Beer!

Mul on õllet, Kadilt sain, kuulan Pink Floydi ja mingit hispaniakeelset muusikat, püüdsime leida Regina Spektorit, aga ei leidnud, tjah, hiljem saab läpakad kokku ühendada ja saata.
Seebu püüab mulle selgeks teha kuidas tema juurde jõuda, see on päris tore, õppima peaks ehk ka kuigi ma jätsin kõik oma raamatud kooli, niiet ma ei oska midagi teha, varsti lähen magama.
Tahan oma unerütmi paika saada.
Hehee, kass kes kõnnib omapäi, tahaks ikka reedet, saaks siit juba minema, täna käisin Emajõe ääres jalutamas, seal oli vareseid ja lehti ja piisavalt vähe inimesi, üldiselt meeldiv. Kooli polnud ka väga hull, matemaatika on praegu lihtna ja bjoloogia elan ka kuidagi üle.
Nüüd tulöi suisa laulutuju peale..heh, homme viin roti Tiiu juurde, eks ta elab vaheaja seal, saab kurki ja muud head paremat, seal on see merisiga ka, kes näeb välja nagu tolmuhari.
"Hommikul on hea, päeval väga hea, õhtuti on erakordselt hea. võin poris tallata, võib vihma kallata, ikkagi on trallalallalaa."
tätte siin.
Nüüd ma mõistan Kadi tundeid ja lähen pead pesema,. pealegi sai õlu otsa...elu on nii ebaõiglane, ka Kadi mõistab seda..jajaa, läbi õllepudeli on maailm vahel roheline.
Kuigi puud juba paljaks jäänud...tahan lund!
Oki, Kadi juba sureb piinades, ma olen sadist..muhahahaahaa!
ok, ligimene armastab.
hiljem jätkan.

Regina Spektor - Fidelity

Long live the king!

Tere.
Täna ma nägin Sõpruse sillal kolme idiooti, ei, lausa troppi, kolm väikest naga, kaks kiusasid kolmandat, üsna julmalt pealegi. teate milline viha mind haaras, aga ma neile ütlesin ja aga nad tahtsid mind mõnitada ja kui ma siis kenasti nende poole pöördusin, olid nad korraga segaduses, ega teadnud, mida öelda, see oli kuidagi kibedalt naljakas. Rahunesin alles hiljem, kui ma juba Tarusse oli jõudnud.
Praegu tulime Tiuu juurest, jõime teed ja sõime kaneelisaiu. sillal nägin Ukut, kes jooksis ja Efkat, kes tuli jupp maad taga pool, tegid mul tuju paremaks.
Koolis ma täna ei käinudki, hommikul oli hambaarst, kes saatsi mind veel röntgenisse ja siis ma käisin seal ja tegin veel passipildid ja apteegist tõin mingi suuvedeliku, mida arst osta käskis, siis oli mul nälg ja kui ma söömise lõpetasin oli igasugune võimalus viimasesse tundi minna ka mööda läinud.
Nujah, homme siiski kooli, ega seal ju midagi halba polegi, kuulsin et Park annab jutustada, ega seegi mind tapa, kunstiajaloo tegin ära, nüüd ei peata mind enam miski :)
Eile olime Juliuse juures, kella poole kaheteistkümneni välja, siinkohal meenus mulle Jääääre laul suurest lahkusest, mis algab sõnadega: "Kui aega saate, tulge minu juurest läbi, mis siis kui tornikell on löönud pool kaksteist..."
Tore oli igatahes, sõime ja jõime ja mängisime kaarte ja ajasime niisma juttu, muusikat sain jälle ühe plaadi jagu, vastu teen talle ühe plaadi Neil Youngi, kunagi küsin talt seda aafrika muusikaga plaati ka.
Jah, ja inimesel on silmadest näha kui ta tõtt räägib, aga mitte alati ei ole see lihtne.
Miks ma tahan, et kuningas kaua elaks?
Ma ei tea. Pikaealisus on mingis mõttes oma väärtuse kaotanud, ehk oleks seda siis õige soovida, sest ka kuningad on oma väärtuse kaotanud, oma võimu õigemini.
Ehk on see lihtsalt epitaaf autokraatiale, mälestus isikukummardamisest. Viimane ei ole ju kadunud, ma ei mõista...The king is dead. Long live the king!
Nüüd tuli mulle meelde Alenderi luuletus "To mr. lennon".
Asjad muudkui seostuvad ja seostuvad, nii võib omadega ei-tea-kuhu välja jõuda, samas, ehk polegi seal kõige hullem.
Ootan juba nädalalõppu, Tallinna ja Seebu juurde, ehk tuleks keegi minuga Kassinurme, ehk tuleks keegi minuga Tallinnas jalutama, ma ei tahagi kellegagi rääkida, vaikimine oleks piisav, ilusad silmad ja tund aega vaikust.
hingan ilust.
Nüüd lähen ja puhastan rotipuuri ära. kas keegi tahab rotti?
Nad elavad ainult kaks aastat, see murrab mu südame, elu on julm, tahan et Villu kauem elaks, ta on ju armas ja minu sõber.
Elu on karm, aga seeeest ebaõiglane.
Jumal kaitse kuningat ja minda ka, kui sa olemas oled, kui ei ole, well, siis mind eriti ei huvita.
Igavene suvi hakkab jahedaks kiskuma.
Kena elu jätku soovib teile Väike Päts e. Sillu.

Mõtelda on mõnus

Nüüd siis teise nurga alt, Ristikivi vist ütles, et alati tuleks tuua kaks vastanduvat argumenti, siis nad tõestavad teineteist ja samas lükkavad ümber.
ma teen kooki praegu, terve korter on õuna ja kaneeli lõhnu täis, ehk teen hiljem mõned pirukad ka kadu lasi jalga ja ma mõtlesun, et nüüd oleks tore midagi kirja panna.
Liisa ütles, et talle meeldib mõelda, ma nõustun temaga, aga ma pean selle ebasoovitatava mõtlemise all eelkõige silmas seesugust pikka juurdlemist ühe probleemi üle, mis hinge närib ja haiget teeb ja mida sa niigi juba kümne kandi pealt vaaginud oled. ehk siis isiklike probleemide üle pea murdmist. kui ikka asjade lahendus ei ole sinu teha, siis milleks närvi krussi ajada.
Iga inimene vastutab nii kaua kuni vastutamine on tema võimuses, maailma päästa ei saa laksust, selle nimel peab töötama ja alustada tuleb iseendast, oma mõtete vabaks laskmisest ja uutele ideedele avatud olemisest.
ohoo, kas siin nüüd loogika ka oli või kas mu mõte kohale jõudis, seda ma ei tea, aga ma olen üritanud ja seegi on positiivne.
Siinkohal tuleks rääkide enesetõhususest ja positiivsest sisekõnest, sellest saab lugeda HTG kodulehel olevate õppematerjalide alt, kui võtta lahti Anna-Liisa psühholoogia või õpioskuste kursus, kes parooli ei tea, võib minult küsida.
Hetkel on taevas üks suur pilv ja päike paistab selle alt, see näeb kena välja.
Parem kui mina, punasetriibulised põlvikud, patsid, sall ja triibuline kampsun, püksid sain õunaplekiliseks...hehee.
Aga mulle meeldib olla rõõmus boheemlane, see mõjub pühapäeviti hästi. ma loodan, et kui ma kunagi oma perekonda oman, siis nad kannatavad mu pühapäevatujud välja. ega ma neile valikut ei jäta.
Isa helistas, ütles et saun saab alles suveks valmis, niuts, tahan sauna.
Nüüd on õnneks ainult üks nädal kooli veel, lubasin nädala lõpus Seebule ka külla tulla, see tähendab et mind võib millalgi ka Tallinnas kohata, kui keegi mind näha tahab võiks teada anda:)
kuulan iiri muusikat, lavatantsu ajad tulid meelde, tantsida ei ole nii ammu saanud, viimati oli vist Riioniga Narva mnt. 89 koridoris üks lõbus ja pikk polka.
Eks ole üks mu unistusi minna Iirimaale ja see päris õige stepptants ära õppida.
unistused, jah.
Oleks nad tõesti see edasiviiv jõud millesse uskuda.
Nüüd kadus päike päris ära, tee on ka otsa saanud, ootan et kook juba valmis oleks, peaks seda ehk korra vaatama minema...nii, koogiga läheb veel jupp aega, uue tee panin keema ja kuna teie ei saa mulle praegu vastu vaielda, siis jätkan oma mulliajamist siin.
Näe, Tauri on online, ütlen talle tere ja küsin mis ta teeb.
oeh, vässu tuleb peale, teevesi sai just valmis, lähen teen endale tassi. Kohe saate ühe luuletusega ka pihta. aga muidu, praeguseks aitab.
Olge tublid, te oskate küll.
I belive in ya!

Hull pani särgi selga
ja läks värava taha
lume sisse
klotsidega mängima.
Mina läksin mööda ja soovisin:
"Jõudu!"
Hull vaatas mulle otsa
ja tegi imestunud näo.
(Mul oli pärast nii piinlik)

/Kaie Pajust/

Tadaa.
Sillu :P

Mõtle vähem, elad kauem

Kadi on ilmselt pannud üles üksikasjalise kirjelduse tänasest päevast, niiet ma ei hakka sellega vaeva nägema.
Oluline on mainida, et ma hakkan ronimas käima, kuigi mul täna kõik lihased valutavad, veel on tähtis, et arvestused said läbi ja et me läheme esmaspäeval Juliuse juurde.

Dani müts on minu käes, palun omanikul soovi korral mulle helistada.

See oli oluline info, ega midagi muud polegi olnud, Kaisa on praegu Tallinnas, mina ei ole, tüng, kas pole.
Aga küll ma jõuan. Sõime just, Kadi peseb nüüd nõud ära, siis ma lõpetan arvutiga ja lähen loen või joonistan, eriti mõnus on see, et mul on palju head muusikat, aega ja häid raamatuid, söepulki ja paberit.
Tõesti, mu elukõver hakkab jälle ülespidi minema.
Oi-oi, pean uurima, mis ajaks söögiraha tuli ära maksta, muidu käin jälle koolis ise näljast hullumas. see poleks eriti hea.
huvitav, kas see palsam, mille ma pähe panin tahab ka välja pestud saada?
Ma ei viitsi eriti, las olla, eks hommikul näe mis oleks mu juuksed on, igatahes nad lõhnavad hästi.
Ootan ikka veel lund, küll ta varsti tuleb, täna langes kogu aeg kollaseid lehti, see oli kena, kohe väga ilus. Mul on hea meel, et ma olen õppinud oma mõtteid välja lülitama, ma tunnen end paljju paremini, kõik on lihtsam, jah. Mõtlemine kahjustab tervist.
Ma leidsin oma vana kooli almanahhi üles, nüüd hakkan teid sealt pärit poeesiaga kiusama, ega luule tule tuulest, neis on ikka mingi sõnum ka sees.
Aga nautige, elu või mis ta nimi nüüd oligi.
Kalli.
Sillu

Kas mõttetut mõtet omades
on mõttekam mõtetest loobuda
või omaenese mõtet mõteldes
mõttest mõttetuks joobuda?

/Helbe Vaga/

Wallls inside and around

Pink Floyd - Teine müür
Vaatasime täna filmi, masendavat filmi, julmusest, ükskõiksusest ja sõjast. Nüüd ma olen veel selle mõju all, peaks hakkama õppima, aga ei taha veel.
toredaid asju juhtus ka, näiteks küsis Helmet mult, kus klass nr220 asub ja me kingime Beierile lilli ja Kerpale sain tõendid ära näidata ja kunstiajaloo õpiku sain, kuigi ajasin sellega pool Lutsu personali ringi sebima, neil ei ole ilmselgelt elu.
Ehk tegi see neile rõõmu.
Ilm on ilus, vihma sajab ja natuke tuult on, mul on koguaeg õues palav, aga kurk juba valutab veidi.
Teate seda tunnet, kui keegi tekitab teis tunde, nagu tekiks palavik, süda peksab ja sõrmed hakkavad värisema.
Mina tean
Raske on.
oi, eile olid lätlased tartus: alus, saldejums, jela jt.
ehk Agnes ja Di.
Õhtul käisime koos allyga saunas ja ujumas ja hiljem koos Träguniga Panges.
Majito on mu lemmikkokteil, tooge ämbriga.
Hetkel joon kohvi, teine tass täna, hea kohv on, tõsiselt, parajalt kange, koorega ja mitte liiga kuum.
Huvitav kas tal on mingi kahe kuu reegel?
Vahet pole.
On küll.
Aga mitte praegu.
Ma tahan õppida, see on lahe, kuidas see tahtmine minus elab, ometi ma ei tea, mida pärast kooli edasi teha, ma ei tea lihtsalt.
Ma ei taha jääda paigale, see on kindel.
praegu lõpetan, mõte jookseb kokku ja kohv on otsas.
Armastusega Annelinna paneelmajast, teie Sillu.

