tekitavad lastele süümepiinu.
Tahaks millalgi kellegagi koos teed või veini juua ja rahulikult juttu ajada. Saaks omad mõtted jälle jooksma.
Lennart oli minu suhtes kuri täna. Nii ebaõiglane.
Mis seal ikka.
Päikest:)

Regina Spektor - Flyin' (11:11)

Kevadise vihma käes on selle laulu saatel hea jõlkuda, eriti lehviva seelikuga silla käsipuul kõõludes ja hullunult irvitades.

Roosast kivist redelil, sind ei olnud seal peal...

Kevadpõrnikas pistab pea mulla seest välja ja uudistab päikesega ülekallatud maailma. vaikselt ajab ta end jalule ja asub otsima lähimat kohvitassi.
Ehk kuidas kevad mind kätte sai kui ma eile õhtul Coffe-in'st välja jalutasin.
Ilm oli ilus, haruldaselt hea, mina läksin genklubisse. Jõime seal veini, mängisin malet, enne veini üks võit, pärast veini üks kaotus.
Hommikul panin pesumasina tööle, pesin nõusid, mõistsin et kohe ladina keelt õppima hakata ei viitsi.
Nüüd molutan niisama, lähen varsti välja.
Nii "Happy-Go-Lucky" oli mul üleeile vaadata, tore film. Minu meelest tsipa naistekas.
Aga omamoodi sama filosoofia mis mul endalgi.
"Reality? - I don't want to go there."
Väärib vaatamist. Kuigi Leelol on õigus, lõpplahendus on liiga romantiline.
Keegi neiu jälitab mind, või on juhus, et ma teda igal pool näen.
Vägagi huvitav.
Pesumasin lõpetas.
Off i go.
Stay happy!

Jäljed - Tõnis Mägi

Midagi ei tee...head.

Vaatasin, et olin soovitanud kõigil oma keha vastu kena olla. Aga ise olen ma küll selle koha pealt luuser - laupäeva öö magamata, pühapäev kofeiini ja pitsaga, täna jälle pitsa, koola, marmelaad, liigutada eriti ei ole viitsinud jne. Õhtul peaks ühe jalutuskäigu ikka tegema. Kuigi mu Alpid on katki, üleeile hommikul avastasin, auk sees ja kand hakkab ka lahti tulema, jama, uued tuleb tellida.
Poodi minnes panin sel kevadel esimest korda endale ketsid jalga, väga lahe tunne oli. Pikad teksad asendasin ka lühikestega ja tagi muidugi. Kevad!
"Säsi"-le ostsin pileti ära, ei saand mitte tegemata jätta, kuigi kuu lõpp annab pangaarvel vaikselt tunda.
Mängust ka. See oli vahva, põnev oli ja nalja sai, koht oli kaugel aga muidu hea, supp oli ka hea, inimesed olid toredad. Tänud GMidele, luban et kroonika tuleb õige pea.
Tagasisõit oli muidugi omaette elamus, käisime koos Tali ja Marteniga Kehtnat avastamas, neil on sela mingid asutused maa all, st nooled näitavad otse maasse. Imelik koht. Farmburgeirs ei käinud.
Statoiilist saime kohvi, see oli hea, kuigi koju jõudes oli süda pisut paha. Olin nii väss, et teatrisse ei jõudnudki, magasin terve päeva va- see aeg kui pitsat sõin.
Nüüd peaks tublisti õppima, õnneks läheb Pojmani raamat üsna kiiresti, ladina keelega see-eest on jama, kui keegi aidata tahab siis abi on teretulnud.
Tähtajad ründavad, esseed ja referaadid ja ettekanded...õõv.
Ja muidugi laiskus. ma olen Laisk, kohutavalt suur lontrus.
jah.
Aga probleemi tunnistamine ei anna lahendust.
Sauna tahaks.
Siiralt teie laiskloom.

