Across The universe - Let It Be

Vahel ei pea pisarad olema põhjustatud suurest kaotusest, vahel on lihtsalt halb päev, vahel ei ole kõik nii nagu sa tahaks. Vahel tulevad pisarad lausa iseenesest, kui keegi rõhutab midagi, millega sa peaaegu leppinud oled, kuid mis ikka veel haiget teeb. Ja ikka, kui midagi teha ei saa, siis...let it be.

Ma mõtlen, et see lugu on saanud pihta armunud olemise tundele.
Fallin.

Armastuse apoloogia

Täna on Taliesini sünnipäev, sel puhul ka siinkohal talle päikest ja kõike head. Ma olen nüüd juba peaaegu kuu aega TÜ tubli tudeng, ülikool on hea ja huvitav, mõned erandlikud loengud küll välja arvatud.
Hommikul lippasin t-särgi väel kooli, õues on soe, sügisega on üldse nii, et ma tunnen end Eesti jahedas kliimas paremini kui eesti wannabe-soojas kliimas.
Mul on ka igasuguseid filosoofilisi ideid peas loksunud.
Näiteks see, et "All you need is love". Ma mõtlen selle all, seda, et mida rohkem inimene armastab ja saab armastatud, seda õnnelikum ta on, silmas pean nii armastust inimeste, loomad kui ka mingite tegevuste vastu. Armastus teeb õnnelikuks, õnnelikkus muudab elu elamisväärseks.
Nõndaks. Armastage palju jaksate.
Hipilik, ma tean.
Hetkel olen kaneelipadjakeste sõltlane, muul ajal olen inimestest ja kohvist sõltuvuses.....mmmm kohv!
Loengutest popipanemine tuleks lõpetada, laiskus on nii üle pea kasvanud, et ma ei viitsi end isegi mitte kella kümneks kooli vedada.
Kuu aja mittekirjutamise kohta on selline postitus üpriski mannetu, kompenseerin seda oma hetke ühe lemmiklauluga, kui selle Youtubest üles leian.
Teie siin ümberringi aga armastage ja hoidke üksteist.
Lehva.
Sillu

Trotsides aega ja ruumi

Tere, head inimesed!

Ei, ma pole veel Türile jõudnud, mis on endiselt veidi häiriv, Kannikul tuleb malega oodata. Njaa, algatuseks tekitaks teis veidi isu, meelelist iha rummikookide järele.

Mul juhtus olema aega üht retsepti katsetada.

Kokkamisele lisaks leidsin ka väikese end tüütu tööotsa, müütan nimelt "Helena" etendustel kohvi ja muud näksimist. Iseenesest ei olegi see ebameeldiv, kuna enamik inimesi on rõõmsad, pooled neist tuttavad pealegi, aga väike okas on minu ikka veel keres vinduv külmetus, või viirus nagu Tiiu ütleb. Igatahes olen ma köhiv ja tatine ja see ole kuigi meeldiv kui pead mitu tundi mere ääres mingi leti taga seisma. Tauri on nüüd igatahes ka Orissaares, temaga saab etendustel juttu ajada ja muidu ka jalutamas käia, Liisat ja Kadit on siin harvem näha. Tegelikult olen ka ise kuuvarjutus, miskipärast satun nii umbes kord kahe nädala jooksul ikka Tartusse.

Folgil sai kah käidud, elamuse sai igatahes kätte, Oort oli hea ja hommikul pargipingi peal hetkeks tukastada oli ka hea. Inimesi oli seal ka.

Korteriga on asjad nüüd niikaugel, et miskine koht meil on, homseks selgub sellest ehk rohkem. Käisin igatahes Tartus ja pakkisin kõik asjad kastidesse. Mul on liiga palju asju, tõsiselt.

Nii, oi-oi, tee lendus empsi läpakale, ahaa, särgivarukas päästis olukorra.

Nojah, varsti hakkame filmi tegema. Elu läheb edasi. Ei tunne end veel suure ja targana. Pehmu on endiselt loll.

Lehvadilehv. Merevesi on soe ja hea.

Loom veel hingab

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Hm, kümme aastat tagasi samal ajal, olin 9-aastane, ilmselt lippasin mööda õue ringi. Koolis ei õppinud siis ka eriti. Nojah, suvevaheaeg oli. Raamatukogus käisin ikka, tädipojaga kaklesin ka, seda enam ei tee.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

Eee...imeda toast tolmu, käia jalgrattaga vanaisa juures, lugeda läbi laenutatud raamatud, minna ujuma, paberid TÜsse.

