Patsy Cline - She's Got You

Õppevahend sotsioloogia referaadi jaoks.Kõrgharidus ongi üks suur romantika?

The Clash - I Fought The Law

Just another bicycle

http://iseolemine.wordpress.com/

Kui tuleb kord sügis...

KOSMOSESÜGIS
(T.Trubetsky)

Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume tuledes kosmoselaevas
Ning just nagu heledate tähtede taevas
Siis kui me siit lahkume kui enam pole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel
Ja siinsetel nurmedel siinsetel teedel
Meid tõesti ja tõesti siis näha ei ole
Meid enam ei olegi siin

Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti
Me läheme sinna kus raha ei kehti
Me läheme sinna kus puudust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist
Ja lahkume üldse siit ajast siit skeemist
See tunne on helge see tunne on kole
Meid enam ei olegi siin

Me liigume tähtede tagustel teedel
Ja siis sellel lõikuskuul siis sellel reedel
Meid siin ega sealgi siis tähtsust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Siis meetrite valguse ja aastate taha
Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha
Me läheme sinna kus muresid pole
Meid enam ei olegi siin

Selline lugu siis, mis mind igal suvel aeg-ajalt kiusamas käib. Ood boheemlaslikule (punk)eskapismile. Või ka lihtsalt uutele võimalustele ja vana hülgamisele.
Ei taha millelegi vihjata, paljud inimesed keda sõbraks pean, lähevad sel sügisel. Ja mitmed ka tulevad. Elu on selline. Ühel päeval lähen ka ise.
Tegelikult on ju veel juuli ja sügiseni palju aega. Kuid juba ma mõtlen, kuidas elama hakkan, mis töö otsin, kuhu trenni lähen, milliseid teid pidi jooksen ja jalutan, veel olulisem, koos kellega?
Inimesed kui inimese elu lahutamatu koostisosa. Samas üksi olemisega harjub. Vaikselt läheb igatsuse intensiivsus üle kurbmagusaks nostalgiaks, vaikus ei hirmuta, ootus asendub meenutustega jne.
Eepiline igatahes.
Praegu usun, et minu pidepunkt siin maailmas on rahu, rahu ja inimesed, kes suudavad seda tunnet minus tekitada. Olles rahulik märkan oma mõtteid, unistused omandavad vormi ja ma tõesti tunnen, et mul on siin maailmas olemiseks vähemalt mõned põhjused. Mured tulevad sellest kui ei tunne end iseendaga koos hästi - kui olla selline mina nagu meeldib,, siis kaovad mured ära. Tublisti motivatsiooni olla parem inimene.
Marten viskas mulle Ööülikooli lingi, kuulasin Lotmani ja mõtlesin, päris tore oli ajusid kasutada. Homme ehk Turovski.
Tiiu tuli ütlema, et ma klõbistan kohutavalt - hirmsa häälega klaviatuur on siin vana arvutikolu küljes. Teine probleem on kõvaketta mahutavus, olles 240 GB-ga harjunud on 8 natuke vähe.
Hää küll.
Mul on täna veel kavas Murakami ja Bulgakov.
Kena õhtut.
S

Las Cronicas de Narnia - The Call ( Regina Spektor )

Ilus laul, vaatasin filmi ja jäi kõrvu helisema.

