Ei tede poisid mede poiste vastu soa...

Ma ei tea

Ma ei tea veel pooli puid ja maid
või kuidas moosi endasse saab komm
või üledoosi pomm
mis silmapilguga võib muuta elulood

Ma ei tea, kas Shnelli pargi kojameest
ta naine "Shnellipühilaseks" kutsub veel
ja kas ka täna supi teeb
mis aurab leel kui katab lastele

Ja keset pruuni talve, mis on nii lohutu
su naeratus on valge heihoo heihoo...
et meenutada talle õnne, mis tohutu
on aega leida tal veel heihoo heihoo...
Vastu tulevad, mööda lähevad
inimesed ja hetked lähedad
suud soojad ja laulud kähedad heihoo heihoo..
kilileiba sööb estofiil mõnuga
kõiki verbe ei tea sest ja sõnu ka
Valli baarist läeb kalli ja tänuga heihoo heihoo...

Närviline valgus
kõlab käsk nagu lask: üht peab uskuma - vaid üht
peab uskuma, peab uskuma, üht uskuma mind
uskuge mind!

Ma ei tea, miks mantlihõlma takjatena
raamatuga pähe pekstud nägudega tädid
kõrva räägivad
ja lunastuse ristipuudest määgivad

Ma ei tea, miks need surnujumestaja tehtud
üleelusuuruses portreed
mu linna vahel vahel ripuvad
seal keskalleel, kus koerad situvad

Kummaline valgus
Täna teleka ees, õhtul kõik see mees
kui lõppen'd uudised
sest täna näidatakse vaikust!

Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad
ma ei tea, mis värvi on su armastus
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad...

Natuke Dagöt jälle. Ja tõesti, vastu tulevad, mööda lähevad, inimesed ja hetked lahedad.
Mina olen nüüd Taanist kodu jõudnud, ma olen paremaks ja targemaks saanud. mul oli tore, tore oli öösel tantsida kuni jalad enam ei jaksanud ja laulda hääl kähedaks ja avastada võõra linna tänavaid ja hoida korraks käest ja lõpuks lehvitada veel. Ja päikeseloojangul praami peal ning piiridel passi otsides ja Berliinis ringi lipates, metroo mürinat kuulates, trakse ja tasse ostes, süües ja juues, näha elu ja aja kulgemist. Ning vahepeal võtta hetk kiirtee ääres, istuda ja lihtsalt olla. Ja Poolas Varssavis kaubanduse keskel kukkuda sülla võõrale ja kõnelda loomadest toreda müüjaga, proovida kleite ja valida, valida.
keldi rist on mul kaelas.
Otsin praegu netist ülikooli, kuhu minna. Ma olen kuidagi väsinud Tartust. Ma olen väsinud ja ma tahan minna edasi, sest nii on õige. Mitte kunagi pole ma saanud vastata kindlalt "jah" kui keegi on küsinud, et kas ma jään Tartusse ja võibolla on asi selles et see polegi õige. Ma pean mõtlema ja hoolega valima.
Homme aga lähen ma mööda Maarjamaad uitama, Viljandisse ja Tartusse ja Tallinna, kerge kõrvalepõige Raplamaal. Ma arvan. Kummaline, aga süda ütleb et oleks vaja. Ja südamehäält peab kuulama.
Ma olen viimasel ajal imelikke unesid näinud, ma olen vibuga inimeis lasknud, ma olen vaadanud kuidas vares mu käe peal istub ja ma olen näinud naeratusi.
Ma loen praegu "Ecce homo"'t ja see meeldib mulle, tahan millalgi Jungi lugeda, ja Elioti
essesd. Vajan harimist.
Meil on muide jänes ka nüüd. ta on küll ainult suveks, aga ta on lahe. Peaksingi minema ja talle ühe pai tegema. Tikrid on ka vist valmis.
Mis teha kui kuhugi poole nii tugevalt veab, et vastu panna ei saa. ma arvan et ma teen õigesti.
Head õhtut, pisimutukad.
Siduge saba külge lehve ja tantsige, tantsige, tantsige, kuni jalad veel kanavad.
Teie Sillu.
Siiralt.