Kolm lehma lendas taevas, kolm lehma lendas taevas, kolm lehma lendas taevas...
Ma nägin neid, ma nägin neid, ma nägin neid.
Selle laulu peaks pähe ajama, sõnu on veel kahe salmi jagu, viis oli ka üsna lihtne.
Täna on siis neljapäev, mul on kerge kõhuvalu, aga muidu on kõik hea. tahaks teha midagi, energiaülejäägid jms.
puhastasin just hiire ära, Marii kohe oskab mind vihale ajada, ta tuleb ja sööb oma rasvast saiakest ja seejärel ajab oma rasvased sõrmed mu arvutihiire peale, mis saab ka muidugi lõbusasti rasvaseks. kasutasin puhastamiseks märgi salvrätte, Marii omad.
Juustukooki tegin, see tahab pisut seista, aga õhtuks peaks tarbitav olema, võimalik et mingil ajal tulevad Põlluääred siia, kohvikus olid nad tööl täna ja ma käisin ka , aga mulle tööd ei jagunud.
Vihma sajab, peaaegu kogu aeg, vihm on hea, porgandid hakkavad vohama ja õhk saab puhtaks. Kuigi ajalehtedele see ei sobi, sellist vettinud väljannet lugesin just pisukese aja eest.
Kadi tuleb ka vb siiapoole millalgi, lubasin talle kooki anda ja Hispaania nänni näidata, ta kinkis mulle täna pluusi, ütles et ma näen muidu näost liiga roheline välja.
Nii, nüüd tuleb see Meenutuste osa. ma panin siia selle pildi, aga bussifirma nime lõikan välja, nii igaks juhuks, nad läksid küll pärast meie reisi pankrotti aga ikkagi.
Meenutus ise on eelmisest suvest, augustikuu viimane nädala, vahetult enne Tartusse kolimist käisin Slovakkias. Ma tean et ma olen sellest oksendamiseni muljetanud, aga ma jäin eile öösel jälle mõtlema, pealegi, annab see mulle võimaluse riputada ka siia üles see luuletus.
Ma jätna kirjeldamta kõik need karstikoopad ja mäed, järve ääres lebotamise, kõikuva maja, jäleda vorsti, pidevalt puruneva ja suitseva bussi (hea küll, seda ma päris välja jätta ei saa). Ma ei lasku ka pikkadesse linnakirjeldustesse ega erinevatesse seikadesse bensiinijaamades (va. üks).
Ma alustan oma muljetsemist, meie viimases õhtust Slovakkia pinnal. hetkest mil meie vana uus seltskond oli kogunenud ühte ühikatuppa, joonud ära juba mõningase koguse võrdlemisi häid kohalikke veine. meie jututeemad olid laiad ent tekst võrlemisi detailne. me rääkisime aknatrellide disainist, Slovakkia rahvatantsust, jookidest 8peamiselt veinist) ja silme ette tekivatest täpikestest. Me mängisime ka turakat ja valetamist, mõlemas olen ma kaine peaga äärmiselt osav, kuid tol korral kaotasin ma järjekindlalt kõik mängud. õhtule lisas vürtsi minu üllatav trikk veiniklaasiümberajamises, õnneks tõttas appi Mister proper, nii umbes kümne meetri tualettpaberiga ja päästis päeva. see oli hea õhtu, ka siis kui ma olin suundunud oma kõikuvasse tuppa ja heitnud oma õõtsuvasse voodisse. olin magama jäämas, kui kuulsin ukse tagant mõningast prõmmimist ja valje hüüdeid. Hüüde kõlasid järgmiselt: "Siin Villane Lehm, Ma tõi telefoni. Ma olen Villane lehm, tee lahti! villane Lehm."
Eem, mida põrgut??? - Minu ainuke mõte sel hetkel, järgmisel hetkel sian aru, et püstitõusjat minust enam ei ole ja suikusin rahulikult unele. Lehmamõistatus lahenes hommikul, selgus et kadri oli tulnud vale ukse taha.
Mis puutub nimesse Villane Lehm, siis see oli üks järjekordsetest varjunimedest mis sel õhtul laildaselt kasutusel olid.)
Njaa, nüüd siis see luuletus.
Ühikatuba
lubjatud seinad
tühjad pudelid laua peal reas
Keegi ei keela
ükski ei luba
purjakil mõtted tuiguvad peas.
Trellide vahelt
me vaatame välja
kogu maailm näib lihtne ja hea.
kui keegi kuuleks
kui keegi aimaks
tagasi siia ei tule me eal.
Põrandal sisse
siis võtame kohad
mängime maha end tühise eest
meie ei karda
meie ei hooli
koos läbi tulime tulest ja veest.
Silmades säravad
halogeenlambid
huulil on naer ja segane jutt
nautides hetke
kuni veel püsib
see reeglitu üheöö muinasjutt.
Vot nii, jägmised päeva kulgesid koju sõites, üks öö riia lähistel Statoili bensukas, sulgapalli ja muud entertainmenti nautides, magatud sai bussis jne. Suurepärane oli, kuigi praami peal ma oksendasin ja koju jõudes olin laip, aga võib öelda, et selle reisiga algas minu elu üleskäik, mis on ju positiivne nähe.
niipalju siis muljetest, küllap neid minevikusorkimisi tuleb siia veel, aga ausalt, veel üks ja ma enam ei viitsi. Sestap jätkan oma igava igapäeva jutuga, karl tuli just siia, tahtis netti, ma saatsin ta enne pesema, ma püüan siin veel ühteist ära teha. tuleb nentida, et blogipidamine on lõbus.
Blogimiseni.
No comments:
Post a Comment