Ja naeratades samal hetkel teie elust kaon.

Mis eil eoli, see on möödas, niipalju võib öelda, et õhtul olime Urus ja seejärel kõmpisin ma kahel korral Annelinna, ning kui meil Seebuga tekkis tahtmine kella poole kahe ajal Dani juurde minna, siis me ka läksime.
Dani juures ma ka hommikul ärkasin, magasin vähe, tunnikese põrandal, vaibal ja pärast tund või poolteist veel voodis. Alguses mõtlesin, et lähen koju, aga siis jõudsin hoopis kaubamajja, sealt ostsin hommikusöögi ning edasi viisid bussid ja jalad mind urgu.
Urus sai jälle tantsitud, seekord oli minu osalus küll väiksem, enesetunnne pole ka praegu kõige parem.
Kodus koristasin, vannituba on kena ja puhas, tolmuimeja tahab ka veel piinamist. Millalgi tuleb Dani siia, siis läheme poodi ja teeme pärast süüa. Gops jõuab ka ehk vastu ööd, või homme hommikul koju ja Uvatha peaks meile tulema.
Kõik küsivad viimasel ajal, et kuidas mul läheb ja ka skõik on korras.
ma tahan heinakuhja.
Heinakuhi - see on see, kui sa vedeled ilusal suvisel päeval heinte sees, vaatad taevasse, tead, et sul pole ei muresid ega kohustusi, sulle tähtsad inimesed on mõne telefonikõne ja kilomeetri kaugusel, piisab vaid helistada, hääletama minna vms ja kõik saavad jälle kokku.
Ehk siis ma tahan puhkust, mitte ainult kooliga sonduvatest kohustustest, vaid ka kogu sellest sotsiaalsest segaduste puntrast, ei ma ei taha üksi olla.
Vahet pole mida ma tahan.
Hetkel ei saa ma midagi muuta.
Mul on tähtis ülesanne, ainult ma ei tea, mis see on, ma pean selle teada saama, enne, kui aasta läbi saab, ma pean selle enne ära tegema.
Teate, elujanu on lahe asi, see on nagu väike leek, mis minu sees põleb, see sunnibki mind hommikul üles tõusma, see on lahe, eriti edasiviiv jõud.
Nüüd ma peaks vist ühe tableti paratsetamooli võtma ja veel natuke koristama, ning siis lihtsalt pikali olema, kuni Dani tuleb, huvitav kas ma üldse jõuan midagi tehtud?
Huh, enesetunne on paha, aga haigemaks ma jääda ei tohi, ma pean kooli minema, see on tähtis, sest see on tuleviku jaoks natuke vajalik, aga see pole kõige tähtsam, antud hetkel pole ma ka päris kindel, mis on.
Vahel muutub maailm unenäoks, ma kõnnin tänaval ja korraga lülitatakse mind välja, ma näen inimesi, pigem vaatan neid kõrvalt, mu kõrvad eristavad helisid, aga tegelikult ma ei kuule neid, minu aeg hakkab liikuma teises rütmis kui teistel mind ümbritsevatel.
Mind ei huvita siis, mis saab, sest tegelikult kaob tõelisus ära, midagi ei saa juhtuda, sest mitte midagi ei ole reaalselt olemas. See on üliväga kummaline olek, reaalsuse ja ebareaalsuse vahepeal, see kestab enamasti mõnekümnest sekundist kuni kümnekonna minutini.
Ilmselt olen ma kroonilisi hallukaid omav inimene.
Olge tublid.
Teie Lillelaps.