3. Lemmiksnäkid

Kuivatatud kalmaar, konkurentsitult. Kuigi Suffeli Puffs ja viinamarjad on ka head.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Itaaliasse läheks, puhkaks, sööks head toitu, jooks head veini, ostaks Klimti maaliga klaasvaagna.
Teeks kingitusi, maksaks võlad ära. Rosklide rockfestivalile läheks. Ämbliku ostaks ka.

5. Kohad, kus oled elanud?

Orissaare, Tartu, suved ka Leisis.

Nii, sain selle asja Goblinilt, edasi ei saada, sest olen liiga laisk, nojah, jälestage mind kui tahate, like I would care.

Muide, ma olen elus, haa! Lihtsalt sotsiofoobne, aga üksindusega kipub ka üksildus kallale tulema. Selle vastu aitab blogide lugemine. Muidu ei ole neid hea lugeda - pole millestki rääkida siis, hakkad oma suurtest avantüüridest jutstama kui sõber ütleb: "Ahjaa, ma ju su blogist lugesin..."
Sucks.
Tekib igava inimese tunne.
Niiet ma ei kirjutagi, mida ma viimasel ajal põnevat teinud olen, peale maasikasöömise ja Haapsalu tänavatel jõlkumise.
Niipalju vihjan, et millalgi satun Tartusse jälle, lisavihjeks võib olla Dagö kontsert. oleneb kas ma pileti kusagilt saan.
Nii...uudiseid veel, meil on Orissaares nüüd SEB sularahaautomaat - see on nagu wow!, sest siian oli ainult postipank ja mina kui aktiivne Ühispanga klient, pidasin seda kurjaks isiklikuks vandenõuks, aga näe, tsivilisatsioon areneb.
Sellega seoses üritasin vanu arvutimänge AOE2 ja Civ3 tööle saada, aga ebaõnnestunult. Alati tuleb keegi ja ajab selle vana arvutiromu minu äraolles tupikusse.
Ohjaa, maailm vihkab mind.
Aga mina teda mitte, kuigi mu vererõhk jupsib, käed ja jalad on koguaeg külmad ja kanged.
jama.
Mul pole enam siin perearsti ka, oeh.
Lippan nüüd omi radu pidi minema.
Edu teile.
P.S. Eelnev muusikapala on in memoriam HTG, kummardus suvele ja hümn hullumeelsusele - üks minu lemmikuid.
Sillu

Soundgarden - Black Hole Sun

Olen oma sotsiofoobsuses hetkeks eemaldunud ka perekonnast, täna sain kätte shokolaadi HTGst, andsin allkirjad. Nüüd hiina toit.
Aga täna on selle laulu päev - kuumus on langeud koos pilvedega Tartu orupõhja....on suvi, suvi, suvi, Tartu suvi.

Maniakaalses igatsuses avantüüride järele

Argh!!!!
Ma koristasin kõike, mul on kõrini, kõrini sellest, et ma ei tea kuhu minna, et ma kahtlen olemise olemuses!
Kuradile!
Ja ma austan kogu seda alternatiivsust.
Milleks?
Urr...ilmselt on see juhuslik berserk ja läheb üle, aga praegu....EI TAHA!
Igatsen ootamatult Aka järele.
Ja Jussi järele.
ja isegi olli järele.
Miks?
Sest ma tahan olla mässav, sest ma olen seda.
Sest ma olen elus, ma ei tea, "mässama" on nii hale sõa, ma igatsen seda pea ees kuhuiganes sukeldumist, võõraid rõdusid, öist tallinna, hoove ja tänavaid.
Olgu, ma nüüd läehn välkja, Stroom leidis õige maja üles.

Tere hommikust:)

