Monday, August 20, 2007

Live and let die

Kas te olete kunagi näinud unes surma, enda või kellegi teise?
Mulle hakkab tekkima tunne et ma olen mingi ainuke friik, eriti viimasel ajal, eile nägin, kuidas üks mees sillalt enesetapu tegi, ja ausalt, me ei püüdnud teda eriti takistada, ja paar päeva tagasi nägin unes, kuidas ma sain surma, jälle.
See oli päris huvitav tegelikult.
ma pidin kuskilt Venemaa põhjaosast jala Eestisse põgenema (jabur ju), mul olid mingi õhulised riided ja ma jooksin paljajalu koos mingi teise mongolitšikiga.
Siis olid äkki vastas väravad kirjaga: "Tsehhi-Aserbadžaani liitvabariik." Selle all venekeelsed tekstid piiripunkti ja passi vajalikkuse kohta.
Minul oli ainult õpilaspilet, piirivalvur oli ukrainlane aga ta sai eesti keelest aru ja ütles, et laseb mu läbi kui ma ta vanaemale 500eeku viin ja talle 100 annan.
Oh well, olin nõus, siis ta võttis püstoli väja ja ma küsisin et jou, kas sa lased mind seljatagant maha.
Tüüp naeris ja ütles et tema ei lase.
Lahe.
Siis me läksime edasi ja korraga oli pime mets ja ees mingi plats, prožektoritega valgustatud ja seal olid mingid automaatidega sõdurid, kes kõik piiriületajad järjest maha lasid.
Aga meil olid kaikad käes ja siis ma karjusin et ou, jookseme sellele tüübile kaigastega peale. ja siis ma jooksin ja jooksin, ja tundsin et sain kuuli, selja tagant, vasakule poole, ja siis ma surin.
ma olen varem ka unes surnud, kuuli ja noa kätte.
Ja alati on sama tunne, nagu külm ja kuum vahelduvad, siis käib mingi plõks, kus teadvus on hetkeks väga selge ja siis tundub nagu vajuksid sa mingisse pehmesse pimedusse, see on kõige pimedam pimedus üldse. Samas, nagu, su vaim või asi jääb püsti, ning siis nagu vaataks kõrvalt kuidas su keha kukub.
Ja siis ma ärkan üles, või algab uus uni.Viimane kord jätkus uus unenägu Londonis, metroojaamas, mina ja mu hiiglasliku batuudi moodi kohver.
Pole ime et ma imelik olen arvestades neid unenägusid.
See selleks, aga te võiks öelda, kui olete ka unes surnud, sest tegelikult see paneb mind muretsema, et see ei ole vist väga hea.
Nii, täna me lähme sauna, kaks tundi mõnusat lebo ja homme koos Kadiga Tallinna.
mu toas on hetkel kaos , sest ma ei tea mida selga panna ja kaasa võtta ja ma pean need asjad ka üle vaatama mis ma Tartusse viin.
oeh.
ma olen väsinud.
Ehk on mul veel midagi öelda.
Ahjaa, me läheme kadiga pärast jõule Saksamaale, Taurile külla. It is gonna be fun, I guess.
Peab hakkama raha kokku hoidma.
Olge tublid, ma ei jaksa rohkem mõelda, see on väga kurnav ja lõpuks ka tappev tegevus.
Elu ongi üks pikk enesetapp.
Vikipeedia on lahe ja Axl Rose on lahe ja NDE-d on ka huvitavad.
Vot, harige ennast.
Lehvitades, teie Sillupiiks.

6 comments:

Kadri said...

Väga korduvalt. Liiga korduvalt. Ma suren kogu aeg. Ühe öö jooksul isegi kolme erinevat moodi, kui mäletad.
Ja teised surevad ka.

Kas see onu hüppas sillalt alla päriselt või unes?

Anonymous said...

mul tekkis sama küsimus
aga muidu, naerata, tegelikult on kõik fain.

Sillu said...

unes ikka, aga ma arvan, et see oli mingi märk, et mu vanaema sureb ära, ma loodan, ausalt, rohkem jamasid ma ei vaja.

Siiri said...

Üldiselt on unes just vastupidi.

Linda said...

Ma olen korduvalt näinud, kuidas mind tapetakse ja kuidas üks teine inimene ennast erinevate moodustega on ära tapnud. Viimasel ajal on moodi läinud tuumakatastroofi tagajärjel suremine. Mm. Narva halb mõju.
Aga see tunne, kui sa unes ära sured on mõnus. Mis tekitab natuke õudust, sest ma tahan seda tunnet tagasi, kui ma kord üles ärkan, aga ma ei suuda ennast ise ära tappa ja kui keegi teine mind tapaks, siis ma oleks liiga hirmunud, et seda nautida, nii et jurasti on.

Sillu said...

mind huvitab, et kas päriselt surres on ka umbes sellinne tunne, et see on päris meeldiv tegelikult, aga surra ma veelei taha, mul on vaja hulk asju ära teha: tööle minna ja rännata ja lapsed saada jms.