Tassis veel auramas tee

Helen oli siin, rääkisime vist ööläbi, magasin igatahes vähe. Ja kurk valutas ärgates. Aga tegime oma hipikõnni öises Orissaares ja pesime koos hambaid - ehk nagu kunagi ammu, kui me väikesed olime. Kirjutasin Poognasse ja samas mõtlesin, et miks. Kui ma kirjutan midagi isiklikku, enda jaoks, siis miks ma tahan et võõrad seda loeksid (ja samas põen, et keegi tuttav sellele peale ei satuks), miks on mul vaja kuulda võhivõõraste arvamust oma tunnete kohta? Sest ega neis nadides luuleridades ju muud pole, minu hetketunne ja vaatamine, mõtted elust nii nagu mulle parajasti paistab. Miskipärast ajavad need kommentaarid mind naerma, nad ei mõista ju miks ma sellised sõnad sinna kirjutasin, miks just nii. Ja siis loen neid skeptilisi arvamusi ja polegi kurb vaid on hoopis rõõmus. Või peaks seda kriitikat tõsiselt võtma...Ei.
Rääkisin Helenile oma inimsuhete võrdlusest kapitalistliku majandussüsteemiga, mind pani imestama, et see tundus talle uudne. Ise vaatan seda nüüd juba skeptiliselt. Usun vist liiga palju siirusesse ja...armastusse.
Tõnis Mägi muudab mind hetkel nostalgiliseks.
Ja miskipärast hulk lihaseid valutab, see häirib natuke.
Rahu on hea. Äikeseilma valgus on siin meil, tema ka ilus, vedelen oma toas põrandal, loen ja kirjutan ühtteist.
Jäääär - "Üksilduse valss" Ilus, habras lugu.
Olen rahul, et võin olla rahul sellega, et olen siin. Mingi väike äng on veel põues ja vahel ei lase klomp kurgus sügavalt hingata. Aga ma usun et ta läheb ära. Küll ta ükskord ikka läheb. Või lähen mina.
Kaua sa ängiga ikka koos elad:)
Lõpuks tahaks öelda, et te olete mulle väga armsad (ma muidugi ei tea päris, kes siin kolavad, vb mõni nii armas ei ole ka...) ja ma loodan et teil on oma pisike päikesekiir või mõni hea mõte, mille südames kandmine teid rõõmsaks teeb.
Oh, ma lähen lausa nummiks.
Ja siis irooniliseks.
Aitab, tüdruk.
Head ööd.

Linnasuve laul

Iga kord kui ma Jaanuse blogi loen, tekib mul suur isu kirjutada. Olen linnast tagasi, kalendrit vaadates selgub, et olin ära ainult paar päeva - mõistus püüab selgeks teha, et see aeg kestis terve igaviku. Tea kas asi on magamata öödes või suures hulgas inimestes kellega kohtusin. Hea on tunda, et kojutulek oli õige otsus. Hea on teada, et vahel ei ole vaja toreda inimesega püsivaid kontakte luua. Piisab kui talletada enda jaoks mälestus jalgrattaga varahommikuses Tartus sõitmisest. Olid mõned väga meeldivad vestlused ja mõned vähemmeeldivad. Olid lauamängud ja suhtlusmängud. Ja Pirogov, kaste täis korter ning kassipoeg Emajõe ääres. Oli tavaline suvi Tartus. Sain aru, et mõni emotsioon on püsivam kui teine, mõnd hetke saab endaga kaasas kanda, sest ehk tuleb ka sellel oma aeg. Senikaua võib maailmas silmad lahti ringi käia, sest uut ja huvitavat on igal pool. Näiteks kingapaar Narva maantee äärses bussipeatuses. Ja ööd meeldivad mulle endislt, need öised retked Tartu tänavatel ja hoovides, kus tunned kuidas adrenaliin õrnalt tõuseb ning samas rahuned ja hingad kopsudesse rahuliku linna värskemat õhku. Ma armastan oma Tartut. Oma inimesi ja pärnalõhnalisi tänavaid. Aga vahepeal on päris hea Saaremaale sõita ja natuke raamatuid lugeda ning asjade üle järele mõelda. Tundub nagu oleksin kahe päevaga tublisti vanemaks saanud.
Head und.
S