Bon appetit...

Hei, põrsakesed!

Mina jälle siin, teen parajasti süüa ja õppisin kirjandust, nüüd tuli mõte natuke siia ka kirjutada, oleks võinud seda juba varem teha.
ma käisin nädalavahetusel kodus, empsul oli ju sünnipäev, vabandust Liisa, et ma sulle külla ei jõudnud :(
Aga muidu oli lahe, meri on alles ja tormab mõnuga. Kohvikus käisin ka korra, Taimi oli seal, valmis mind kohe segi kallistama, see oli kena, segasin neile paar kokteili ja istusime niisama, keegi ei tahtnud end tormiga kodust välja ajada, aga mulle sobis.
Laupäeval olime linnas, bowling ja saun, ujuda oli mõnus, isa üritas mulle selgitada kuidas vee all võimalikult mugavalt kätelseisu teha, lõpuks sain aru ka.
Sõime, jah sõime.
pühapäeval tulin tagasi Tartusse, Karl oli ka õhtul meil, Kaisa tegi kreeka salatit ja me hävitasime suure kausitäie rekordkiirusel, hiljem istusime köögis ja tegime näidissöömaaja, see oli väga edumeelne kuni me ülemeelikuks läksime. Siis läks Karl ära ja me vaatasime Kaduga veel filmi ja siis ma jäin magama.
Täna pidin alles kella 12neks kooli minema, sain hommikul kauem magada ja köögis ahulikult kohvi juua, oi see oli hea!
Mõistsin, et minu ajakäsitlus on väga parmenideselik ja kahtlane, see mulle meeldib.
Nüüd ma tunnen et kõik kondid valutavad ja kõht on tühi, peaks minema vaatama, kas supp on valmis.
Vahuril peaks ka täna aega olema.
TAhaks minema, kaugele ära.
May it be a new chance.
ma ootan huviga.
näeme.
jooge piima.

Ma läksin su juurest ära ja taevas oli lehti täis.

Hei, lillekesed, mu pea valutab otsas, aga ma panen siia mõned pildid mis ma täna toomel tegin, õigemini ühe, sest minge parem ja vaadake ise, kui metsikult ilus seal on.
Peaksin veidi õppima, aga enne teen süüa ja siis joonistan, kui hiljem viitsin panen oma joonistuse ka üles.
Olgu nüüd kuis on, siin on natuke Toome loodust. Mingu teil kõik hästi, näeme:)

Lillelaps saab...kalli

Ega ta suurt midagi muud saagi, meil on siin just arutelu, kas osta endale 75eegu eest pornokanaleid või mitte. Jah, ja kui kedagi kodus pole saab Sillu ringi stripata, mis on tore.
täna jõudsin viimaks Tallinnast tagasi koju, sain seeliku ja kampsuni ja raamatu ja Muusa ja ajalehti ja kuskusi ja shokolaadi ja oliive...mmm!
Nüüd peaks magama minema, aga ma võtan veel hetke, olen vastik edasilükkaja.
Mõtlesin et ostan Juliuse juurde kaasa ühe pudeli Millers Mile'i Pinotage'i, mis on üks paremaid veine njaa.
KUMUs käisin, kena oli, eriti meeldis mulle üks valvuritädi, kes mulle Viiraltist rääkis ja uuris, et mis koolis ma ikka käin ja kuidas ma niipalju tean, tänan sind Beier.
Miks on nii et haridus ei tee harituks ja harimatu mats võib sageli ilmutada tohutut intellekti?
Mats ei ole siinkohal solvang, oot, see oli paha sõnastus, oeh, I failed.
Well jah, muide, ma õpetasin mingitele mootoriärikatele juustukoogi tegemist, nad olid päris vahvad.
Ja kui ema küsis, miks ma hääletan, vastasin talle, et ma olen idioot, siis ei osanud ta rohkem midagi öelda. Ehk, tõe rääkimine on alati parem kui valetamine.
Inimesed teevad pattu vaid seetõttu, et see on keelatud, patt on vale, patt on magus, patt on põnev, patusus on siivutu võõrus. Patt on vältimatu osa elujanust, ja olgem ausad tänapäeval ei mõtle enam suurt keegi, et ta teeb attu. noh petetakse, juuakse, valetatakse, selle kohta öeldakse nüüd pahe. Tuleb sõnast "paha".
Õõh, Jumal maksab mulle kätte, mind haaras allergiline aevastus...atsihh!
Kadi vihkab fundamentalismi ja ütleb et ma peaks lühema postituse kirjutama...
Argh, mu jalg sureb jälle, täna surid mul bussis üks jalg ja üks käsi ja ma mõtlesin et ma magan Tartu maha.
Trallalaa, ma olen nukker, sitt lugu küll.
Jah, kõik oli ilus, kui me koolitantsu tantsisime, oeh, ma olen indiviid, nii tore!
Kadu filosofeerib. Sillu on üksi aia sees.
Ma olen sündinud indiviid.
Mul on endast kahju.
aga mitte väga.
Ma armastan idiooti.
That sucks.
Well, näis.
Olge rahulikud.
Armas Jumal, tee mind rasvatihaseks!
Sinu, sillu.
P.S. Elu on ikkagi ilus.

"Kõigi teede pikkus ajas on võrdne"

Kas teate, täna tegi mu tuju heaks üks raamatupoe müüja, temast lihtsalt õhkus headust ja elurõõnu, ostsin talt Pärsia muinasjuttude raamatu, see oli kunagi üks mu lemmikuid.
Täna oli mul kirjandi kirjutamine, mis oli päris huvitav, ma pole ammu nii hullumeelset mõttetööd teinud, kui täna, ja lõpuks ma mõistsin, ma sain aru mida Ristikivi öelda tahtis! Jei.
Reedel siis teatrisse, homme on neljapäev juba...õpioskused!!!
Ja ühiskonnaõpetuse kontrolltöö, kui nüüd veidi vähem lustlikku nurga alt vaadata.
Vanaema oli täna siis, tegi meile kartulit ja teed.
Ma loodan, et Jassu saab masendusest üle, ta on tubli, tal on eesmärgid ja ta suudab töötada ja muidu tore olla.
Ahjaa, mu arvuti nimi on Robin, veidi gei aga äärmiselt atraktiivne, ta meeldib mulle väga.
Nüüd ma mõtlen et tahan teed, meega.
Ouch, mina aeti just juhtmesse, aga see on meil siin igaõhtune asi.
Tjah, homme pean ühe plaadi kaasa võtma, Juliusele tuleks ka ta plaadid ära viia, see oleks tore, saaks jälle malet mängida ja juttu ajada ja süüa saaks vist ka.
Nii, nüüd hakkab mu läpakas laadjat nõudma, aga ma lõpetan postituse enne ära, religiooniõpetuse praktikum tahaks ka tegemist.
"Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.2
Jah, ma olen ikka veel kerge kirjandi mõju all.
jätke endast ilusaid jälgi.
Austage kultuuri ja kirjandust.
olge tublid.
teie sillu

Tantsin, tantsin, tantsin

Salsa, Kaisa playlist käib ja pole midagi nauditavamt hetkel, kui juua teed, kuulata seda vabat ja õõtsuvat muusikat. Tartu tänavatel kulgemine on muutunud minu igapäevaseks harjumuseks. Hm, vesipiibujutud.
Haa!
Ma ei oska midagi kirjutada, oi-oi, homme on kirjand.
Loen LaVeyd ja vaimustun tema huumorist, tarkusest ja tõsidusest.
Minust ei saa ilmselt satanisti, aga ma hakkan nende vastu järjest suuremat austust tundma, pole midagi parata.
Reedel lähen Tallinna teatrisse, ema kutsus, järgmine nädal Saaremaale. Koju!
Räna tegelemise kirjanduse tunnis Krossi lulega, mina olin muidugi sillas, mitte keegi ei teadnud temast midagi, inimesed, miks te ei loe?
Njah, aeg on maas, mis ei tähenda et mul kiire ei oleks.
Aga siiski, aeg on maas ja lootust veel on.
23. oktoobril on hambaarst.
Jooge meega teed.
Teie Päikeselaps.

Lennukid viivad ka kõige patusemad taevasse.

Ally! Suur tänu et sa lasid mu patusel hingel lennata, see oli üks lahedamaid elamusi mu elus, ma luban et hakkan nüüd langevarjuhüpete jaoks raha koguma. Viimane postitus oli kuidagi liiga diip ja ma mõtlesin et peaks teile oma igapäevasest elus ka midagi rääkima..Nimelt teen ma mõnedel õhtutel kunstikoolis skulptuuri, see on rahustav, lisaks kunstile käin aegajalt (siis kui raha on) ujumas ja saunas.
Vajadus iga nädalavahetus mööda eestimaad rännata eksisteerib hoolimata sügise saabumisest.
Selsamasel hetkel valutab mu pea nagu segane, aga ma ei vähemasti rästikuhammustusega siruli. eks ta ole.
Nii palju on olnud ja lehed on ollaseks saanud aga ma ei oska seda nüüd kuidagi kokku võtta.
Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.

Neil hommikutel

Tere, mu head inimesed, ma amastan teid, te olete ilusad. Ma usun teisse, ka siis kui te enam endasse ei usu. Ma tahan teilt vaid usaldust ja austust.
Ma ei anna teile lubadusi.
Uskuge mind kui tunnete et see on vajalik.
Hirmu ei ole.
Ma pole prohvet ega hull.
Olen mina ise.
Kohtumiseni.

7Pean kirjanduse tundi minema7

Somewhere Over the Rainbow

Tartus näeme, raisk!

Hei-hei.
Sillu jälle siin, üle päris pika aja nüüd.
Sa tegid mulle haiget, sul oli ehk põhjust, aga see mis sa tegid oli liga julm. ja, häiriv on see, et tegelikult ei muutunud midagi.
Niiet ma olen endiselt omadega võrdlemisi tupikus.
Homme hakkan tagasi Tartusse minema, kotid on ka pakitud, plaadid ja pleier tuleb ära mahutada, isa ütles, et ta ostab mulle ehk läpaka, mis oleks iseeenesest äärmiselt vahva.
Ma saan nüüd elada rahulikult oma toas, üksi!
Hakkasin just mõtlema, et need riided ei mahu sinna ära, mis tähendab et ma pean endale mingid punutud kirstud sinna ostma, rott tuleb ka kuhugi mahutada.
Mis tähendab et ma elan siiski võrdlemisi kaksi.
Aga mu suur voodi on ainult minu...koos oma padja ja teki ja villase sõba ja muude asjadega.
Kas teate kui palju ma viimasel ajal vikerkaari näinud olen, need on nii lahedad, just tulingi õuest üht vaatamst, hetkel on taevas jälle pilvine ja uus vihm hakkab kohe sadama.
Mu tuba on kuidagi tühjemaks jäänud, ja pakitud kotid nurgas on millegipärast väga kutsuvad.
Liimisin enne siin oma matrikli nurki kokku, ma ei taha seda enam koolis näidatagi, ma ei saa aru, kuidas ma olen selle suutnud nii hullusti ära retsida.
Nii, Steffi juures oli lahe, alates sellest kui Jõgi mind poodi kandis kuni sellni kui ma istusin õues ja kuulsin kuidas mu telefoniäratus toas teada andis, et kell on viis ja ma pean bussi peale minema.
Ebling lülitas selle õnneks välja, tubli inimene.
Ja jälle sajab.
Vanaema matused olid ilusad, ma arvan et ma kohtasin ühte lahedaimat kirikuõpetajat üldse. Tema kerged killud automehaanika valdkonnast ja fotograafi hüüdnimi Operaator Kõps, tegid mu tuju palju paremaks.
Tegelikult ma ei salli matuseid, eriti fotograafe kes hullunult kirstust ja mustas inimestest pilte teevad.
Idiootsus.
matused peab ikka meldiv sündmus olema, chill, süüa peab ka olema. head lihapallid.
Aga, puhka rahus Sassi Olga, sa olid kange naine ja 93 aastat ei ole madal vanus.
Täna leidsin kapi pealt vanaema antud sendikarbi - kommiraha.
Laua peal on pipragaas, juukselakk, rahakott, matrikkel, hambahari, pastakad - kotipakkimise jääknähud.
Lõpetan hetkeks, pikemaks hetkeks, niipea minust ilmselt kuulda ei ole.
küll aga võib mind varsti Tartus liikumas näha.
Olge tublid.
Jooge piima.
Teie, Sillu.