Öökõndimiseks

Depressiivne Kohtla-Järve, varesed ja larparid

Esiteks, ei taha ma enam kunagi Kohtla-Järvele minna, ei, eiei.
Teiseks oli larp mõnus, ennekõike ikka toredate omainimeste pärast, kes seal koos olid. mäng ise oli ka päris muhe, vähemalt miimil olid käed-jalad tööd täis.
Lisaks sellele on kena kui keegi vahel natuke mu pärast muret tunneb ja kena kui keegi kohvikoort külmkappi toob.
Ja malet on alati vahva mängida, zombiga, Zeloriga, kellega iganes, vanaisaga näiteks.
Vahel on hea olla keegi teine.
Varestega on nii, et ma olin täna Hessust tulnud ja kõmpisin mööda teed silla alt läbi, et jalutada jõe ja kanali vahelisel alal ja natuke süüa. Silla juurest hakkas mind jälitama üks päris meeldiv vares, kuni ma kivi peale maha istusin, ta oli vahva, sest ta lendas mul suht koguaeg kõrval, siis ma andsin talle friikaid, ta sõi ja vedas mingi oma sõber-varese ka kohale, siis ma andsin neile mõlemale süüa.
Siis tulid mu selja taha veel paar varest luurama, aga need kaks esimest ajasid neid minema ja kui ma tahtsin teistele ka paari kartulit anda, siis nad lendasid neile peale ja sõid kartulid ära.
minu meelest olid need varesed vinged.
Ega mu muud tei nudkieriti, vedelesin ja õppisin ka, loen nüüd Dostojevskit vahelduseks.
Hetkel siis kõik.
Olge tublid.
Varesed omavad.

Probleemide looja

Täna hommikul koju kõmpides jõudis minuni lõpuks teadmine sellest, kuivõrd ma olen oma probleemide algataja, olukorras, kus ümbritsev on minu vastu võrdlemisi kena, hakkan endale ise muresid tekitama. ja et ikka asi õige oleks, siis peavad need olema korralikud emotsionaalsed sasipuntrad.
Koos uue ja loogilise teadmisega jõudis minuni ka suitsiidi mõttekusest arusaamine, mitte et ma ennast nüüd oksa tõmbama hakkaks, aga ma sain aru, miks sel mõte sees on. Sest nüüd, kui oma probleemide põhjuseks olen ma ise, siis probleemi lahendamisel läbi põhjuse likvideerimise, on suitsiid igati loogiline samm. Egoistlik, seda küll, aga minu isiku vaatepuktist toimiv ja täiesti põhjendatud.
Ja veel, juurdlesin selle üle, kuidas inimene ei suuda olla paigal staadiumis kui ta võiks oma eluga rahul olla, vaid kuidas ta liikumise nimel ükskõik mida teeb, minu puhul probleemide loomine, et ikka mingeid jamasid lahendada saaks.
Lisaks sellele, et ma selle asja peale ise mõtlesin, tuli see meil jutuks ka kirjanduse eksami konsultatsioonis, kus Pluum ootamatult, seoses regivärsiga, hakkas kõnelema sellest,. kuidas inimesed ei suuda leppida sellega, mis neil on.
Üldiselt oli konsultatsioonis mõnus, eriti alguses, kui me koos Pluumi ja Katrega märke vaatasime, siis oli hea turvaline ja hubane olla seal, ma võtaks Tiina endale hea meelega psühholoogiks.
Kapivõtmed on nüüd ära antud, regasin end akadeemilisele testile ka ära, koolieksamiteks tuleks aktiivselt õppima hakata, homme pean siiski veel mängu jaoks ühtteist korda ajama. Ja veel ja veel ja veel. Ei jaksa mõtelda!
Täna oli dnd, ütleks ausalt, et tohutult hea mäng oli, kuu aega oli ju vahet ka olnud, mõnu mängimisest.
Linn haises s*** järele, kuskil vist põles kellegi kemmerg vms.
Tegeluikult oli üks vahva hetk, mul oli nimelt halli teipi vaja, helistasin oma lähedalasuva seltskonna läbi, neil aga polnud seda üldse või viibisid nad kodust ja teibist eemal, nukralt kõndisin siis Supilinnast Piro suunas, kui äkki märkame Jaani kiriku ees Barbarit, toimus umbes järgnv vestlus:
"Hei, Barbar!"
"Hei!"
"Mis teed?"
"Meil hakkas Pirol igav, tulime siia"
"Selge, kuule, ega sul halli teipi ei ole?"
"...On küll"
"....aaah? Päriselt?"
"Jah, see pole küll minu oma, aga võin laenata"
"Eem, aitähh"

Nojah, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Aga ma nüüd oma vikatit liimima ja siis unele.
Head und
Teie ProbleemitekitajaSillu