1-2-3

Eilsed hormoonid ja äng andisid hommikul järgi. Kaos minu toas tulenes empsu hasartsest remondiideest. Mis osutus päris vahvaks, eriti hetkel kui ma sian esimest korda kasutada akudrelli. Wee! Pool tundi koos põrandaliistudega oli tore. Tahan ka endale akudrelli. Pärast pingelist kruvimist ja kõverate liistude väänamist panime koos Mannuga kokku uue esikuriiuli. Tõdesin jälle, et naised on ikka ebapraktilised loomad - emps oli ostnud liiga kõrge kapi. Pärast mõningaid mõõtmisi tekkis väike lootus, et kui kapil jalad alt ära kruvida peaks see esikusse mahtuma Mahtus ka, mitte küll vastu seina, aga siiski. Remont on igatahes vahva, va. asjaolu, et ma oma tuppa ei mahu. Muide, leidsin põrandal valitsevast segadusest lauluraamatu nii värske ilmumisaastaga nagu 1896. Olin mitu minutit vaimustuses ja lehitsesin seda haruldust. "Eesti Rahwa Laulu Raamat", välja antud Revalis. 1898 oli keegi Hr. Kuur sinna oma nime kirjutanud.
Retro.
Saunas käisime ka. Ja nüüd lõpetasin Pärnu filmifestivali filmi vaatamise - abordid Venemaal. Raske. Aga mulle meeldib neid filme vaadata. Remont on hea, sest siis on mul siin tegevust, pealegi põnevat tegevust. Lisaks sellele olen nüüd tantsupeo lugude sõltlane - ema kuulab seda plaati vist 24/7. DVD-d vaatasime ka, suure osa ajast püüdis ta näidata kus tema rühmad parajasti on:)
Ja see pidu oli mere-inimeste jaoks rokem kui teistele. Ma ei tea, kui paljud teist on "Viire takka" saatel lapsena magama jäänud. Ja ega mu vanaisa kala pärast ainult merel käi.
Ja muidugi "Tuulevaiksel ööl".
Kes pole kuulanud, kuulake.
Sõnad kirjeldamiseks oleks liigsed.
Head und.

Sweet chaos

Istun keset oma asju, suur kiusatus on nende kahte hunnikusse (koju vs linna) jagamise asemel kõik musta prügikotti toppida ja minema visata. Aga seda ma ei tee. Pisitasa koristan, pesen pesu, teen süüa ja siis pakin. Täna on ses osas asjalik päev. Eelnevalt sai ringi loodertatud, vaatasime filmi, mängisime lauamänge, istusime Pirol, käisin saunas jne. Tunnen end Tartus õnnelikuna, õnnelikumana kui kodus, peamiselt selle pärast, et seal ei ole kedagi ja mul ei ole eriti valida, mida oma ajaga peale hakata. Aga siin meeldib mulle pehmetel pärastlõunatel jõlkuda Tähtvere vaiksetel tänavatel või Ülejõe pargis puu otsas kohvi juua. Või viia tass kohvi tööl igavlevale Markusele või tüüdata inimesi telefonikõnedega, et teada saada, mida nad teevad ja mõtlevad. Lubasin emale, et homme lähen koju. Aga ma ei taha. Võimalik, et on parem et lähen siit enne kui kogu see hea ja kerge olemine mind tüütama hakkab. Aga miskipärast ma seda ei usu. Üle nädala ma seal ilmselt vastu ei pea, kuigi võtan nüüd oma seljakoti ja magamisasjad kaasa - saab isu korral metsa minna. Sain Reedaga kah räägitud, tahab mulle kodukaaslaseks tulla küll, see on hea. Unenäod on viimasel ajal kummalised. Aga enesetunne on hea. Tulin jooksmast just, linnas oli nii palju koertega inimesi, ilmselt tulid kõik korraga välja jalutama. Seebu plaanis ööseks siia tulla, tea millal ta jõuab. püüan ikka ärkvel püsida. Aitab kah, ega mu tegemised teab mis põnevad ei ole. Ei mingeid drastilisi muutusi, lihtsalt mahe kaos.

