Ma mõtlen, et ma pole olemas. Oh oleks see ometi nii.

Ma lähen varsti Saaremaale, koju, ehk saab seal kõik paremaks, ma ju tahan, et saaks, väga. Kadrinase ei lähe, kui keegi mind sinna just ei vea, Haapsalu ja Kuressaare kontserdite osas pole veel miski kindel. Mere äärde on vaja minna. Kõht on tühi. Saunas käisin. Abja kultuurimaja. Tige Tikker, mälestused. Täring.
Mul on teoreetiliselt kõik olemas, aga ma tunnen end nii tühja ja üksikuna, nagu mul polekski mitte midagi. Ma ei taha surra, aga ma ei taha elada ka. Üksindus on hirmutav, eriti siis kui su ümber on nii palju inimesi.
Tahaks et keegi mind kuhugi kaugele ära viiks, ma ei tea kes või kuhu, tahan olla üksi, koos kellegagi, kellega ma saaks üksi olla. Pool minust on otsekui surnud, ta ütleb et mu elul ei ole mõtet, aga see on vale.
Ma olen lihtsalt omadega põhjalikult kokku jooksnud.
Ma vajan midagi, mingit muutust, paremuse poole. Mul lihtsalt ei ole enma mingeid eesmärke muidu.
Ja ma elan kinnisideede nimel.
Aga mul pole neid, praegu.
Mul on mu vanematest kahju.
Pange keegi mulle mõistus pähe.
Või päästke mind lihtsalt ära. See oleks positiivne.