Pöide kirikus seistes, üksi, tajudes selle koha püha rahu ja erilisust, tänades maailma selle võimaluse eest. Esimest korda Sind suudeldes, tühjas ja luitunud bussipeatuses, maas rohu sees vedeledes ja varvastega kõrsi katkudes, langevat tähte silmates, tuulde karjudes, vihma ja kõuemürina all läbi linna joostes, kassipojale silma vaadates, lumesajus Tallinna vanalinnas kõndides, istudes üksi ja kahekesi sadamasillal, ärgates kõige kallima inimese kõrval, üle hulga aja head shokolaadi süües, öösel sametisse merevette sukeldudes, lainte vahus tormates ja kõhuli kukkudes, toomkiriku katusel seistes ja tundes kuidas tuul kergelt jalust kõikuma lööb. Istudes, vaadates kuidas Sa ringi jooksed, õues hommikukohvi juues, olles, olles vaba, kuid mitte üksi. Iga kord elu intensiivsust tajudes tunnen ma, et See ongi See.
Ainuke tõeline põhjus miks elada.
kanaljee
4 years ago
No comments:
Post a Comment