Naeratused

Tulin linna, põhjus suhteliselt segane, oli selline vajadus, mis ajas kella kuue ajal hommikul bussi peale - ikka juhtub. Aga kui ma Tartu bussijaamas maha ronisin, siis oli korraga süda lusti täis ja üle hulga aja oli mul jälle see väikese rõõmsa lapse tunne, tulenevalt sellest helsitasin järjest kõigile vahvatele inimestele, et teada saada, kes mind näha saab/tahab. Nojah. Asi päädis sellega, et pesin kodus pea puhtaks ja ajasin kleidi selga (väga mõnus on kleidiga patseerida) ja läksin Martenile töö juurde külla. sõin seal ja ennekõike hüplesin paljajalu mööda Baeri maja vanu parkettpõrandaid ringi - rõõmu kui palju. ja akna taga kahisesid puud ja kohvi juues ja kirjutades vaatasin neid ja kuulasin Rõõsikaid, ausalt, hea oli olla. Väike, siiras, rõõmus ja unistav...natuke ebaratsionaalne ka. Siis lasin sealt jalga ja otsustasin, et võiks väheke pakkida. Suundusin päärast mõningast kaalumist Raatuuse ärikeskusesse kastijahile. Loomulikult ei saanud ma ühtegi kasti. Aga uskumatult tore oli näha neid naeratavaid inimesi, kui ma rõõmsalt leti juurde keksisin, lausega "Tervist, ega teil juhuslikult pappkaste ole, millest te lahti tahaks saada?". Nad kõik naeratasid, Klicki müüja tegi isegi nalja, minu kulul küll - ta oli just kastid minema visanud. Viimaks läksin nurga peale Noortehnikusse, kus, üllatus-üllatus, oli kaste lausa lademes. Tore teenindaja-mees pidi lausa nahast välja pugema, et mulle sobiva suurusega kaste pakkuda:)
Loo moraal: naeratusega ei löö võibolla läbi, aga tuju teeb ta paremaks küll, nii endal kui teistel.
Vihma hakkas ka sadama. Ja ma ei suuda raamatuid koju saata, mingi kastitäie panin siiski hakkama.
Hiljem Kadile appi kolima.
Päikest!

Tunnen tugevat vajadust kirjutada. Tahaksin väljendada seda mõtete ja emotsioonide segapudru, mis mind viimased 48 tundi on vaevanud. Ma haistan mingit lootusekiirt ja pääsemisvõimalust ja see teeb mind rõõmsaks, teadmine üksindusest aga hirmutab mind. Kodus olles tunnen end külalisena ja muud kohta mul hetkel ei ole. Peaksin tegema süüa, koristama ja koeraga jooksmas käima, aga motivatsiooni ei ole. Ma tunnen, et kui kord inspiratsioon on mind puudutanud, siis kõik päevad ilma selle puudutuseta on tühjad. Saan küll aru, et nii elada ei ole võimalik ja igatsusel peab laskma puhata, aga elu, mis tundub nii lühike ja samas näib nii mõttetu, tüütab mind. Eelkõige see, et tean, et ta pole nii tühine, et tal on mitmeid väärtusi, kuid sealjuures olen rahulolematu. Kardan ikka sügist, mingil määral muidugi ootan ka. Aga pidevalt käib peast läbi mõte, et ehk ma valisin valesti, ehk ma oleksin pidanud juba ammu lahkuma oma linnast ja harjumustest. Iga päev otsin märke ja näen peamiselt kaht viidet, esimene minu vana unenäomõis ja Itaalia, teine briti saarte vihmasus ja aeg iseenda jaoks. Imetlen inimesi, kes julgevad oma elus muutusi teha. hea, et tunnen, et olen viimaste aastatega paremaks ja tugevamaks saanud. Ma lähen edasi. Ja see lugu polegi lugemiseks kellelegi muule kui mulle endale. Egoismiga peab tegelema. Aga midagi selles on. Minu elus, minu olemises, mingi väike säde.

Everybody's Free to Wear Sunscreen! (ORIGINAL VERSION)

Seekord mulle endale.

Summmmm....