Sunshine On My Window

Tunded on röögitud

Nii, ma tean küll, et te seda loete, vahele jäite tõprad!
Aga see pole otseselt kellelegi teist, ma lihtsalt pean kusagil oma emotsioone väljendama.
Ok, vahel on ka.
Eile käisin kultuurselt kinos ja teatris. Vaatasin Maailmafilmi raames kahte filmi, üks oli mingist Mehhiko naisest ja teine India perekonnast, kus mõlemad vanemad olid pimedad.
Esimene oli päris hea, operaatoritöö oli jama, aga tüüp kes filmi tegi oli lahe, sakslane nimega Florian - ilus nimi.
Teine film oli kohutav. India ajas mind närvi, kõik seal filmis olid nälginud: inimesed, koerad, kassid, varesed, rotid. Ja kõik oli kohutavalt räpane...õhh. Ja see kestis ka peaaegu kaks tundi. Ja nad peksid üksteist kogu aeg...haige asi. Üleeilne film Tiibeti nomaadidest oli ikka julmalt hea, ses mõttes, et need inimesed olid õigete põhimõtetega, nad ei karjunud üksteise peale, rahulikud sellised. Kusjuures nende elu oli tunduvalt raskem.
On see tähendab.
Liisa läks koju täna, Ally on siin, ta tegi salatit, see on hea. Koolis käia ei viitsinud, käisin linnas ja tõin raamatuid, Orwelli ja Kenkot ja Pojmani õpiku.
Aga jah, tagasi eilse õhtu juurde.
Pärast teist filmi oli mul ilgelt halb tuju, mida võimendas muidugi asjaolu, et keegi ei viitsinud minuga teatrisse tulla, aga noh, see rohkem teisejärguline. Mikipärast oli õues jube külmaks läinud ja ma lõdisesin kui Athenast välja sain. Mõtlesin siis, et lähen otse Gen'i ja ostan seal tassi teed. Läksin ka, teed sain ka, teatripilet müüdi mulle ka. Seal on mõnus, saab Aliast mängida ja niisama logeleda.
Aga etendusest.

VIIMASED KORRALDUSED NEILE, KEDA MA KUNAGI OLEN ARMASTANUD

Abistav rühmakoosolek neile, kes soovivad vabaneda nii psühholoogilisest kui füüsilisest

sõltuvusest igatsusse.

Kontseptsioon, lavastus, helikujundus ja esitus:

TAAVET JANSEN+TAAVI EELMAA

Selline asi oli siis kavalehel, natuke muud ka.
Nii, need kaks tüüpi suutsid mind kolmel korra täiega närvi ajada. Esiteks siis kui nad korduvalt lasid sõna "nussima", ma vihkan seda sõna. Teine asi oli vastikult madalates helides. Nende kahe pärast olin ma valmis lavale jooksma ja mõlemad tüübid maha lööma. Siis õnneks hakkas üks neist poolpaljalt ringi hüppama ja möriema - see päris meeldis mulle, ei tahtnud enam kedagi tappa.
Siis ma vahepeal mõtlesin, et alternatiivteatri piir on minu jaoks käes.
Siis nad enam ei hüpanud, nad hakkasid rääkima. Siis ma hakkasin nutma.
Ja tahtsin neid selle eest maha lüüa, mida nad ütlesid.
Võib-olla sellepärast, et ma kardan et neil oli õigus.
Ses mõttes on mul hea meel et ma üksi käisin.
ma ei soovita, eriti psüühiliselt ebastabiilsetele.
Aga minge ja vaadake ikkagi.

Tõenäoliselt on eilne etendus ka põhjuseks, et ma täna kogu meessoo ja iseenda peale tige olen. Et ma suudan alati valed välja valida ja iseennast tükk aega lollitada.
Ikka jälle ja jälle.
Aga ehk mul ükskord joppab.
Trotsides kiibedat tõde, mida igalt poolt näkku lendab.
Täna tuiskas.

Sööge köögivilju ja jooge teed, olge oma keha vastu kenad.

