Vihmavaikus

Ühendasin nüüd kõlarite asemel klapid arvuti külga ja kuulan neid paari lugu, mis Manna mulle saatnud on, klahvide klõbin kajab vastikult läbi, aga ma elan selle üle.
Kummaline, et keegi seda blogi vahel ka loeb, mina ausalt öeldes ei loeks, ta on selline igavapoolne ju.
Soovin palju õnne kõigile, kellel täna sünnipäev on. Tahan öelda, et õues on kerge kevadvihm ja et Emajõe ääres on juba talutav istuda ja lobiseda ja vesi läheb ka varsti soojaks. Ning üldse on olemas meeletult palju häid inimesi ja asju, mis muudavad maailma paremaks.
Täna näiteks tegi Seebu mu tuju heaks, saates mulle ühe sõnumi.
Iga kord kui keegi mulle midagi ilusat ütleb, muutub mu maailm natuke paremaks ja Lillelapsel on lihtsam päikest endas hoida ja naeratada.
Koos Mannaga sai täna mööda linna ringi käidud, raudtee ääres ja mujalgi, päike paistis ja Manna maja ees oleval kirsipuul on õied lahti. Vana põlenud jaamahoone õhkab ikka veel kerget suitsuhõngu, rong sõitis meist mööda, naeratav kampsuniga mees lehvitas mulle ja Suudlevad Tudengid helkisid öises laternavalguses.

Homme on päev.
Koolis läks täna kehvasti, aga küllap ma suudan lõpuks jälle end joonele ajda, raamatud peaks ka ära viima ja leiba ostma ja oeh, mul on homme õhtul ju teatrisse vaja minna ja Tiiule peaks sünnipäeva puhul lilli viima, ehk Kadi läheb, sest pärast etendust tahan ma lihtsalt linna olla, istuda, astuda ja ehk ühe kohvi juua.
Ma tahan, et te oleksite õnnelikud, ma tahan ise õnnelik olla.
Head ööd.
Teie Lillelaps.