Mesilane lendab mööda tuba, minul on käed rohimisest hellad ja jalad rohelised, eks ta ole. Saaremaa tähendab suures osas aiatööd. Ülejäänu hää on võimalus käia kenas kohas jooksmas ja jalgrattaga sõitmas, viimasest kahest on saanud mu lemmiktegevused. Ei oska paadimatkast, oma sünnipäevast ja muust heast eriti midagi kirjutada. Tean nüüd paremini kui head inimesed mind tegelikult iga päev ümbritsevad ja kui tähtsad nad mulle on. Ühtlasi on suvi toonud tagasi rännukihu ja armastuse magamata ööde vastu. Aga seegi on rohkem minu mõtete asi kui pikemaks kirjutamiseks sobiv. Praktilise kandi pealt on kodu leidmise osas veel kahtlusi ja tekkinud soov endale gaasipriimus osta....niiet pakkumised on oodatud. Pisikesed pahuksisolemised iseendaga leiavad heast muusikast leevendust ja nuh, mis ei tapa teeb tugevaks, kuigi haiget saamine on sealjuures tõenäoline. Tallinnas sain aru, et hoolimata üldisest tülgastusest kaubanduse vastu ei suuda ma end talitsed raamatu- ja aianduspoes - esimeses, noh, seal on raamatud ja teises olid roosid...niii palju roose! Ma olin täiesti valmis kulutama 500 eeku roosiistiku peale, õnneks ei olnud mul rahakotti käepärast. Loomaaias käisime ka, maod on endiselt põnevad ja tiiger oli kah tore. Aitab siis nüüd. Pean Lastefondi jaoks pisitööd tegema ja natuke rohimisest puhkama.
Head!
S.

Queen-Bicycle Race

Taurile.
Ja teistele paadimatkajatele ja inimestele, kes julgevad valjusti laulda.

Suveöö unenägu

...ehk siis magamata öö, ehk siis larp, ehk midagi mõnusat. Kuigi ka vihm ja külm, tund ja tund, vaatad kella, mõtled et on neetult ilus hommik ja et on külm. Jooksed. Läbi vihma ja kaste, üle karjamaa, sisikond ei ole nõus - hingeldad, tagasi. Natuke vihma käes lõkke ääres vorsti ja kartulit, põletad suulae ära - aia. Aga maitseb hästi. Tahaks sooja ja kuiva, oma voodisse, heliseks juba telefon. Kuulatad iga heli, et kas on Arno autoga, autos oleks hea ja soe...Tartus ootab voodi, mm! Aga on vihm, katus tilgub siinseal läbi, tuule käes on eritit külm. Mootorimürin! Telefon on vait, aga see on kindlasti tema, kindlasti...kott selga ja parkla poole, viimasel kahekümnel meetril hakkab telefon helisma - jei! Soe, soe, soe! Uni...ei, oot, peab vaatama, et rooli hoidev inime ärkvel püsib. Marten juba magab, Dani vaatab välja. Arno sõidab, aegajalt muudab käte asendit ja sügab nina, heh, Coca pudelid on tühjad, vaesed väsinud loomad. Aga mängul ju polnud vigagi, alguses oli segane, aga zombisid nottida oli vahva. ja liblikad! Terve mets neid täis, kõnnid üksi pimedal rajal ja mõtled et ilus on see Eesti suvi, õhk on värske ja liblikad ümberringi nagu "Suveöö unenägu". Ümised, taevas on pilvede vahel ufolaadne päike. Hommik...
Jõuad tartusse, siis voodisse, põrandale jääb kaos seljas ja kaasas olnud asjadest, silmad lahti u 15.40...süüa? Uimasena tuigud ringi, telefon...kes, mida? "Me oleme seitsme minuti pärast all, Aapo juurde grillima." Ah, em, särk? Püksid? Võtmed võiks ka võtta. Hops-hops. Autosse, veider seltskond, kaabu ja atlasega Goblin, Curunir, "You are my sunshine", lobisev Aapo.

Ma ei oskagi nüüd midagi öelda, kindlasti oli parem olla seal kui üksi Saaremaal, viimase hetke otsused on endiselt rõõmsate tagajärgede eelduseks. On keeruline väita midagi muud kui seda, et on suvi. Suvi peabki selline olema. Ja 20 on siiani igatahes suurepärane. Ma olen küll mõne mõttega natule pahuksis, mõne emotsiooniga õigemini. Kuid eks nad leiavad ka oma lahendus.
Ahjaa, Liisa, su käekell on minu käes.
Ma olen nüüd unetu. Ja lõhnan üleni lõkkesuitsu järele.
Kena sooja sumedat ööd.

I got a feeling, I could be someone.

Kõik saab korda.