Live and let die

Kas te olete kunagi näinud unes surma, enda või kellegi teise?
Mulle hakkab tekkima tunne et ma olen mingi ainuke friik, eriti viimasel ajal, eile nägin, kuidas üks mees sillalt enesetapu tegi, ja ausalt, me ei püüdnud teda eriti takistada, ja paar päeva tagasi nägin unes, kuidas ma sain surma, jälle.
See oli päris huvitav tegelikult.
ma pidin kuskilt Venemaa põhjaosast jala Eestisse põgenema (jabur ju), mul olid mingi õhulised riided ja ma jooksin paljajalu koos mingi teise mongolitšikiga.
Siis olid äkki vastas väravad kirjaga: "Tsehhi-Aserbadžaani liitvabariik." Selle all venekeelsed tekstid piiripunkti ja passi vajalikkuse kohta.
Minul oli ainult õpilaspilet, piirivalvur oli ukrainlane aga ta sai eesti keelest aru ja ütles, et laseb mu läbi kui ma ta vanaemale 500eeku viin ja talle 100 annan.
Oh well, olin nõus, siis ta võttis püstoli väja ja ma küsisin et jou, kas sa lased mind seljatagant maha.
Tüüp naeris ja ütles et tema ei lase.
Lahe.
Siis me läksime edasi ja korraga oli pime mets ja ees mingi plats, prožektoritega valgustatud ja seal olid mingid automaatidega sõdurid, kes kõik piiriületajad järjest maha lasid.
Aga meil olid kaikad käes ja siis ma karjusin et ou, jookseme sellele tüübile kaigastega peale. ja siis ma jooksin ja jooksin, ja tundsin et sain kuuli, selja tagant, vasakule poole, ja siis ma surin.
ma olen varem ka unes surnud, kuuli ja noa kätte.
Ja alati on sama tunne, nagu külm ja kuum vahelduvad, siis käib mingi plõks, kus teadvus on hetkeks väga selge ja siis tundub nagu vajuksid sa mingisse pehmesse pimedusse, see on kõige pimedam pimedus üldse. Samas, nagu, su vaim või asi jääb püsti, ning siis nagu vaataks kõrvalt kuidas su keha kukub.
Ja siis ma ärkan üles, või algab uus uni.Viimane kord jätkus uus unenägu Londonis, metroojaamas, mina ja mu hiiglasliku batuudi moodi kohver.
Pole ime et ma imelik olen arvestades neid unenägusid.
See selleks, aga te võiks öelda, kui olete ka unes surnud, sest tegelikult see paneb mind muretsema, et see ei ole vist väga hea.
Nii, täna me lähme sauna, kaks tundi mõnusat lebo ja homme koos Kadiga Tallinna.
mu toas on hetkel kaos , sest ma ei tea mida selga panna ja kaasa võtta ja ma pean need asjad ka üle vaatama mis ma Tartusse viin.
oeh.
ma olen väsinud.
Ehk on mul veel midagi öelda.
Ahjaa, me läheme kadiga pärast jõule Saksamaale, Taurile külla. It is gonna be fun, I guess.
Peab hakkama raha kokku hoidma.
Olge tublid, ma ei jaksa rohkem mõelda, see on väga kurnav ja lõpuks ka tappev tegevus.
Elu ongi üks pikk enesetapp.
Vikipeedia on lahe ja Axl Rose on lahe ja NDE-d on ka huvitavad.
Vot, harige ennast.
Lehvitades, teie Sillupiiks.

1960-1990

Vahel ma tahaksin oma arvuti aknast välja visata, näiteks nüüd, kui ta suutis kokku joosta siis, kui ma olin just postitusega lõpetamas.
Tehnikat ei saa usaldada, värdjas.
Kuid, ma kuulan hetkel midagi, mis on hea.

man, don't tell me about love and peace
or that the Joneses have a handgun
pointed at me
don't tell me to just say no
i'm an addict, i say don't let me go
whatever happened to sex drugs n' rock n' roll?
now we just have AIDS crack and techno

Guns n' Rosesi versioon, kuulan ja kuulan.
Don't take drugs.
Ausalt, kui keegi minu lähedastest peaks hakkama narkootikume tarbima...ma ei tea mida ma teeks.
Niiet, palun, isegi kui te endast ei hooli, siis minu pärast.
Et üks väike tüdruk kurvaks ei saaks.

Kas teate kui ilus on praegu see päike mis kasevõrast ja pilvedest paistab? terve taevas on pilvine aga tema paistab. Ma olen lummatud.
Täna oli tööl hea, töö on üldse hea, tahan sügisel ka tööle minna. Kohvipoiss tegi mu päeva rõõmsamaks, mitte otseselt, aga ma tundsin ennast õnnelikumana, kui nägin inimest, kes tundis heameelt et sai meie kohvikus ola, Saaremaad avastada ja seda nii siiralt, ta võib olla hajameelne, aga ta on õnnelik sellena kes ta on. Ma austan teda selle eest.

Kuhu minna, kui minna ei ole,
mida öelda, kui öelda ei ole?
Seisan kaldal ja kallistan ennast
enne kui läheb mu laev

Inboil

Enne kirjutasin terve luuletuse, teist korda ei jaksa, aga see salm on ka kõige olulisem, vist. Kunagi kirjutasin sellest essee.
Ma arvan et ma lähen nüüd õue, ei enne teen isale koogi, ma lubasin.
Ta tuleb õhtul Norrast tagasi.
Sometimes I think, i was born too late.
Üldiselt - valet aega ei ole olemas, on vaid valed teguviisid.
Ikkagi mõtlen ma vahel nii.
Nägemiseni.
Teie päikeselaps.

Eksisteerides

"Summer of 69"
Muusika on kõige imekspandavamalt hea asi mille inimesed avastanud on, muusika on tugev, muusika on imeline, ta muudab maailma, ma armastan teda.Tegelikult on "Under the weather" nii ilus lugu, et mul on hea meel et ma ta lõpuks leidsin.
Mida ma täna tegin?
Alguses olin tööl, aga ma tulin sealt ära, sest vaikne päev oli, siis võtsin tolmuimeja ja olin umbes pool tundi tubli ja koristav.
Kui ema koju tuli, sõime, seejärel haarasin ma ratta ja oma muusika, küünlad ja tikud ja läksin Tornimäe surnuaeda, mis on üks minu lemmikuid siin lähedal, seal on palju mu sugulasi ka.
Olin seal ja lamasin vanavanaema haua kõrval, mõtlesin neist inimestest kelle mälestused, kui mingid värelevad sosinad ja kogud ümber minu heljusid, väsisin neist, süütasin siia-sinna küünlaid - vanatädile ja vanavanaemale ja vanaonule, ühele võõrale, kes võis ju vabalt ola mu sugulane ka.
Siis sõirsin tagasi koju, mõnuga mööda tammi ja Orissaarde. Just jõudsingi, olin hiljem natuke kohvikus, kuulasin Dagöt, jõin siidrit ja mõtlesin ilmaelu üle järele.
Nüüd olen kodus ja väsinud, tahaks merre mina, aga siin laamendab sinivetikas ja ma ei saa lihtsalt niisama rattaga paadisillale sõita.
Mis siis nüüd saab?
Ülehomme saan juuksurisse, ma loodan et Marinal on värve, kääre ja palju häid ideid, sest mulle meeldib kui ta improviseerib. Kaotada pole ju midagi.
Hm, Belgia softrock - päris meeldiv.
Päike on veel kõrgel.
eile öösel olime Kaduga koos Orinõmme ja Liigalaskma vahel, kiige peal, kuulaisme Kosmikuid ja jõime õllet ja jõudsime järeldusele, et me oleme ikka täitsa erinevad ja tegelikult on nii lahe, et me sõbrad oleme, ja neiks me ka jääme, ning et mul on lahedad vanemad, kelle moodi ma natuke olen ja et meil on veel aega.
"Et meenutada tallle, õnne mis tohutu, on aega leida tal veel..."
Kas te teate, et "Summer summarium" on nii kurb laul?
Minu jaoks on, sest ma arvan end kuulvat sealt kogu ühiskonna pimedust, pahesid ja hoolimatust, võltsi ja valusat.
Ja mul on kahju.
Oscar Wilde "Dorian Gray portree"
Üks minu lemmikraamatuid, minu voodis, eile ostsin.
Ma tsiteeriksin teile Nietzchet, kui ma teda lugenud ei oleks, aga ma selle asemel lõpetan nüüd, emps tahab ka netti.
Ja temagi on vaba moos vabal maal.
Olge tublid.
Nautige seda mis suvest veel alles on. Olgu ta teie vastu helde ja armuline.
Teie, surmväsinud Sillu.

Sillu on Pehmu, Pehmu on loll :(

I fucking miss you.

Nirvana - Something in the way

Ma ei tea veel, mis värvi on mu armastus...

Tere, olen nüüd nädala aega vaikinud, teate, ma ju puhkasin vahepeal. Aktiivselt muidugi.
Esmaspäeval läksin Tartusse, õhtu Pirol koos toreda seltskonnaga, kellega polnud ammu koos istunud. Natuke õllet ja hea meeleolu.
Hommikul ärkamine Urus, teadmisega, et kino on maha magatud, koos Seebuga läksime pärastlõunal Kadrinasse hääletama. teisipäeval peamiselt magasin. Lõpuks viis üks poolakast rekkamees meid Kdrinasse ära.
Seebu juures sai süü!
Ma ei tea miks see nii oluline on, aga lapsed ju kirjutavad alati esimese asjana sellest, mida nad reisil olles sõid. meil oli värskeid kartuleid ja salatit ja teed. Väga mõnus.
Vastu ööd läksime jalutama, ma panin surnuaia juurde ühe küünla (nüüd on mul uusi tikke vaja, mingeid mis ei ole läbivettinud).
Ja siis olime raudteel, seal oli hea, kõndisime ja ootasime rongi liikumahakkamist, kütuserng, tundus lausa otsatu, midagi ilusat temas polnud, ometi, rongid meeldivad mulle ja raudtee ääres käimine on kuidagi meeldivaks harjumuseks saanud. Igatahes see kolakas sõitis meist lõpuks mööda, see oli kergelt sürr, kuidas autotuled sähvisi kütusetsisternide vahelt ja foor piiksus ja vilkus. ja tähed taevas olid sama rahulikud nagu enne ja pärast.
Kolmapäev algas Guns n' rosesiga ja hommikusöögiga ja jätkus Paidesse, sealt Pärnusse (peatus Minizoos ja matkapoes - pipragaas) ning lõpuks rekkaga Tallinna.
Nagu ikka ei olnud meil öömaja ette valitud, alguses oli plaan olla Karya juures, aga siis ma helistasin Robinile, et küsida, ega ta linnas ei viibi ja ta mainis et me võiks sama hästi tema juures ööbida.
as the matter of fact, Karya ema oli haige ja Robini nägemine tundus rõõmustav, olime nõus.
Siis tsillisid Seebu ja Sillu natuke hadeses ja sõid ja Sillu sai õlle ja siis läksime me Balti jaama et trolliga Õismäele sõita. peatuste äraarvamine oli päris meelelahutuslik.
Robini juures oli mõnus, hea ja rahulik, kurb ka, oligi selline nukkerrõõmus õhtu. Istusin hulga aega rõdul ja vaatasin tähti ja olin lihtsalt nukker. EmoSillu.
Aga ma sain seal pead pesta!
Hommikul äratus kella kaheteist ajal, magasin kehvasti, natuke kohvi ja siis ära, et Karin linnast kinni püüda.
it was nice seeing you.
A, siia karjun, et Joru on lahe kass, ta on ülimalt apaatne volask, kes viskab end siruli kui ainult natuke sügamist ja pai saab.
Aga tal on heatahtlikud silmad.
Karini saime kätte juhuse läbi Kaubamaja väljapääsu juurest, siis olime Hessus, fast food in slow motion - nämm.
Otsustasime Paidesse hääletada, mida me ka tegime.
paides Pirogovi ei ole, krooksu ka mitte, ausalt, ma infopunktist uurisin, kui mõnusalt õllet juua tahate jääge tartusse. Aga Paides on päris mõnus kohvik kus sillu endale topeltespresso tellis, mille peale müüja omadega segaduses oli: "See on ju kõige kangem kohv!"
" jah, sellepärast ma seda ju tahangi."
Hea kohv, kange...mmm, kofeiin.
Siis lasime Paidest jalga, tartusse muidugi, olime Pirol ja Manna juures...mäluprobleemid, nägin oma klassõdesid...chill. Ahjaa, Nuki, siis viimast päeva poissmees, kurtis oma kurba saatust, nüüdseks juba abielus, kui keegi teda laupäeval Jaani kirikus nägi- võib teada anda.
Reedel sain uuesti Kariniga kokku, Kaduga ka, olime Creppis ja sõima, mõnuga head toitu.
Läksin kella poolekuuese bussiga koju, Saaremaale.
Nädalavahetus oli tööl, Eku viimased tööpäevad, päris tore oli.
Muide, pannkook maasikajäätise ja shokolaadiga on alati hea.
Täna käisin esimest korda maniküüris - nii mõnus.
Tegelikult tegi asja mõnusaks meeldiv muusika ja vestlus. ausalt, ma tundsin ennast niii hästi ja nagu ta mulle ütles, siis maniküürjal oli ka hea meel minuga suhelda :)
Nüüd kui töölt koju jõudsin, leidsin vanaisa tegemas õunamahla. See on tore igasuvine sündmus, mis on kerge sügisehõnguga.
võtsin kruusi, lasin mahlal tassi voolata, jätsin kingad koju ja jalutasin mõnuga päikese käes ühe väikese ringi.
vaba laps.
Vot, minu nädalased tegemised, lühidalt, nii lühidalt kui sain. Muide, ma käisin enne Tartusse minemist Pöide kirikus, mis oli minu üllatuseks lahti ja kompenseeris kõvasti mu sninaväntamisvaeva (okku ring u 22 km)
Mulle need õhtused rattasõidud istuvad, ma tegin ühe pildi ka, ma lihtsalt ei suuda seda kohta näitamata jätta, samas on ta minu jaoks liiga tähtis, et sees pildistada. Seda on raske seletada, mulle tundub nagu oleks see paik minu vastu lahke.
Aga teie mu pisimutukad, olge tublid.
olgu teil alati südames midagi sooja mille najal kurbusest üle saada.
Ma arvan et ma olen õigel teel.
Head õhtut.
Teie seebimullibeebi (sillu siiski).