Et kerge tuul viiks mind nagu viletsalt volditud paberist lindu

Aeg on minna, tõsiselt, sügisest, enne talve kindlasti. Mul oli enne Tartusse kolimist sama kihk sees. Nüüd on jälle tunne, et muutust on vaja. Küsimus vaid kuhu ja kuidas.
Seekord on raskem, maha jääb rohkem neid keda igatseda.
Maa peale tagasi tulles - olen Saaremaal, tulin eile kodumaile, täna jõuavad ülejäänud pereloomad ka Leedust tagasi. Rommiga käisin juba jooksmas, ta on hull memmekas, ronis mulle öösel voodisse ja laiutas nagu elevant.
Katsu talle selgeks teha, et ta pole pisike taks vaid 40 kilo iiri setterit.
Püüan end logelemise lainelt õppimise lainele suunata, Velsker jättis eesti keeles kõvasti kodutööd, seminarideks tuleb hakata artikleid ka lugema.
Tudengipäevi on varsti oodata, mõtlesin ka aktiivsema osaluse peale, aga eks paistab, kas läheb nagu alati või õnnestubki mingi seltskond lollusteks kokku ajada.
Eh, ei edene see blogimine ka täna.
Teen endale veel ühe tassi teed, õpin, siis kohustuslik käed-kõhulihased-harjutustik jne.
Olge muhedad.

Mea culpa

Et mõelda mõtteid, mil mõte sees.
Ei oska neid. Täna ei edenenud mu õppimine ka eriti, ei Plotinos, kuigi nüüd on ta mul enamvähem korras, ega ka Augustinus, vana patune jumalateener. Olete "Vita brevist" lugenud?
Soovitan. Gaarderi raamat.
Ja Kivirähu "Liblika" sain osta, algus polnud paljutõotav, aga lõpus neelasin ta lihtsalt ära. Läks väga värviliseks ja õrnaks.
Omadussõnade osas püüan nüüd ja edaspidi midagi ette võtta, et mitte lihtsalt: kena, tore ja ilus.
We must have lunch someday.
Bullshit.
Kas blogis tohib vanduda, ropendada?
Sandriga ajasin täna juttu, ta on nüüd Ühika-Sander. Mõni inimene lihtsalt oskab kaamerate ette sattuda.
Ma olen vist päris hirmus oma sagedase blogimisega, egomaniakk. Aga haige olles pole lihtsalt mitte midagi teha. õppida muidugi võiks, aga noh...sellega on nagu on.
Loodan, et Ally tulekuks olen ikka kobe, saaks jälle reaalselt elama hakata.
Muide, ma vaatasin täna pannkooke süües, et mu käed värisevad täiesti jubedalt. Mul on natuke mure selle pärast.
Eile õhtul oli ka veider, olin rahulikult netis, siis tuletas tõbi end meelde ja ronisin voodisse. Pärast uni ei tulnud, helistasin Curunirile, et talt kaamerat laenata. ta lubas, et saan siis, kui ta Brüsselist tagasi on. Tõprad on terve nädala klassireisil.
Aga kaamera saan, see on hea. Siis hakkas mul vedeledes hullult igav ja ma tõusin uuesti üles, et endale kummeliteed teha. Mu vasak silm nimelt valutab, tegin talle kummelikompressi, teed jõin niisama ka.
Siis avastasin, et Liisa vaatab Indiana Jones'i, noh, seda tulnukatega Peruus. Me käisime seda suvel kinos vaatamas, ma polegi enam kindel kellega koos. Igatahes oli see minu jaoks liiga ulmeline, aga noh, õhtul ühe silmaga vaadata päris vahva. Lõpus tekkis veider assotsatsioon Star Wars'iga.
Njah.
Homme üritan vist loengusse minna.
Näis.
Hoidke end kurjade gripiviiruste ja kevadväsimuse eest.
P.S. Toppisin hommikul rõduaknast pea välja, päike paistis, kerge tuuleke oli ka. Irvitasin ogaralt päikese poole, et näidata oma rõõmu ja lootust kevade osas.

Ühe mu endise koolivenna luuletus, mille ma avastasin juba ammu HTG almanahhist "Sulesepad"
Loodan, et ta ei pahanda, et ma seda levitan. Aga mul on täna hommikul just selline tuju, selline tunne.

Täna on selline tunne

Olen interpreet,
kasvanud vilja lõikaja,
kirjutatud sõnade lugeja,
ammuste laulude laulja,
sillutatud tänavate koristaja,
poeetide retsiteerija,
elunäidendi näitleja,
aretatud loomade tapja,
teise sapiensi interpreet.
Minu tõde
ja sinu tõde
on teiste tõde.
Inimene –
on inimese tarbija

-uq