Vahel on mul tunne, et kõik lähevad Tartust ära ja sügisel istun ja ma jumala üksi jõe ääres. Need mõtted tulevad siis peale kui lähedusevajadus lakke ronib. Siis kõnnin tänaval ja igatsen nii, et käed rusikas ja hambad ristis. Siis kuulan Dagöt ja hakkab natuke kergem. Aga ainult mõneks ajaks. Üksindus ei ole halb kui see tähendab enda jaoks aja võtmist, halb on siis kui ei taha üksi olla aga ikka oled ja midagi teha ei oska.
Ja see ka et ma usaldan hästi väheseid inimesi.
Eile võeti mul mõlemast veenist verd. Ei minestanud kordagi - success.
Aga enesetunne on ikka jama.
Laevapiletid ostsin ära, pühapäeval saab korra Eestist välja, söögi osas tuleb veel orgunnida.
Ma võin ju öelda, et tahan lihtsalt lähedust ja hoidmist, aga tegelikult on see vana kuri armastusevajadus mis hinge närib. Ei tea temaga midagi teha ka. Põgeneda?
Not my cup of tea.
Imeliste juhuste puudus teeb hulluks, ja peavalu, see ka.
Et selline äng-ving siis jälle.
Olge muhedad.
Kui ma ära suren siis saab minust pärnapuu.

Eurovision 2008: France - Sebastien Tellier - Divine

Üks parimaid läbi aegade.

I are alive

Hetkel ei ole kuigi halb, mul on natuke muusikat Youtube'iat, kitarrisoolod silitavad kareda käpaga kõrvu ja eesolev nõudepesemine ei tundu kuigi hirmutav. Hommikul oli paanikahoog. Vihkan neid asju.
Aga Marten lubas mul eesti Looduse toimetuse pehmel puupõrandal õppida, minu õnneks olid seal laiali Oma Keele numbrid, mis aitasid mind eesti keelega, viimasega oleks muidu hätta jäänud. Õppimist sai tehtud, aga suur kuhil on veel eest, niiet, ei tohi lasta motivatsioonil kuhugi kaduda.
Eile hoidsin Katat ja pärast käisin kodus vannis, kuulasin intelligentsele inimesele kohaselt raadioteatrit ja imetlesin vannivahtu. Pingutasin sellega üle, lõpuks oli seda nii palju, et sain vannis vahuskulptuure teha. Mis oli täitsa tore.
Hommikul tegin pannkooke, vaatasin Simpsonite filmi ja paanitsesin nagu eelnevalt mainitud. Hiljem lähen Gopsi juurde, kui just Tiiu ei helista ja mulle natuke süüa ei anna, eile igatahes ähvardas ta seda teha.
Tsipa kahju, et telkimine ära jäi, aga arvestades seda kui madalaid temperatuure oodata on ja minu madratsipuudust, siis võin sellega ka oodata.
meenus siin hiljuti üht Ristikivi tsitaati lugedes, et eelmisel kevadel arutasin mõttelõngu pidepunkti üle. Et, mis on see, mis keset tühjust hoiaks hinge?
Nüüd ma olen jälle mõelnud ja hakanud märkama kõiki neid konkse ja haaka millega ma elu külge olen aheldatud. Nagu kaljuronimissein - värvilised kivid on need igapäevased vajadused, tuttavad, kool, puhkus, ilma nendeta ei saa, aga nad vahelduvad. Konksud seina küljes, kuhu taha turvaköit kinnitada, need on tähtsamad, need on need inimesed, aga ka kodu, lemmiktegevus jms, ilma milleta on raske hakkama saada, need püsiväärtused, mille külge me oma elu turvaköie kinnitame. Kui mõni neist kaob on kukkumine ränk. ja kõige ees, üleval on eesmärk, see mille poole ronida ja elada - õnnelikkus. Kuid sinna ei jõua ilma kivide ja konksude abita.
Nojah, selline mõte siis. Siia sai ta üsna pealiskaudselt kirja aga see selleks.
Püüan olla vähemsõltuv teistest enda ümber, aga see ei tule väga välja. Täna nägin miimi. Ja rääkisin Oskari maja juures oleva pisikese koeraga.
Lõpetuseks ütlen midagi lihtsat, nagu ikka...jalgratas.

Carla Bruni - Quelqu'un m'a dit

see ka.