Mõnes hetkes on midagi erilist

Pöide kirikus seistes, üksi, tajudes selle koha püha rahu ja erilisust, tänades maailma selle võimaluse eest. Esimest korda Sind suudeldes, tühjas ja luitunud bussipeatuses, maas rohu sees vedeledes ja varvastega kõrsi katkudes, langevat tähte silmates, tuulde karjudes, vihma ja kõuemürina all läbi linna joostes, kassipojale silma vaadates, lumesajus Tallinna vanalinnas kõndides, istudes üksi ja kahekesi sadamasillal, ärgates kõige kallima inimese kõrval, üle hulga aja head shokolaadi süües, öösel sametisse merevette sukeldudes, lainte vahus tormates ja kõhuli kukkudes, toomkiriku katusel seistes ja tundes kuidas tuul kergelt jalust kõikuma lööb. Istudes, vaadates kuidas Sa ringi jooksed, õues hommikukohvi juues, olles, olles vaba, kuid mitte üksi. Iga kord elu intensiivsust tajudes tunnen ma, et See ongi See.
Ainuke tõeline põhjus miks elada.

TAHAN VÄLJA!!!

Kadil on õigus, ma hakkan ära pöörama, ta ütleb, et ma olen täiesti mingis omas mullis, muust ajast ja ruumist väljas, et ma olen kuri ja okkaline ja et ma mossitan ja et ma ei jälgi üldse mis ümberringi toimub.
Ja ma tahan nüüd välja. Kui ma Saaremaalt ära saan, ehk siis lähevad mu mõtted ka eemale, ehk jäävad nad minust siia maha, kui vaid nad ei saaks üle mere mulle järgi tulla. ma ei jaksa nõnda.
läheksin Tallinna ja Tartusse, lihtsalt puhkama, põgeneksin.
Ma tean, et ärajooksmine on nõrkadele, aga ma ei tahagi tugev olla, mul ei ole mingit mõjuvat põhjust, ma mõtlen, et kaotada ei ole ju suurt midagi, vaid võita.
Ma tahan enne minekut leida üles selle kassipoja, kes mind küünistas, ata oli armas ja ilusate selgete silmadega, annaksin talle natuke vorsti või midagi.
Muide, Karl jõudis ka Saaremaale, mängib praegu väiksematega kaarte.
Ma lähen sõidan rattaga ja püüan ema veel moosida, ta tahab et ma tööl oleksin.
Eile nägime me langevat tähte.
You know, it means you can make a wish.
Ma loen Nipernaadit, kadu ütleb, et ta on minu moodi, see on kummaline, ma ei usu et ma nii hea olen.
Kuigi, Nipernaadi meeldib mulle, ta on vaba, ta rändab ja ta aitab inimesi nii, et nad isegi aru ei saa.
"Moondance"
Kunagi tegin ma sellele loole mõttes koreograafia.
Ma vist hääletasin siis Mäolt Paidesse.
See oli lahe. mulle meeldib luua.
Muide ma pildistasin oma märke, aga mul pole praegu vajalikku juhet et neid üles panna, igatahes on mul neid mingi 9.
Nirvana, Kiss, The Clash, Muusikasõber, Rock, Anarhia, Nr. 1. ja veel mingid.
Need esimesed viis on mu lemmikud. Rocki märgi sain Adilt jõuludeks, aitähh Adi.
Keegi ei räägi minuga, mul on vestlused lahti, aga kõik on vait, samas, nagu eku ütles, et ma olen väike värdjas, siis pole ka midagi imestada.
Tegelikult on Eku tore, ta rahustab mu närve, sest temaga võib vabalt natuke plõksida, ilma et selle eest nuga saaks või midagi.
Ja ta aitab alati kui on vaja nõusid pesta or something.
Nüüd ma lähen ja uurin kas Kadi viitsib minuga mööda metsa rattaga sõitma tulla ja ema otsin ka üles, äraminemisejutt tahab veelkord rääkimist.
Vaba moos vabal maal.
Mina oskan moosi keeta.
Natuke peaks veel harjutama.
Kunagi saab minust tippvanaema.
See oleks päris rõõmustav.
Kena õhtu jätku.
Teie, Sillu.

Don't you cry tonight

It is one sad post now, just, right now, i can't hold back tears. I don't know why. But, they just come, so I'm crying and cleaning my room and listening to music. And i'm not sure if i'm going to Curu's birthday party.
Hea küll, midagi lõi mu peas korra selgeks, ma lähen mängule, muidugi, ma ju tahan teid näha ja ma pole ammu saanud mängida, aga kauemaks, ma ei tea. Nuuskan nina. Zewa on lahe. Reklaam.
Ma parem ei kirjuta rohkem. õhtuni.
Sillu

Austan Stiilseid Olendeid Grupp

Pealkirja põhjust ei oska seletada, mulle lihtsalt meeldivad olendid, kel on stiili. Tegelikult oli algselt tegemist vist austusavaldusega pingviinidele, kes on ühed minu suured lemmikud.
Mis viimasel ajal toimunud on?
Eile õhtul haras mind meeletu soov jalgrattaga sõita ja kuna ma tegutsen sageli instinktiivselt, siis olin ma üsna ruttu sadulas, võtsin kaasa fotoka ja pleieri. Kõrvaklappidest kajas Metallica ("Loverman" - magnifique!) ja silm püüdis leida sobivat ohvrit keda jäädvustada. ma ei tea, kas te olete kunagi vändanud mööda teid, millest on alles vanad mälestused, ajast mil te veel väikese rattaga vanemate kõrval tolknesite. Need rajad on kuidagi kummalised, silm otsib tuttavaid pidepunkte ja kõrv püüab eristada koerte haukumist. Ja siis on pilvede vahel korra natuke päikest.
Samal hetkel oled sunnitud siunama suuri kruusakive, mida keegi tarkpea on teel olevate aukude täiteks kasutanud. Nojah, kõrvad on muusikaga höivatud ja silm otsib koera, kes mäletamist mööda peaks sind iga hetk kannast naksama tulema. Ja siis pole ime, et aeglasel kiirusel ratas kruusahunnikus omatahtsi liikuma kipub. Ja siis sõidad sa sissse viltusest väravast ja möödud tühjadest lautadest, mis lapsena kuidagi kummituslikud tundusid ja kus kunagi oli ka seenekasvatus, nagu algklasside perioodist meenub. Mööda lautadest ja kraavidest, autoromudest, väravatest välja asfalteele - nõukaaja kingitus. Metsa vahel lookleb sile asfalt, edasi viivad rattad ja juba väsivad jalad, maanteel pööre paremale, tagasi koju.
Nii ma sõidan, õhtuti ümber oma koduse aleviku. Soovin et mul oleks parem fotoaparaat, et saaks neid hämarusepilte teha. Soovin, et mul oleks alati keegi aktiivne ja rõõmus kaasas, kellega neid retki jagada. Koera kahjuks igale poole võtta ei saa, eriti neile teedele, mille läbimisest on alles vaid tuhmuvad mälestused.
Oli see nüüd väga nostalgiline? Vist küll.
Praktilisemate asjade juurde naastes, siis tegin ma täna kooki, kodus, sest mul oli vaba päev, homme on ilmselt ka, siis saan ehk oma toa koristatud ja vahest veel midagi. kook on lihtne teha, kahjuks mina seda maitsta ei saanud, sest selleks ajaks kui ma õhtul tagsi koju jõudsin oli see otsas. niuks.
Aga ma panen siia üles nii pildi kui retsepti, siis saate kodus katsetada, kui tahtmist ja aega on.
Sul on vaja:

• 4-5 muna
• suhkrut
• jahu
• margariini
• soola
• miksrit
• kaussi
• õunu või marju või moosi või improviseeri
• kaneeli (kui valid õunad)
• küpsetuspulbrit (saab ilma ka), selle segad jahu hulka.
  
• lusikat
• kahvlit
• ahjuvormi (selle koguse juure su 30cm läbimõõduga)
• ahju
• mikserdusnõud
• pajalappe

Nii, alusta sellest, et võta margariini, umbes 150g ma arvan, tegelikult peaks sajast ka piisama, ja hõõru see suhkruga vahule (see on kontimurdev töö, kasuta meestööjõudu, minu kahjuks polnud).
Kasutada võid lusikat, või ka mingit pudrunuia. Seejärel eralda munakollased valgetest (mina löön muna katki vastu kausiserva, kui tahad võid noa appi võtta), munakollased pane vahtu löödud margariini juurde (see näeb välja nagu või ja suhkru segu), munavalged mikserdusnõusse.
Nüüd kääri käised ülesse, võtta jahukott vasakusse kätte ja puista kogu kupatuse peale jahu, parem käsi vajuta julgelt taignasse ja hakka sõtkuma, lisa jahu ja sõtku senikaua kuni taigen muutub ühtlaseks, ei jää enam käte külga ja seda saab palliks vormida.
Võta vorm ja lükka taigen selles ühtlaselt laiali, kata põhi ja servad (u 3/4 kõrgusest). Vaata et põhi oleks ühtlaselt u poole sentimeetri paksune. Torgi kahvliga põhja sisse auke.
Pane vorm ahju, 200 kraadi juurde, küpseta kuni taigen enam nii taigen pole - on pealt pruunikaks läinud. Siis võta põhi välja ja lapi sellele õunaviilud kihiti kaneeli ja suhkruga või marjad vms.
Nüüd võta mikser ja munavalged, lisa munavagetele veidi soola ja veidi rohkem suhkrut (tark kokk hoiab munavalgeid vahepeal külmkapis). Aja munavalged tugevaks vahuks, minu ema ütleb, et vaht on õige, kui topsi tagurpidi keerataes midagi välja ei valgu, üldiselt on asi õige, kui vahust saab tornikesi vormida, ilma et need kokku vajuks.
Tõsta munavaht kogile, seda on lusikaga hea natuke laiali ajda, ilusam on, kui seda väga lamedaks ei määri. Siis pane kook uuesti ahju, sedakorda umbes 150kraafi juurde.
Kook on valmis, kui munavaht on pealt helepruun.














Kasuta alati koogi ahjust väljavõtmiseks pajalappe!
Sedasi, tehke vahel süüa.
muide, ma olen täna ja eile rõõmus, sest, olen. Haa!
Homme ehk ka.
Nad võivad ju öelda, et lootus on lollide lohutus, aga mulle ta päris meeldib. Ja jumal kaitsvat lolle, lapsi ja joodikuid ja mina olen natuke neist kõigist.
Tahan juba Kassinurme hiide.
Tunda selle koha puhast ja sooja energiat.
Olge tublid, hoidke ennast.
kalli.
Sillu

Tühjas teadvuses on igavene üksindus.

