Ma ei tea veel, mis värvi on mu armastus...

Tere, olen nüüd nädala aega vaikinud, teate, ma ju puhkasin vahepeal. Aktiivselt muidugi.
Esmaspäeval läksin Tartusse, õhtu Pirol koos toreda seltskonnaga, kellega polnud ammu koos istunud. Natuke õllet ja hea meeleolu.
Hommikul ärkamine Urus, teadmisega, et kino on maha magatud, koos Seebuga läksime pärastlõunal Kadrinasse hääletama. teisipäeval peamiselt magasin. Lõpuks viis üks poolakast rekkamees meid Kdrinasse ära.
Seebu juures sai süü!
Ma ei tea miks see nii oluline on, aga lapsed ju kirjutavad alati esimese asjana sellest, mida nad reisil olles sõid. meil oli värskeid kartuleid ja salatit ja teed. Väga mõnus.
Vastu ööd läksime jalutama, ma panin surnuaia juurde ühe küünla (nüüd on mul uusi tikke vaja, mingeid mis ei ole läbivettinud).
Ja siis olime raudteel, seal oli hea, kõndisime ja ootasime rongi liikumahakkamist, kütuserng, tundus lausa otsatu, midagi ilusat temas polnud, ometi, rongid meeldivad mulle ja raudtee ääres käimine on kuidagi meeldivaks harjumuseks saanud. Igatahes see kolakas sõitis meist lõpuks mööda, see oli kergelt sürr, kuidas autotuled sähvisi kütusetsisternide vahelt ja foor piiksus ja vilkus. ja tähed taevas olid sama rahulikud nagu enne ja pärast.
Kolmapäev algas Guns n' rosesiga ja hommikusöögiga ja jätkus Paidesse, sealt Pärnusse (peatus Minizoos ja matkapoes - pipragaas) ning lõpuks rekkaga Tallinna.
Nagu ikka ei olnud meil öömaja ette valitud, alguses oli plaan olla Karya juures, aga siis ma helistasin Robinile, et küsida, ega ta linnas ei viibi ja ta mainis et me võiks sama hästi tema juures ööbida.
as the matter of fact, Karya ema oli haige ja Robini nägemine tundus rõõmustav, olime nõus.
Siis tsillisid Seebu ja Sillu natuke hadeses ja sõid ja Sillu sai õlle ja siis läksime me Balti jaama et trolliga Õismäele sõita. peatuste äraarvamine oli päris meelelahutuslik.
Robini juures oli mõnus, hea ja rahulik, kurb ka, oligi selline nukkerrõõmus õhtu. Istusin hulga aega rõdul ja vaatasin tähti ja olin lihtsalt nukker. EmoSillu.
Aga ma sain seal pead pesta!
Hommikul äratus kella kaheteist ajal, magasin kehvasti, natuke kohvi ja siis ära, et Karin linnast kinni püüda.
it was nice seeing you.
A, siia karjun, et Joru on lahe kass, ta on ülimalt apaatne volask, kes viskab end siruli kui ainult natuke sügamist ja pai saab.
Aga tal on heatahtlikud silmad.
Karini saime kätte juhuse läbi Kaubamaja väljapääsu juurest, siis olime Hessus, fast food in slow motion - nämm.
Otsustasime Paidesse hääletada, mida me ka tegime.
paides Pirogovi ei ole, krooksu ka mitte, ausalt, ma infopunktist uurisin, kui mõnusalt õllet juua tahate jääge tartusse. Aga Paides on päris mõnus kohvik kus sillu endale topeltespresso tellis, mille peale müüja omadega segaduses oli: "See on ju kõige kangem kohv!"
" jah, sellepärast ma seda ju tahangi."
Hea kohv, kange...mmm, kofeiin.
Siis lasime Paidest jalga, tartusse muidugi, olime Pirol ja Manna juures...mäluprobleemid, nägin oma klassõdesid...chill. Ahjaa, Nuki, siis viimast päeva poissmees, kurtis oma kurba saatust, nüüdseks juba abielus, kui keegi teda laupäeval Jaani kirikus nägi- võib teada anda.
Reedel sain uuesti Kariniga kokku, Kaduga ka, olime Creppis ja sõima, mõnuga head toitu.
Läksin kella poolekuuese bussiga koju, Saaremaale.
Nädalavahetus oli tööl, Eku viimased tööpäevad, päris tore oli.
Muide, pannkook maasikajäätise ja shokolaadiga on alati hea.
Täna käisin esimest korda maniküüris - nii mõnus.
Tegelikult tegi asja mõnusaks meeldiv muusika ja vestlus. ausalt, ma tundsin ennast niii hästi ja nagu ta mulle ütles, siis maniküürjal oli ka hea meel minuga suhelda :)
Nüüd kui töölt koju jõudsin, leidsin vanaisa tegemas õunamahla. See on tore igasuvine sündmus, mis on kerge sügisehõnguga.
võtsin kruusi, lasin mahlal tassi voolata, jätsin kingad koju ja jalutasin mõnuga päikese käes ühe väikese ringi.
vaba laps.
Vot, minu nädalased tegemised, lühidalt, nii lühidalt kui sain. Muide, ma käisin enne Tartusse minemist Pöide kirikus, mis oli minu üllatuseks lahti ja kompenseeris kõvasti mu sninaväntamisvaeva (okku ring u 22 km)
Mulle need õhtused rattasõidud istuvad, ma tegin ühe pildi ka, ma lihtsalt ei suuda seda kohta näitamata jätta, samas on ta minu jaoks liiga tähtis, et sees pildistada. Seda on raske seletada, mulle tundub nagu oleks see paik minu vastu lahke.
Aga teie mu pisimutukad, olge tublid.
olgu teil alati südames midagi sooja mille najal kurbusest üle saada.
Ma arvan et ma olen õigel teel.
Head õhtut.
Teie seebimullibeebi (sillu siiski).