Klaaspärlimäng

Tühi ruum, saal, parkettpõrandale kukuvad miljonid tillukesed klaaspärlid - krabin, nagu sajaks rahet. Milllegi pärast tahan ma oma mõtteid panna just sellisessse situatsiooni. Mialee tuleb varsti siia. Oliver oli siin ja läks täna ära, aga ma omastasin ta kampsuni, mis on soe ja mõnus. Veini on ka natuke, ja õppimine ootab köögis, nagu eilegi.
Ma hakkan nüüd korralikumalt jälle koolis käima, see on hea lubadus.
Täna hommik oli kummaline, sürrealistlik, ma olin natuke kurb, aga rõõmus ka, kuidas saakski pikalt kurb olla, kui välku lööb, müristab ja kallab vihma.
Ja siis, pärast füüsika tööl põrumist sadas vihma, lausa kallas ja ma jooksin õue ja kõndisin ja narsin ja inimesed, kes mulle vastu tulid naeratasid mulle, ma ei teagi kas selle pärast, et mina rõõmus olin või vihma enda pärast:)
Eile nägin ma oma head õpetajat Tarmo Kannikut, juhuslikult Ruunipizzas. Tore oli juttu ajada, ma poleks uskunud, et mõni õpetaja tõesti oma õpilasi ka pärast kooli mäletab, aga näe, mäletab küll.
Ma mõtlen, et ma tahtsin nii meeletult palju asju öelda, sest teate, nii palju on juhtunud.
Näiteks on Apollos luuleraamatud Mais 10% odavamad.
Ja ma kipun inimestele ja loomadele meeldima, nad ei vihka mind vähemasti ma ei tea kedagi, kes mind vihkakas.
Kui keegi on, võib teada anda.
Oi-oi.
Huvitav kas ma teen nüüd õigesti...
Näeb, muide, maod ja sisalikud on laheda, tahan endale ka ja küllap saan ka.
Heihoo, mul on juhe. Tartu on ilus linn. Vihma sajab, mulle see meeldib.
Ma võin vahel hommikukohvi teha ja nõusid pesta.
Kadul oli sünnipäev.
Kõik on võimalik.
Muide, ma ostsin Inboili luulekogu "89"
See on lahe.
Pikk postitus, aga lühike ka, vastuoluline.
Raudtee on lõputu, vabadus on ülim aadetest.
Me oleme head inimesed.
Teie veidi, väga, segaduses Sillu.