Alustame kõige pisemast, see siin on siis minu rott, kelle nimi, nagu te juba teate on Villu. Ta on lahe väike elukas, ta sööb palju ja närib mõnuga. Tal on aktiivne eluhoiak ja positiivne suhtumine toimuvasse. Ta ei kurda ega tüüta kunagi. Tal on selged silmad mis peegeldavad tema rotihinge nii hästi kui suudavad. Ta meeldib mulle.
Selle pildi tegin ma kevadel Rannus, seal on selline tore bussipeatus, kuupäev peaks olema kuhugi 25nda aprilli kanti, tõenäoliselt 4 päeva varem või hiljem, pigem varem. Olime seal koos perega, Kadu oli ka. Alumine pilt on tehtud seal samas, oli palju võililli. Ma käisin paljajalu asfaldil, tegin võililledest pärja ja pildistasin ennast ogaraks.

Ja nüüd on möödas enamik suvest ja selle mõne kuu jooksul on mu elu kahel korral pea peale pööratud, ja nagu ütleb araabia vanasõna: mis on juhtunud kaks korda, juhtub kindlasti ka kolmandat korda ja mis on juhtunud ühe korra, ei juhtu enam kunagi.
Kerge vasturääkivus? Juhtub.
Vaatasin eile "Seitse aastat Tiibetis", mis oli hea, lausa köitev, oot, ei see oli üleeile, igatahes, olen pärast seda lugenud ühtteist erinevate religioonide kohta. mulle sobib, lugemine. Laua peal on lahti "Nipernaadi" ja "Ameerika jumalad". Sain täna oma rolli ka kätte, ma arvan, et saab huvitav mäng olema.
Kuidagi olen suutnud täna oma emotsioonid kõrvale lükata, see pole meeldiv, aga on oluliselt lihtsam. emotsioonitu, kalk, kuid tugev.
Inimlikkuse hävitamine on kergem kui loomine või taastamine, ma natuke muretsen sellepärast.
Nagu tüüpiline eestlane, kes muretseb endale asju, teeb muretaignast koogi ja kaunistab selle murelitega, et mureperioodil võtta oleks.
Ma olen külmetunud, tahtsin ujuma minna, aga kurk valutab ja pea on ka uimane. hommikuti ei taha üldse tõusta. Unenövabrikust hallid uned tulevad. Unenäguteta uni on kergendus, samas, on minu unemaailm küllaltki inspireeriv - kaasakiskuv ja mitmepalgeline.
Hea küll, ma ei taha, et te end lugemisega tüütaks või väsitaks.
ma kuulan Kosmikuid ja vaatan Gorillaz'i videosid, need on ilusad.
Tõepoolest.
Armastus päästab maailma.
Head ööd.
Teie, ...

Kui kasevõras on päike peidus.

Tegelikult on minu toas suvel alati õhtupäike, niiet, kui ma praegu klaviatuuri kohalt pilgu tõstan, paistab ta mulle otse silma ja olenemata sellest kui kurb ma olen, ta suudab mind alati naeratama panna.
Kuulan "Patience"' i, see tundub hetkel kõige parem. Gorillazit tõmbasin ka natuke, isa sai ka juba jaole, lubasin talle ühe loo mälupulga peale panna.
Me käisime üleeile kitsepiima otsimas, suutsime tekitada mõningast segadust Tumala külas, ja õhtu lõpuks jõudsime omadega sauna baari. Istusime seal Kaduga ja jõime üle pika aja lihtsalt Rocki, nii ajaviiteks juttu ajada oli tore ja lihtsalt kuulata, kuidas orissaare olematu ööelu mööda kulgeb.
Nüüd olen vist külma saanud, eile pärast sauna oli juba selline tõbine tunne, täna on pea terve päeva valutanud, ma loodan et ehk ei löö palavikku üles. Sest haige olla ei ole mul nagu tavaliselt aega. tööd on ja sünnipäevi ja üldse, päevad kaovad kuidagi ruttu, ilma et neis suuremat sisu oleks.
Nüüd ma regan ja maksan Curu sünnipäeva mängu ära, pool kostüümist on mul ka praeegu seljas, ma loodan, et mul väga külm ei ole ja ma loodan, et keegi hea inimene mulle telgi pea kohale annab, või lõkke ääres seltsi pakub.
Näis.
All we need is juat a little patience.
Teie, ajaruumis aeglaselt hõljuv ja oma maailma parandada püüdev, Sillu.

Vikerkaareinimesed

Tere, ma olen tagasi oma Eestimaa tripilt, mis oli üldiselt positiivse tooniga. Ma tahan kohe tänada JussiSin'i, kes päästis minu eilse õhtu ja seda toredat horvaatlannat, kellele me kindlasti Zagrebisse külla läheme. Tänud ka Melianile, et ta meile Tallinnat näitas ja öömaja andis. Ja üldse,, tänud.
Kärtsile ja sellele autojuhile kes meid öösel Viljandisse viis ja Laurile, kes laulis ja Karinile, kes meiega kaasa seikles ja Varesele, kes meid Türil ootas. Ja perekond Leele, Sibellele, kitsepiima ja lahkuse eest, loomadele, olemise eest ja Olllile.
Ja Minizooo tüübile ka.
Kadi lubas oma blogisse kaardi panna, niiet ma meie marshruudist pikemalt ei räägi. Mulle meeldis Pärnu Minizoos, ma oleks tahtnud sinna pikemalt jääda. ma sain Tartus korda aetud kõik orgunnimist vajanud asjad, ma sain Tallinnast kõik vajalikud kingitused. Ma sain korda mõned suhted. ma esitasin näitemängu, mille eest ma Oscarit tahaks. Ma sain närvishoki. Ma ei suutnud keskenduda ma tahtsin nutta ja karjuda, ma tahtsin ainult üht, ma ei mäleta midagi peale segaduse ja hirmu ja üksilduse.
Ma tahaks et see üle läheks.
I'm here, but you are not.
I don't want to act, but, being with you is worth it. Seeing you is worth everything I have.
Ma tahtsin teile rääkida sellest, ki imelised on vikerkaared ja et Tallinnas on Vikerkaare bussipeatus, et esimesel õhtul Tartus nägin ma oma toa aknast Vikerkaart ja...me oleme vikerkaarevärvilised inimesed. Isenäolised. Rainbow people.
Ma ei saa üksi hakkama, kummaline, kaksikloomuse eripära.
Viimane oli vale, vabandust.
niisiis.
Ma lähen nüüd rattaga sõitma. See on hea.
Öösel on ka tore rattaga sõita.

Ei tede poisid mede poiste vastu soa...

Ma ei tea

Ma ei tea veel pooli puid ja maid
või kuidas moosi endasse saab komm
või üledoosi pomm
mis silmapilguga võib muuta elulood

Ma ei tea, kas Shnelli pargi kojameest
ta naine "Shnellipühilaseks" kutsub veel
ja kas ka täna supi teeb
mis aurab leel kui katab lastele

Ja keset pruuni talve, mis on nii lohutu
su naeratus on valge heihoo heihoo...
et meenutada talle õnne, mis tohutu
on aega leida tal veel heihoo heihoo...
Vastu tulevad, mööda lähevad
inimesed ja hetked lähedad
suud soojad ja laulud kähedad heihoo heihoo..
kilileiba sööb estofiil mõnuga
kõiki verbe ei tea sest ja sõnu ka
Valli baarist läeb kalli ja tänuga heihoo heihoo...

Närviline valgus
kõlab käsk nagu lask: üht peab uskuma - vaid üht
peab uskuma, peab uskuma, üht uskuma mind
uskuge mind!

Ma ei tea, miks mantlihõlma takjatena
raamatuga pähe pekstud nägudega tädid
kõrva räägivad
ja lunastuse ristipuudest määgivad

Ma ei tea, miks need surnujumestaja tehtud
üleelusuuruses portreed
mu linna vahel vahel ripuvad
seal keskalleel, kus koerad situvad

Kummaline valgus
Täna teleka ees, õhtul kõik see mees
kui lõppen'd uudised
sest täna näidatakse vaikust!

Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad
ma ei tea, mis värvi on su armastus
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad...

Natuke Dagöt jälle. Ja tõesti, vastu tulevad, mööda lähevad, inimesed ja hetked lahedad.
Mina olen nüüd Taanist kodu jõudnud, ma olen paremaks ja targemaks saanud. mul oli tore, tore oli öösel tantsida kuni jalad enam ei jaksanud ja laulda hääl kähedaks ja avastada võõra linna tänavaid ja hoida korraks käest ja lõpuks lehvitada veel. Ja päikeseloojangul praami peal ning piiridel passi otsides ja Berliinis ringi lipates, metroo mürinat kuulates, trakse ja tasse ostes, süües ja juues, näha elu ja aja kulgemist. Ning vahepeal võtta hetk kiirtee ääres, istuda ja lihtsalt olla. Ja Poolas Varssavis kaubanduse keskel kukkuda sülla võõrale ja kõnelda loomadest toreda müüjaga, proovida kleite ja valida, valida.
keldi rist on mul kaelas.
Otsin praegu netist ülikooli, kuhu minna. Ma olen kuidagi väsinud Tartust. Ma olen väsinud ja ma tahan minna edasi, sest nii on õige. Mitte kunagi pole ma saanud vastata kindlalt "jah" kui keegi on küsinud, et kas ma jään Tartusse ja võibolla on asi selles et see polegi õige. Ma pean mõtlema ja hoolega valima.
Homme aga lähen ma mööda Maarjamaad uitama, Viljandisse ja Tartusse ja Tallinna, kerge kõrvalepõige Raplamaal. Ma arvan. Kummaline, aga süda ütleb et oleks vaja. Ja südamehäält peab kuulama.
Ma olen viimasel ajal imelikke unesid näinud, ma olen vibuga inimeis lasknud, ma olen vaadanud kuidas vares mu käe peal istub ja ma olen näinud naeratusi.
Ma loen praegu "Ecce homo"'t ja see meeldib mulle, tahan millalgi Jungi lugeda, ja Elioti
essesd. Vajan harimist.
Meil on muide jänes ka nüüd. ta on küll ainult suveks, aga ta on lahe. Peaksingi minema ja talle ühe pai tegema. Tikrid on ka vist valmis.
Mis teha kui kuhugi poole nii tugevalt veab, et vastu panna ei saa. ma arvan et ma teen õigesti.
Head õhtut, pisimutukad.
Siduge saba külge lehve ja tantsige, tantsige, tantsige, kuni jalad veel kanavad.
Teie Sillu.
Siiralt.

Pärast päeva kõrkjapuhmaste sees.

Ära anna tõotusi,
vandeid pole vaja
armastan sind niikuinii
raiskad vaid mu aja...

Petad mind ja valetad
su truudust ma ei taha
ja võltse lubadusi neid -
su hinge valeraha.

Tõotusi ja vandeid ma
ei hakka sulle andma
sest oma õlul iialgi
ei suudaks ma neid kanda.

Kaks patust inglit mõlemat
koos naerdes käime alla
ja sillad taga põlevad,
on Maailm meile valla.

Kunagi ammu-ammu kirjutasin, aga millegipärast näib see praegu päris hästi sobivat. Võtke kerge kibedusega.

Üles-alla, juuksed valla,
taeva servalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Mis ma kulla kutsele
oskan ikka kosta.
Pole ilmas varandust,
mille eest mind osta.
Kuld on külm ja hingetu,
pole mõistust meelel
kõval kullast asemel
pole laule keelel.

Ja ongi nii, et maailmas vaid ilu hoiab mind. Täna muide, kohtasin Helenit ja Tiinat, sai natuke juttu aetud ja eks näeme veel, on sõpru, kes on nii lähedased, et isegi tuhanded kilomeetrid ja aastad ei saa hävitada seda usaldust ja hoolimist, mis meie vahele kunagi tekkinud on. Hea seegi.
''''...nii üksildane, kohati. Ja omet, ilu ründab mind kõikjal.
Näiteks üleeile, kui ma tammi peal istusin ja loojuv päike, paksude pilvede alt mulle sileda vee peale kullast tee tegi. Oi, ma tahtsin siis mööda seda rada kõndida, nii sirge ja ilus, otse minule suunatud, nagu oleks ta mulle vaid loodud. Olin ju mina see, kes nägi, kuidas päike pilvede alt välja ronis ja lõpuks uuesti kadus, siis juba veepiiri sisse
Mina vaid istusin ja naersin ja hüüdsin maailmale, kui suur on minu rõõm sellest ilust. Ja ühe kivi võtsin kaasa, alati võtan, kui tal on mulle midagi head meenutada.
Homme, läheme me Taani, tantsima ja ilma avastama. Vaba, vaba!
Veel aasta koolis käia ja siis tuleb otsustada. Rabarock kuulub kindlasti plaanidesse.

