Pärast päeva kõrkjapuhmaste sees.

Ära anna tõotusi,
vandeid pole vaja
armastan sind niikuinii
raiskad vaid mu aja...

Petad mind ja valetad
su truudust ma ei taha
ja võltse lubadusi neid -
su hinge valeraha.

Tõotusi ja vandeid ma
ei hakka sulle andma
sest oma õlul iialgi
ei suudaks ma neid kanda.

Kaks patust inglit mõlemat
koos naerdes käime alla
ja sillad taga põlevad,
on Maailm meile valla.

Kunagi ammu-ammu kirjutasin, aga millegipärast näib see praegu päris hästi sobivat. Võtke kerge kibedusega.

Üles-alla, juuksed valla,
taeva servalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Mis ma kulla kutsele
oskan ikka kosta.
Pole ilmas varandust,
mille eest mind osta.
Kuld on külm ja hingetu,
pole mõistust meelel
kõval kullast asemel
pole laule keelel.

Ja ongi nii, et maailmas vaid ilu hoiab mind. Täna muide, kohtasin Helenit ja Tiinat, sai natuke juttu aetud ja eks näeme veel, on sõpru, kes on nii lähedased, et isegi tuhanded kilomeetrid ja aastad ei saa hävitada seda usaldust ja hoolimist, mis meie vahele kunagi tekkinud on. Hea seegi.
''''...nii üksildane, kohati. Ja omet, ilu ründab mind kõikjal.
Näiteks üleeile, kui ma tammi peal istusin ja loojuv päike, paksude pilvede alt mulle sileda vee peale kullast tee tegi. Oi, ma tahtsin siis mööda seda rada kõndida, nii sirge ja ilus, otse minule suunatud, nagu oleks ta mulle vaid loodud. Olin ju mina see, kes nägi, kuidas päike pilvede alt välja ronis ja lõpuks uuesti kadus, siis juba veepiiri sisse
Mina vaid istusin ja naersin ja hüüdsin maailmale, kui suur on minu rõõm sellest ilust. Ja ühe kivi võtsin kaasa, alati võtan, kui tal on mulle midagi head meenutada.
Homme, läheme me Taani, tantsima ja ilma avastama. Vaba, vaba!
Veel aasta koolis käia ja siis tuleb otsustada. Rabarock kuulub kindlasti plaanidesse.

Katkend Vennaskonna "Kosmosesügisest"

Me lahkume lõikuskuu viimasel reedel
Ja siinsetel nurmedel siinsetel teedel
Meid tõesti ja tõesti siis näha ei ole
Meid enam ei olegi siin

Kui haab poetab tuules veel rohekaid lehti
Me läheme sinna kus raha ei kehti
Me läheme sinna kus puudust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist
Ja lahkume üldse siit ajast siit skeemist
See tunne on helge see tunne on kole
Meid enam ei olegi siin

Me liigume tähtede tagustel teedel
Ja siis sellel lõikuskuul siis sellel reedel
Meid siin ega sealgi siis tähtsust ei ole
Meid enam ei olegi siin

Siis meetrite valguse ja aastate taha
Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha
Me läheme sinna kus muresid pole
Meid enam ei olegi siin

Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole
Meid enam ei olegi siin

Vahel on nii, et mõned read lihtsalt vasardavad peas, päevad lähevad mööda, aga peas karjuvad sõnad ei vaiki. Nii on nendega siin. "Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole..."
Ma olen ikkagi vist hullumeelne. Ma mõtlen nagu väike mutrike maailma sees ja samas tunnen, et võin olla kasvõi kogu maailma suurune, olla vabam, vaba kõigest. ja siis näib, et ma ikkagi kardan kukkuda, mitte haigetsaamise pärast...ma kardan et ei suuda enam kunagi tõusta.
Ja ometi...hirm on ainus asi mida karta, sest hirm teeb nõrgaks. Te teate, et ma vihkan hirmu, abitust, saamatust ja lollust.
Ja julmust ning ebaõiglust, pole midagi hullemat arast jõhkardist. Kes on muide reeglina ka loll.
Ning ma armastan...jah, armastan: armastust, ilu, vabadust ja headust.
Kõiki neid nende tugeval ja ehedal kujul.
Päikeselapsel on maailmas ülesanne ja see on päikese jagamine. Ma mõtlen, et see vist on mu kohustus, aga vahel ma ei jaksa ju. Keegi peab rõõmus olema, keegi peab maailma paremaks tegema, vahel piisab ühest naeratusest.
Kuid nii raske on kurba naeratust rõõmsaks muuta.
Muide, Tumala mäe peal olevat kitsed, ma püüan sealt läbi käia ja piima saada. Ehk on lahke pererahvas.
Nüüd siiski head ööd teile. Ma püüan homme enne minekut veel miskit öelda. Kuid ärge millegi parema suhtes lootusi hellitage, kui see siin.
Samas, loota tasub alati, sest lõppude lõpuks on ju alati võimalus ja suurimate soovide täitumisele aitab kaasa kogu Universum.
Kenasid unesid.
Teie Päikeselaps.