Wednesday, October 25, 2006

Et mitte toolilt alla kukkuda.

Istun siin korteris, ma pole siin vahepeal paar nädalat elanud, kirjutan ja mõtlen, et on hea, et praegu koolis pole. Koristasin kõik ära ja nüüd ootan aega, et minna ja pildistada toomemäel, joonistada võiks ka. urus on palju oldud, Rocky oli ära, seal oli lõbus, mina suutsin jääda kinni poomisköie sisse jne. Palju-palju kallistusi.
Varsti algab talv, kuid praegu on veel lehtede langemise aeg ja see näeb nii imeline välja, ma armastan neid kollaseid leheliblikaid. Ma mõtlen, et tahan Saaremaale minna, merele ja muidu ka, aga ma armastan Tartut, Tartus on inimesed, minu maailm. Ema, miks sa aru ei saa, et praegu on minu aeg teha lollusi, valida oma mõtteid ja välimust. Ma ei taha olla nagu teised, ma ei tahagi jätta endast kena ja korraliku noore neiu muljet. Ma tahan lihtsalt joosta kiiresti, ma suudan kuhugi ka jõuda, kuid see pole praegu minu jaoks oluline, peaaegu mitte miski pole. Vaid inimesed ja see et mu tänane päev on sama pöörane ja üllatusi täis kui kõik mis olnud ja ees. Ma ei taha koolis läbi põruda ja ma luban, et ma ei teegi seda, aga ma ei saa ka midagi parata, et minu eesmärgiks pole rõõmsad ja rammusad matused. Mul on elu ja põhjust elada. Ja maailma lõpus on kohvik, seal saame kokku niikuinii ja siis võtame paar pudelit veini ja tsillime kuskile edasi.- mitte keegi ei tohi mulle öelda, et ma elan valesti, te võite mulle nõu anda, aga ma otsustan ise, ok?
Jah, eile kõndisin mööda Karlovat, koos Soerdi ja Seebuga, lahe oli, vihmane ja lehene ja lõbus. Natuke kahju, e tõhtul Goblini juurde ei jõudnus, aga arvestades seda, et mul nina keset ööd verd välja ajama hakkas ja ma peaaegu kooku kukkusin, siis võibolla ongi nii parme. Tahaks Ikikatat vaatama minna, pean sellest Mannaga rääkima, raha mul küll eriti enam pole, aga niipalju vast saab. pesu peab ära viima. Süüa tahaks.
Kuidas ma saaksin väljendada, seda, et ma hoolin teist, nii väga hoolin. Vaheaeg kestab vaid ühe nädala, aga ma hakkna teist puudust tundma....värdjad!
Täna nägin päikest, nüüd on ta jälle pilve taga peidus ja varsti läheb looja ka. kas ma peaksin siia kokku võtma toimunud sündmused+ Ei, ei pea.
Palju õnne sünnpäevaks! Helenile, kes sai 18, Marisele, kes sai 17, kõigile teistele ka, ma kindlasti unustasin kedagi, kes mulle kallis, aga muide, Priidu tuli online.
Mis pole tegelikult eriti oluline. pean rääkima Martinitega, võibolla ka Vanakaruga, eks näeb, varsti kooliball käes ju. Süüa tahalks, ma ei saa kooli ka minna, vahet pole, vahet pole, see pole oluline!!!!
Olen olemas. Mõnda aega veel.
P.S. Pealkiri on mingi mõtetus, ma pole orbik.

3 comments:

Anonymous said...

Sillu, ma armastan seda postitust.
Eriti keskmist osa.

Sillu said...

tähh:)

Kadri said...

Me olemegi värdjad.
Vabandust, et ma vahel väljakannatamatuks muutun ja näiteks poriste lehtedega vastu nägu peksma hakkan.