Katkend Vennaskonna "Kosmosesügisest"

Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel
Ja siinsetel nurmedel siinsetel teedel
Meid tõesti ja tõesti siis näha ei ole
Meid enam ei olegi siin

Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti
Me läheme sinna kus raha ei kehti
Me läheme sinna kus puudust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist
Ja lahkume üldse siit ajast siit skeemist
See tunne on helge see tunne on kole
Meid enam ei olegi siin

Me liigume tähtede tagustel teedel
Ja siis sellel lõikuskuul siis sellel reedel
Meid siin ega sealgi siis tähtsust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Siis meetrite valguse ja aastate taha
Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha
Me läheme sinna kus muresid pole
Meid enam ei olegi siin

Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Meid enam ei olegi siin

Vahel on nii, et mõned read lihtsalt vasardavad peas, päevad lähevad mööda, aga peas karjuvad sõnad ei vaiki. Nii on nendega siin. "Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole..."
Ma olen ikkagi vist hullumeelne. Ma mõtlen nagu väike mutrike maailma sees ja samas tunnen, et võin olla kasvõi kogu maailma suurune, olla vabam, vaba kõigest. ja siis näib, et ma ikkagi kardan kukkuda, mitte haigetsaamise pärast...ma kardan et ei suuda enam kunagi tõusta.
Ja ometi...hirm on ainus asi mida karta, sest hirm teeb nõrgaks. Te teate, et ma vihkan hirmu, abitust, saamatust ja lollust.
Ja julmust ning ebaõiglust, pole midagi hullemat arast jõhkardist. Kes on muide reeglina ka loll.
Ning ma armastan...jah, armastan: armastust, ilu, vabadust ja headust.
Kõiki neid nende tugeval ja ehedal kujul.
Päikeselapsel on maailmas ülesanne ja see on päikese jagamine. Ma mõtlen, et see vist on mu kohustus, aga vahel ma ei jaksa ju. Keegi peab rõõmus olema, keegi peab maailma paremaks tegema, vahel piisab ühest naeratusest.
Kuid nii raske on kurba naeratust rõõmsaks muuta.
Muide, Tumala mäe peal olevat kitsed, ma püüan sealt läbi käia ja piima saada. Ehk on lahke pererahvas.
Nüüd siiski head ööd teile. Ma püüan homme enne minekut veel miskit öelda. Kuid ärge millegi parema suhtes lootusi hellitage, kui see siin.
Samas, loota tasub alati, sest lõppude lõpuks on ju alati võimalus ja suurimate soovide täitumisele aitab kaasa kogu Universum.
Kenasid unesid.
Teie Päikeselaps.

On päevad pärnalõhnalised

Kuigi praegu tuleb õuest kerget suitsuhõngu - keegi naabruses kütab sauna. Suvi lõhnab ja ma hingan seda aroomi sisse kui hullumeelne. Suve laps, ei saa midagi parata.
Eile oli üks juhtumisi täis päev...alates sellest tegelikult juba, kui Tauri üleeile Laasu väravaposti sõitis....tjah, we survived our first car crash...and the second one too. Nimelt tulles tagasi Tuhkana rannast...tegi lahtine kruus ja Rannamaantee kurvid meile paraja ehmatuse ja veidi rohkem kahju autole. Igatahes, hirmuitav, aga võib öelda, et õnnelik õnnetus, nagu Liisa ütles: "Nojah, kõik on elus".
Me ju suurt viga ei saanud, ehmatus ikka ja auto saab terveks ja eks me ka kunagi mööda Euroopat sõitma läheme. Nagu ma ennegi ütlesin - eluõ petab.
Aga Tuhkana ranna lained!!! Teate,, ma andsin kõik väärtusliku (telefon, ketsid, päikesprillid, pusa) rannale ja lippasin karjudes merre, siis ma kukkusin ja siis polnud ka enam vahet. Meri kees ja lainetas ja lained käisid kohati üle pea ja jalad läksid alt, mererohi ja liiv oli igal pool - ja me naersime ja naersime, karjusime, jooksime, hüppasime, lasime merel endaga mängida, või pigem vastupidi. meri mängis meiega ja meil ei olekski väga valikut olnud. Lõpuks ronisime me muidugi välja.
Teksad jõudsid täna kuivana pesumasinase, pluus jõudis sinna eile.
Vaimustav elamus oli.
Täna käisin linnas, ajasin asju...telefoniasju...urr. ei olegi tahtmist rääkida, nüri tegevus oli.
Siis veel tantsisin õhtul, home lähen ka. Mariilt sain kingad. Seems like everything goes one, is it good or bad, some things just have to happen.
Aga teate, ma lõpetan praegu, lähen ja vaatan ehk midagi, lõbusat (meenutused....Lustileid, Lõbulemb, Rahuleid, Ihalemb....mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele...).

Hommik käes, siis silmad lahti, õhtu käes - siis sulgeme.

Tule mu poole
kinni hoia, ma tõmban ta pingule
köögis on toole
kõik mõnusalt istuma mahume
Kõik on nii värske
kala, juurikad, sõbrad ja silmavaade
sõnumeid järske
üksi elutoas las jahub telesaade

Köögis on hääled
köögis on lõhnad, mis koeragi hulluks aa'vad
pikemalt jääme
lauda, sest täna siin kõik kõigest aru saavad
töö teevad ära
vein mõtted ja tunded ja Karjalainen
hommikul väga
nii vara tõusma ei pea me, naine

Teeme
süüa me teeme
süüa me teeme
püüame, teeme
hüüame: tee veel!

Me Toiduklubisse alati tulla võid
kui su silmist pliidile võtta saab tuld.

Ja ma kokkan, ja tantsin ja töötan ja sõidan rattaga ja süüa ei jõua, ja lobisen Maasilinnal Kaduga, pükstest ja eluolust, joon aegajalt siidrit või õllet, loen harivat ja vähemharivat kirjandust, joonistan, kui jõuan, suhtlen ja olesklen. Ja tahan kitsepiima, mida mul kusagilt võtta ei ole. Ja Pöide kirikusse Rannapi kontserdile lähen ja Taani sõidan, 15ndal nimelt. ja täna ei abiellunud, tegin pulmarahvale hoopis kringleid ja olin üldse oma 10 tundi jalgade peal. Kuulan muusikat, veel ja veel. Kirsid muide said otsa. Plaastrid küünarnukil ja sõrmedel, ma oskan end pidevalt vigastada. Istun tulise panni otsa ja suhtlen.
Meie seltskond on ju kohvikus nii meeliülendav.
Natuke igatsen Tartu ja vabaduse järele, maanteede ja tanklate järele ja selleks ma ju praegu raha kogungi, et minna, õige pea.
Ma õpin, sest elu õpetab ja muutun, sest maailm on liikuv ja paigalsesi on pimedus, mis ei tee midagi paremaks.
Ahjaa, meres on ahvenaid, viimati saime vanaisaga oma paarkümmend kala. Suitsuahven on ülihea.
Aurora amici musae est.
Võib-olla.
Viri oves sunt?
Mõned kindlasti.
Aga mitte kõik.
Ja nende teiste terviseks võib vahel veidi juua.
Et pliidile silmist võtta saaks tuld.

Ilu

"it's hard to stay mad, when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... "

Ma lugesin Riioni blogi ja jäin vaatama katkndit "American beauty" lõpust. Ja mulle tuli meelde, kuidas ma armastan vaadata lendlevaid lehti, kuidas vahel ongi nii palju ilu, et see haarab sind täielikult endasse. Kuna mu arvuti ei ole minuga sõber, siis ei saanud ma siia seda videot üles pandud, aga ma leidsin tsitaadi.
Mul on siin laua peal hetkel Juhan Liivi luuletused, sain need 16ndaks sünnipäevaks oma vanematelt. Ja muule meeldib Liivi lugeda, valjusti, peast, merele ja oma headele sõpradele. Ma käisin eile mere ääres, üleeile ka, ajasin temaga paa sõna juttu. Ta mäletab mind, see on hea. Ta on minu kõige lähedasem sõber ja samas, ma ei saa teda kunagi täielukult usaldada, selles vist ongi meie suhte võlu.
Ma olen kummaline, eile käisin koos teistega pärast jaanitule tegemist udus kõndimas, öösel polegi nii pime, kui sa mööda õue käid.
Ma tunnen et ma ei oska midagi ette võtta, ma ei taha midagi valesti teha, enam mitte, trahan saada paremaks, aga ma ei tea kust alata. Ma teen tööd, koralikult ja püüan olla oma sõprade vastu hea ja oma pere vastu ja loomade vastu ka.
Muide, Villu on minuga nüüd leppinud ja laseb ennast rahulikult süles kiusata. Peangi minema talle linnast millalgi toitu ostma.
Ma ootan äikest, hommikul ju peaaegu oli, aga siis läks jälle eemale. ma armastan kõueilma, kunagi, kui ma olen vanem, hakkan ma mööda maailma sõitma ja äikest ja tornaadosid jahtima. nad on ilusad, need loodusjõud, millele inimene vastu ei saa. nagu Pöide kirikki, neis on ürgne ilu, mis ei peitu niivõrd õrnuses või välises korras. neis on kaose iidne võlu. Mingi konks, mis paneb neid armastama ja kartma.
Nii palju on olnud tööd, nii palju on külalisi, nii palju on mõtteid ja õnneks nii vähe aega e tneisse ära uppuda.

Viimne võimalus
Juhan Liiv

Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,
ja kaunidusest viimne kaunis,
hääst viimne võimaline hää
ja naiselisest õrnem õrna
ja võta valust viimne valu -
ning kannatuse viimne katse! -
Mis lõid sa selle tule süles,
see tõstab sind ja teisi üles.

Jälle ma tsiteerin. Ja ometi on need sõnad ju õiged.
Teate, ma armastan oma kodusaart, see on imelik tunda, kuidas sa tajud maa olemasolu või puudumist ja kuidas sa tunned, et oled osa temast. Ma mõtlen, et kas see on midagi mis levib veres aegade algusest saadik või on see lihtsalt mingite eelarvamuste najal kujunenud tõde.
Mul on kõneaeg otsas. (Jälle ma hüppan ühelt teeamlt teisele. oeh, oleks vaja, et keegi mind taltsutaks, need kes on "Väikest printsi" lugenud, saavad aru, mida ma mõtlen. Muide, Aina sai minu essee eest A, jei)
Ja ma pean midagi oma pangasjadega ette vtma, et rahad ühele arvele saada.
Ma püüan siia nüüd veel midagi öelda.
Et usun, loodan ja armastna,
Kusagil on päike ka, kuigi, ega äike paha ei tee. kõik siin maailmas on suhteline.
I can be here tomorrow but my dreams may not.
Head õhtut, pisimutukad!
Sillu

Two months happiness...The End.

I'm sorry.
I had it all. And I lost it.
Losing everything.
Hurts.
Thank you for all the knowledge you gave.
Friends?
We'll see.
Tears don't help.
I think I must keep going.
Let's see what the future brings.

"Üksi ma veel, kõrtsilaua taga..."

Villu on puurs, ehk ta sealt välja siiski ei mahu, ta on ilus ja lahe, minu rott - minu Villu. HAA, ma ütlesin, et ühele loomale ma veel Villu nimeks panen.Miks ma alustasin tsitaadiga Silveri laulust?
Aga sellepärast, et tänu sellele laulule oli mu sünnipäev just nii suurepärane nagu ta oli.
Ma natuke kirjeldan siis seda toimunud sündmust.
15. juuni õhtul kell 23.58 oli mul masekas, ma jõlkusin telklas ringi, olin kõik tuttavad ära kaotanud jne.
23.59 istusin telgi ette, lasin avada ühe oma õlledest ja läksin eemale teise telgi ette istuma. Sinna saabus u 2 minuti pärast Villu-nimeline tore inimene Premiumiga.
Istusime seal ja ajasime juttu ja siis ma mõtlesin, et polegi nii hull olla, siis tuli Marit ja me läksime kõik koos Jäägermeistrit luutima.
Marit hülgas meid ja Sillu-villu tiim chillis edasi, leidsime karja toredaid inimesi, mulle kingiti sigarette ja igasugu pahna, millest enamiku ma laiali jagasin, alles jätsin luukerepilgakommi pulga, selle eest, et ma telkide vahel magasin ja nilbe võtmehodja rõnga. ma loodan, et tüüp kes selle mulle andis leidis oma girlfriendi üles.
Igatahes, mina ja Villu olime edukad, õigemini, mina ja manna, sest Villu kadus vahepeal ära, oh ell. Me Mannaga leidsime Gunnari ja Timi, kes meile Jäägerit andsid ja GC-le kutsusid ja siis hakkas seest soojem ka.
Manna kukkus igatahes magama. mina kohtasin veel mingit põlvitavat punkarit ja Ergot, kes, olgu ta tänatud, pani ette idee, et võiks teise laagrisse minna.
Ja jalutan seal teises telkalas ringi kui kuulen, et keegi laulab Silveri laulu, kohe lippan ja kõigun sinna poole ja leian toreda seltskonna inimesi, kellest komel-neljal on kitarred, jei.
Istun maha ja hakkan juttu ajama, nimdest jäid mulle meelde vaid mõned, aga see polegi oluline. Igatahes kinkis Silver mulle õhtul padja, või noh, hommikul, kuikülmaks läks. Ja ma lasin seat koos tundmatu padjaga jalga. Mõnus padi oli.
Järgmisel õhtul viisin ta tagasi, ja sain vastu sünnipäevalaulu, nüüd ma pean Illimari tänama. See oli tõesti midgai sellist, mis mu megamõnusale sünnipäevale punkti pani.
Folgil ehk näeme.
Öösel magaasime Kaduga mäe otsas, õues. ärkaisn selle peale, et vihma sadas näkku, tõmbasin magamiskoti üle pea ja suikusin edasi, aga siis tuli Kadu ja lükkas mind üles, et vihma sajab ja ei saa magada. Chill.
Läksime kohvikusse kohvi ja saiakeste järele. Siis lasime Järvakandilt jalga, Ohekatkule. Pesema ja magama :)
Rabarock oli mycket kul. Muidu Ohekatkul olla, natuke tööd teha ja palju rohekm puhata oli ka hea, väga hea.
Mehed on naljakad. aga see on teine teema.
;)
Hinded ja muud kooliasjad sain ka suht korda, mõni õpik tuleb veel leida, raamatukogutädi on ikka vahel ingel küll ja nuh, Kerpa on sella võrra hullem nõid.
Life goes on.
Minu avaliku blogi postitus lõppeb siinkohal.
Head ööd mu kallid.
Hoidke ennast.
Ahjaa, üks Liisi Ojamaa luuletus mis mule elie kummitas.


Ootasid mind nagu kesteabmis imet Sa
Siiski Su aknad on nyyd juba pimedad
Wäsinult kurwana ronisid magama
Mina ei jõudnud Su yxindust jagama
Mina ei jõudnud Su nukrusi riiwama
ennast & Sind oma naeruga piinama
Homme ma tulen siis joome end sigadex
nikume neljax & naerame ribadex
Tegelikutl no minu tuju hulga parem, millegi pärast see luuletus jäitas mind. Tjah.
olge õnnelikud. Minu pärastki.

Mul on kirsimahla:)

Tere, meil on vannitoas torud katki ja me otsime torulukkseppa, on teil mõni välja jagada?
Tegelikult tahtsin m atänada HTG õpetajaid, täna kui ma Ristikivi ja Pisi-Pungaga rääkisin sain nii palju häid emotsioone. Mul on hea meel, et meil on koolis nii palju toredaid õpetajaid.
Veel tänusid Tiina Pluumile ja Toomas Jürgensteinile, kes on ka suurepärased pedagoogid.
Küllap ma jõuan neid veel tänada.
Varem polegi niisgugust tänutunnet olnud, aga täna oli mul nii hea meel, et saan HTG-s õppida.
Vahurit nägin linnas, see oli ka positiiivne, polnud pikka aega kokku saanud.
Lubasin talle millalgi helistada, et natuke juttu ajada , et teada saada mis on juhtunud vahepeal.
Kool hakkba lõppema, mul on vist veel paar õpikut viia ja paar hinnet võtta ja paar allkirja ja ühel aktusel olla, siis kaon siit linnast.
Jaanipäeva olen ilmselt kodus.
Europeade särk on mul voodi peal, kui ma kodus olin, sain natuke tantsida ka Tauri õpetab.
Kohvikus olin tööl, sellega saab edaspidi terve juulikuu kinni olema.
Mis polegi nii halb.
Ainult pisut.
Talit nägin täna, tal on kool päris läbi vist, näitas mulle kutset linnapea vastuvõtule. Ta on geenius, tark ja tubli inimene.
Aga olgu siis, siinkohal tervitaks veel Karinit, kes minu lõunaid lõbusamaks muudab, rääkides mulle oma tegemistest.
Jah, küllap ma kirjutan veel.
Nägemsieni, Sillu.

Tadaa...

Tere, mina olen Sillu ja ma olen muusikasõltlane, ma lihtsalt ümisen kogu aeg, kui ma muusikat ei kuula ja muul ajal ma püüan seda kuulata ja siis ei suuda ma enam lõpetada ja jään selle pärast kooli minevast bussist maha või mõnele kohtumisele hiljaks või kaotan oma sokid kuhugi. Ja mind paneb imestama, et naabrid ei ole veel virisema tulnud, sest me kuulame muusikat kogu aeg, kui me kodus oleme. Kahtlane. Ma arban, et mulle oleks ravi vaja.
Ma peaks varsti magama minema, aga mul on veel füüsika õppimata ja see tuleb ära teha, vähemalt sain essee valmis. Homme on kehalisse ka vaja minna ja hommikul pean ära pakkima need asjad, mida tahan vanematega Saaremaale saata.
Jah, mu pere on Tartus, mulle päris meeldib, sain täna hästi süüa.
See ei ole muidugi kõige olulisem. Neid on lihtsalt tore näha ju. Pealegi nad hoiavad mind ja muretsevad ja emps küsib igasugu huvitavaid küsimusi mu elu kohta ja ma tunnen end päris heatujulisena.
Daah, mu jalg sügeleb...see ei ole tegelikult eriti oluline fakt. Aga ta sügeleb sellegi poolest, on alles tropp...ja oma jäsemetest võiks ma pikalt rääkida.
Aga ma ei tee seda, sest on uneaeg. ja kes see minu mulisemist mingitest kätest-jalgadest ikka nii väga vajab.
Jag vill tala svenska men jag är dumma, en dumma flicka.
ma ei mäleta enam eriti häti rootsi keelt, mis tuletab mulle meelde (see ei tundu loogiline), et ma pean homme Ristikivi üles leidma ja ajaloo kt kohta küsima ja kehalises ka käima, hm, ma vist mainisin seda kehalise osa juba.
Vabandust:)
Oot, ma lubasin Oliverile, et ei vabanda...hästi, seda ei olnud, aga ära ma teda ka ei kustuta, tähendab, ei kustutaks...deem, see on nagu Montemarosoga.
Nii hea et kusagil on keegi, kes mind kasvatab. Erlessa on ka selle üle rõõmus.
Niiet päris hukka ma ei lähe.
Aitähh.
Sinu Sillu.

Ma pole zoofiil, aga loomi armastan küll.

Tere juuniõhtut.
Sillu on jälle netis ja suhtleb ja püüab midagi kirja saada. Nädalavahetusel olin jälle Raplamaal, käisin seekord häälega, suvine Eestimaa on ilus ja kuigi Türil oli tüütu passida oli lõpuks hea Oliveri juurde jõuda. Selline hea kodune on seal Ohekatkul. Reedel koristasime kitsede maja ära, laupäeval oli Raplas väike loomanäitus, minust sai boaahistaja, ta on lihtsalt võrratu, tahan endale ka madu:)
Õhtul sain kitse lüpsta, harjutamisega võib minust ehk isegi asja saada ja natuke kasu olla.
Muidu oli ka mõnus, jõin end jälle kohvist ogaraks ja sain värskest õhust mürgituse. Kahe nädala pärast uuesti.
Pühapäeval tulin tagasi linna ja leidsin õitseva jasmiinipõõsa, käisin Curul ka korra külas ja hankisin oma ajalooõpikud sealt. Täna oli proovieksam, päris põrumist vast pole, aga ülemäära hästi ka ei läinud. Peaks Pluumile esseed kuidagi ära andma, Jürgensteinile teen ka täna ühe.
Riion oli ka Tartus. Riion teeb ikka oma energilisusega tuju paremaks, samas olen ma niigi õnnelik.
Tiiul olin täna külas, sõin ja jõin teed ja ajasin juttu, sain teada, et emps peaks homme siia tulema, püüan talle helistada millalgi. Rahaline kriis on suht käes, tuleks see raha juba ära, saaks inimese moodi elada.
Kuigi, ega hullu pole, natuke paha, et ma kaotasin bussi kuukaardi ära, mis sest, et ma enamasti jänest sõidan.
"sakutab end kõrvust"
Olen hetkel Guns & Roses'ist sõltuvuses. Jei.
Hea küll, ma praegu lõpetan, lihtsalt palju on veel teha ja kirjutamine nõuab keskendumist.
Olge tublid ja hoidke ennast.
Teie Sillu.

Rainy day people

Tere.
Ma olen õnnelik.
Ma plaanisin küll oma põhimõtted üles panna, aga ma teen seda teine päev, sest see peab olema põhjalik, aga ma olen täna juba hullumoodi palju kirjutanud ja mul on veel vaja füüsikat õppida.
Nüüd ma tahan, et hakkaks äikesevihma sadama, sest see on ilus ja ma saaksin minna rõdule ja proovida pildistada. Taevas on juba paljutõotavalt pilvine, ehk sjaba öösel ka.
Mul on sõpru, kes oskavad mind rõõmsaks teha, vahel piisab sellest kui na dmulle sõnumi saadavad või kummikarusid pakuvad. Nüüd tuligi mul kummikommi isu....oi-oi, pean enne ühtteist poes ära käima.
Ma olin nädalavahetusel kodus, seal oli hea, tegime kooki, mis ei näinud esinduslik välja. Aga pimedas kannatas täitsa süüa. Ma olen vist kofeiinisõltlane, mis tuletab meelde, et ma olen täna ainult ühe tassi kohvi joonud...tahaks veel.
Just a perfect day...
Muusika on imeline. Täna käisin lisaks koolile ka taarat ära viimases, läksin Annelinna keskusesse, sest kõik teised kohad olid juba kinni. Nägin seal Roskilde rockfestivali plakatit ja mõtlesin, et ehk peaks nädal aega varem Taani minema. Aga ma tean, et ma ei lähe.
Nirvana - Something in the way
Oh tuleks nüüd vihma, siis ma lippaks õue.
Jei, ma saan essee eest natuke raha, nüüd pean veel Jürgensteini ja Pluumi jaoks ka kirjutama ja vene keeles jutustama ja siis peaksid hinded korras olema.
Peaaegu.
Fking Tagged...ummistab mu postkasti, peaks need junkmaili alla panema.
Hea küll.
Praegu on elu ideaalilähedane, eks näis millal ta mulle sitta hakkab keerama (vabandust väljendi pärast), aga varem või hiljem teeb ta seda niikuinii.

Väljas oli juuni, pärnad tilkusid mett
Paljajalu asfaldil

Välgulilli õitses, pilved kallasid vett
Paljajalu asfaldil

Ühel päeval hoidsin sinu kahvatut kätt
Paljajalu asfaldil

Põlevad mu pihus sinu silmad ja suu
Linde jõgi peegeldas

Persona non grata

Täna oli korraks selline tunne, istusin Shakespeares ja mitte keegi ei tahtnud koos minuga teed juua. Võiksin masenduda aga pole tahtmist, pealegi on õues puud õites ja see on juba midagi mida vaadata. Ma nüüd mõlen, et lükkan kõik oma msni vestlused kinni ja lähen õue veel või hakkan õppima. Mitte et ma teiega rääkida ei tahaks. Ma olen lihtsalt inimestest natuke väsinud. Kuigi, kui keegi viitsiks minuga raudtee äärde tulla oleks päris lahe.
Ei nüüd aitab, kodu on igav, tüütu ja masendav. Tahan välja. Teised mässavad Simsiga, varsti saab kool läbi, jei!
Ok, ma tulen millalgi tagasi ja ütöen mõne mõistliku asja.
Ahjaa, ma olen näitleja, püüdke vahet teha, kas ma mängin või mõtlen tõsiselt, tegelikult, lihtsalt nautige elu. Ta on selle ära teeninud.
Armastusega, Sillu

Klaaspärlimäng

Tühi ruum, saal, parkettpõrandale kukuvad miljonid tillukesed klaaspärlid - krabin, nagu sajaks rahet. Milllegi pärast tahan ma oma mõtteid panna just sellisessse situatsiooni. Mialee tuleb varsti siia. Oliver oli siin ja läks täna ära, aga ma omastasin ta kampsuni, mis on soe ja mõnus. Veini on ka natuke, ja õppimine ootab köögis, nagu eilegi.
Ma hakkan nüüd korralikumalt jälle koolis käima, see on hea lubadus.
Täna hommik oli kummaline, sürrealistlik, ma olin natuke kurb, aga rõõmus ka, kuidas saakski pikalt kurb olla, kui välku lööb, müristab ja kallab vihma.
Ja siis, pärast füüsika tööl põrumist sadas vihma, lausa kallas ja ma jooksin õue ja kõndisin ja narsin ja inimesed, kes mulle vastu tulid naeratasid mulle, ma ei teagi kas selle pärast, et mina rõõmus olin või vihma enda pärast:)
Eile nägin ma oma head õpetajat Tarmo Kannikut, juhuslikult Ruunipizzas. Tore oli juttu ajada, ma poleks uskunud, et mõni õpetaja tõesti oma õpilasi ka pärast kooli mäletab, aga näe, mäletab küll.
Ma mõtlen, et ma tahtsin nii meeletult palju asju öelda, sest teate, nii palju on juhtunud.
Näiteks on Apollos luuleraamatud Mais 10% odavamad.
Ja ma kipun inimestele ja loomadele meeldima, nad ei vihka mind vähemasti ma ei tea kedagi, kes mind vihkakas.
Kui keegi on, võib teada anda.
Oi-oi.
Huvitav kas ma teen nüüd õigesti...
Näeb, muide, maod ja sisalikud on laheda, tahan endale ka ja küllap saan ka.
Heihoo, mul on juhe. Tartu on ilus linn. Vihma sajab, mulle see meeldib.
Ma võin vahel hommikukohvi teha ja nõusid pesta.
Kadul oli sünnipäev.
Kõik on võimalik.
Muide, ma ostsin Inboili luulekogu "89"
See on lahe.
Pikk postitus, aga lühike ka, vastuoluline.
Raudtee on lõputu, vabadus on ülim aadetest.
Me oleme head inimesed.
Teie veidi, väga, segaduses Sillu.

...ja seotuna jään üksi palati.

Nii, see siin on Alaska Malamuut, ma armastan seda koeratõugu, no vaadake, ta on lihtsalt niiii ilus.
Ma olen nüüd juba kolmandat päeva kodus, tegelikult küll plaanisin täna kooli minna, aga hommikul lihtsalt ei jaksanud end õieti köökigi vedada, ilmselt on asi madalas vererõhus.
Natuke häiriv, sest ilm on ilus, ehk läheb veidi aja pärast paremask ja ma jaksan end liigutada, sest õues tundub hea olevat.
Koristama peaks ka, ma arvan, et püüan seda ka natuke teha.
"...you can like the life you're living, you can live the life you like..."
Tõepoolest, milleks viriseda, kui renamus asju on niikuiniii minu teha. Nüüd ma vaatan natuke korteripakkumisi, ehk saaks midagi normaalsel hinnaga üürida.
Oeh, kortereid ei ole, päris peldikut ma ka ei taha, niiet tuleb loota ühika peale. Mingi koha ma endale ikka leian.
Nüüd ma võtan kätte ja koristan.
Näeme veel.
Sillu

Vihmavaikus

Ühendasin nüüd kõlarite asemel klapid arvuti külga ja kuulan neid paari lugu, mis Manna mulle saatnud on, klahvide klõbin kajab vastikult läbi, aga ma elan selle üle.
Kummaline, et keegi seda blogi vahel ka loeb, mina ausalt öeldes ei loeks, ta on selline igavapoolne ju.
Soovin palju õnne kõigile, kellel täna sünnipäev on. Tahan öelda, et õues on kerge kevadvihm ja et Emajõe ääres on juba talutav istuda ja lobiseda ja vesi läheb ka varsti soojaks. Ning üldse on olemas meeletult palju häid inimesi ja asju, mis muudavad maailma paremaks.
Täna näiteks tegi Seebu mu tuju heaks, saates mulle ühe sõnumi.
Iga kord kui keegi mulle midagi ilusat ütleb, muutub mu maailm natuke paremaks ja Lillelapsel on lihtsam päikest endas hoida ja naeratada.
Koos Mannaga sai täna mööda linna ringi käidud, raudtee ääres ja mujalgi, päike paistis ja Manna maja ees oleval kirsipuul on õied lahti. Vana põlenud jaamahoone õhkab ikka veel kerget suitsuhõngu, rong sõitis meist mööda, naeratav kampsuniga mees lehvitas mulle ja Suudlevad Tudengid helkisid öises laternavalguses.

Homme on päev.
Koolis läks täna kehvasti, aga küllap ma suudan lõpuks jälle end joonele ajda, raamatud peaks ka ära viima ja leiba ostma ja oeh, mul on homme õhtul ju teatrisse vaja minna ja Tiiule peaks sünnipäeva puhul lilli viima, ehk Kadi läheb, sest pärast etendust tahan ma lihtsalt linna olla, istuda, astuda ja ehk ühe kohvi juua.
Ma tahan, et te oleksite õnnelikud, ma tahan ise õnnelik olla.
Head ööd.
Teie Lillelaps.

Kus on su tiivad, mis meeldisid nii minule?

Kuulan jälle Jäääärt, see on tänases õhtus üks positiivsemaid asju, Manna saadab mulle head muusikat, see on ka tore. Ma pole ammu nii vihane olnud, kui täna, vihkan, vihkan, vihkan....kurat!
Aga elu läheb edasi, homme on jälle esmaspäev, täna tulin koos Mannaga Kadrinast, häälega, me sõitsime 9 erineva autoga, see oli väsitav aga lahe. Pealegi sain ma ühele tee ääres olnud hobesele pai teha, Manna tegi sellest pildi ka. Panen selle vb siia lõppu üles.
Täna käisin jälle teatris, Chessi vaatamas, tuleb tunnistada, et minu meelest oli see jama, ehk oli asi ka selles, et ma sain reedesest Hüppajate etendusest nii vaimustava elamuse.
Üldse on asjad viimasel ajal kultuuriga seotud, reedel käisin ka kunsti vaatamas, Johannes Saali maalid, andekas kunstnik. Eriti meeldib mulle tema Juhan Liivi portree.
Mis meenutab mulle, et täna hommikul tsiteerisime me Mialeega teineteisele Liivi.
Ta luges mulle luuletust: "Kes meeldida tahab". Panen selle siia üles.

 Kes meeldida tahab

Kes meeldida tahab, peab roomama
"jah" üteldes "ei"peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja tänama!

Peab kandma lõpmata palju veel,
peab tundma, kuidas tal murdub meel,
peab kummardama kulla eel -
peab nuttes naeratama veel.

Ja kes ei taha, ei meelita ta,
ei taha,ei taha, ei tahagi ta!
Vaid külmalt elugi pakub ka -
tal enesel katsutaks meeldida!

Ja jääb ta nüüdki veel muutmata,
ta tõe-armastus puutmata,
üks peab nüüd kahest sündima:
ta peab nüüd tõusma või langema!

Sedasi, siinkohal pean paluma vabandust seebult, kellele ma hommikul külla ei jõudnudki, aga see-eest sain temaga õhtul pikalt rääkida, ma loodan, et ta suutis midagi tarka ka sellest jutust välja noppida ja ei pea mind mingiks idioodiks (mitte et ma seda poleks).
Aga ma loodan, et jõuan millalgi Pajustisse ka, sest Seebu on lahe, tahaks, et ta õnnelikum oleks.
See on mu missioon ju - muuta inimeste maailma paremaks. Vahel on see lihtsalt võimatult raske.
Juaml!...Päästke mind siit....
Hea küll.
Täna on lihtsalt mingi stressikuhjumisõhtu. Tegelikult on vaikne ja soe kevadõhtu ja ma olen õnneikum kui viimase poole aasta jooksul olen olnud.
Tahask nüüd selle pildi siia panna, aga see pole veel kohale jõudnud, oeh, ma siis ootan.
Muide, aknalaual olevates purkides on läinud üks taim kasvama, ma arvasin, et purkide sisu suri kõik välja.
Karbis ja potis on mul veel oreganot ja üks tubakataim, või vastupidi, ma pole endiselt kindel kuidas nad välja näevad.
Nii sain pildi ka, see on Pedja jõe lähedal, ilm oli hullult mõnus.
Aga nüüd ma teen midagi kasulikku ja panen pleieri patareid laadima.
Olge lahedad...muide, sääsed on üles ärganud.
Hoidke end vereimejate eest!
Sillu.

Nii ongi

Ma olen hetkel tegelikult võrdlemisi sõnatu, aga kuidagi tahan ma tänast päeva märkida, nii ma siis teen siia ühe sissekande.
Mul ie ole praegu tuju kirjutada ei venelastest ega viimase aja põnevatest juhtumistest, seda teen ma homme.
Ma lihtsalt naeratan natuke ja kirjutan siia ühe Jaan Krossi luuletuse.

Hetk

Lihtsalt olla
lihtsalt olla
lihtsalt seista kinnisilmi kuulatades
teineteise südant
paljad varbad kivil rahnul saarel
suure halli voolamise keskel
paljad varbad pilvel vikerkaarel
hiiglasuure voolamise kohal.

Lihtsalt olla
kuulatades teineteise südant.


Olete mulle nii meeletult olulised.
Päikest, Saaremaal on kevad.
Sillu

Hommik Taaralinnas

Ärkasin kella kaheksa paiku Supilinnas, jätsin oma sõbrad-tuttavad sinna maha ja tulin koju. Supilinna hommikupäike paistis mulle silma ja Zavoodi tagune mägi ei tundunudki nii kõrge kui tavaliselt. Laia tänava bussipeatuses sain teada, et järgmise bussini on pool tundi aega ja siis alustasin oma rännakut öäbi kesklinna. Läksin mööda Jaani kirikust ja ülikoolist, Werneri juures kuulsin Liisi Koiksoni "Hommikut".
Nüüd helistas mu ema ja ütles, et me hakkame kohe linna minema, aga mul on veel paar asja öelda.
Nimelt panid nad Raekoja platsi purskkaevu tööle!
Kuulsin alguses vee solinat ja mõtlesin, et tea, ehk mu kõrvad petavad ja siis jooksin läbi päikeselaigu ja nägin Suudlevaid Tudengeid. Siis ma lihtsalt naersin natuke, kevade ja maailma ja kogu selle rõõmu pärast.
Aga nüüd ma jälle lähen, millalgi kirjutan siia natuke ka sellest kuidas ma Juliusega malet mängisin ja mitu korda Astme otsa koperdasin.
Kallid olete mulle.

Pungad kargavad kaske...

Alustasin siis siinkohal tsitaadiga HTG eelmise aasta kevadkontserdist ja tõepoolest, jälle on kevad käes, leheksed hakkavad puudel juba paistma, minu aknalaual on nina mullast välja pistnud tubakas või oregano - kuna ma pole kumbagi varem kasvamas näinud, siis ei tee ma neil esialgu vahet.
Pildi peal muide, on lumikellukesed, sellised vanamoodsad, need kasvavad minu vanaema sünnikodus Kaisakülas, mis paraku on nüüdseks täiesti mahajäetud, ometi on tore vanade talukohtade ümber ringi jõlkuda. Käisin seal siis kui lihavõtete ajal kodus olin.
Tulin tegelikult Saaremaalt varem ära, kui alguses plaanitud, aga ma tahtsin Tartusse. Siin oli meil mäng, Jeka muide on Eestis, teda oli lahe näha ja mäng ise oli muidugi ka tore, kergelt pöörane ja väga juhtmesseajav.
"Mõtlen siin, et mõtlen, mõtlen...mõtlen, et vahel võid sa mindki vajada..."
Jääboilerit kuulan, Erlessa on ka kodus, loeb vanu ajalehti, Gops läks linna, olgu tal tore. Peaks siin veel koristama ja siis matemaatikat õppima.
Minuga juhtub iga päev midagi väikest ja veidrat. Täna näiteks sõitis see buss, millega ma koju tahtsin tulla valesse tänavasse - bussijuht oli kevadest haaratud.
Maailm on väike, mina olen ka väike, pisike lausa. Idioot olen ma ka, olgu jumal tänatud (või kes iganes), et ma päris lollakas ei ole. Ma armastan elamist, iga päev on uus ja huvitav ja võimalusi täis ja kuigi ma tean, et ma eksin ja teen pidevalt vigu, tunnen ma end sealjuures päris rõõmsana.
Kõhulihaste harjutusi peaks tegema, oeh.
Homme tuleb Tartusse hulk inimesi, minu armas perekond nende hulgas, lisaks veel Seebu ja Ebling vist ka. Inimesed on imelised, nende jälgimine ja lahendamine on üks minu lemmiktegevusi, ma armastan inimolendeid, kuigi kohati on nende inimlikkus talumatu. Te ei saa sellest bist aru, muide, ma ei ole pidevalt heroiinilaksu all.
Ma olengi selline, väike ja veidi väärakas, vabandust.
Hea küll, ma üritan millalgi tulevikus ka informatiivne olla, et te saaksite teada mu igapäevastest avantüüridest, rumalustest ja päikeselisematest hetkedest.
Ma ei luba seda.
Sest lubadusi peab pidama.
Kallistan, Sillu.