Nõmeda Neliku seiklused

Niisiis, Catil oli eile sünnipäev, päevasest ajast on mälestused veidi segased, Ally oli siis meil ja tegime pannkooki ja ma koristasin. Aga õhtul vedasime ennast Riia tänava kaugesse hoovi, kus Cat oma sünnipäeva tähistas, inimesi oli seal igatahes palju, süüa oli ka natuke, peamiselt pooltoores liha, hiljem ka häid grillvorstikesi.
Igatahes oli meil alguses suur neer. Aga siis grupeerusid inimesed ümber, meie moodustasime esimese irdunud grupeeringu, kes otsustasid minna poodi hea veini järele, jah need olime meie - Nõme Nelik - Sillu, Marten, Erlessa, Markus.
Veini saime, kaks pudelit, head ja mitte nii head, igatahes oli meil irdununa lõbus, ja ma suutsin markust veenda roosade elevantide impordi vajalikkuses.
Siis sõime veel vorsti ja rääkisime veel ja vahepeal üritasid erinevad inimesed meiega ühineda....aga see ei olnud ikka see, ok, lõpuks liitus meiega Lahe Lohe, aga tema oli erand.
Siis käis Nõme Nelik veel poes ja ostis veel veini.
Ja jõi selle ka ära.
Siis me läksime Pizzapoodi, mina ja Marten hankisime koort ja mahla, teised said õlut, siis me lahknesime.
Muide, Erlessa ja Lohe kipuvad kalduma botaanilistele radadele, igatahes suutis üks sirelipõõsas neid korralikult inspireerida.
Jah, Martenil oli hommikul pohmell, haa, ma arvan, et on osad inimesed, kes saavad pohmelli, mis on nende inimeste oma, kes pohmelli ei saa, noh, Marten sai minu ja Erlessa saamatajäänud pohmeli.
Jah, nüüd võiks süüa teha.
Nii, Sillu on sii lustiline, et tsau.

Turn the ugly light off, god

Eels, Eels, veelkord nemad, see lugu "Flower", ma pole ju nii emo?
Ja kui olen, siis olen sellega rahul, olen iseendaga rahul.
Nüüd ootab mind külma sõja konspekti ülevaatamine ja plakati koostamine, algus on tehtud, õpik on õigest kohast lahti, pealegi ei tunne ma end selles teemas päris lambana, kuigi aastaarvudest ei ole mul aimugi.
Oete tundnud, et mõnel kurval hommikul päike mõnitab teid?
Erlessa vist tuleb Tartusse.
Ma lõhkusin sügavkülma ukse ära, see kukkus mulle peale, jei!
Ja veekeetja on ka nüüd katki.
Ja ma kaotasin Villu kuhugi ära.
Varsti kukub lagi ilmselt kaela, või ma libastun vannis ja mõistan et vajan seda Selecti käepidemejura.
Sinepitassid on mind sissepiiranud.
Tantsima? Võimalik.
Tiiu juurde? Võiks ju.
Koju?
Kodu?
Mis toimub, miks ma olen õnnelik, mis õigusega minuga nii tehakse, miks mina?
Vingvingving
Ma arvan et elu ei sobi nõrkadele.

Kökimöki

Unenäovabrikus oli eile hea, kuigi, ma nuriseks nende töö kallal, arvestades kogu seda pudrukapsaid mis ma unes nägin. Täna astun ka sealt korraks läbi, viin Merikesele kleidi sättida.
Tegin siin aktiivselt plakateid ajaloo kohta, hetkeks luban endale ühe pausi, jubedalt tahaks head täispähklitega shokolaadi.
Kohe lähen ja õpin edasi, luban et kohe.
Evelinile olen suure tänu võlgu selle konspekti ja muidu hea nõu eest, tähh:)
Ehk ma elangi unenäos, või on elu ainult üks kujutluspilt või olen ma kellegi teise unenägu, midaiganes, Tättet kuulan.
Muhe mees.
Aga ma olen nüüd valmis suunduma esimese Eesti Vabariigi ajaloo kallale, et, jah, edu mulle.

Julge laul

Muljetusi kodukandist

Oh mis vahva eepiline pealkiri. Tegelikult ahistan siin ema läpakat ja mõtlesin, et panen üles mõned pildid, et süütuid hingi kiusatusse viia - Saaremaal on mõnus.

Hm, see on nüüd meremärgipilt, aga ma hiljem lisan, sest mul tuli tuju jalgrattaga sõita.

Eskapismist ja sokkidest

Tagantpoolt ettepoole tulles, kahe ühesuguse soki kandmine on absurdne põhimõte, tegelikkuses ei huvita kedagi, mis sokid sul jalas on, eriti kui sa saapaid ära ei võta.
Tõenäoliselt on sokid algatanud kogu maailmas inimkonnavastase vandenõu, mis seletab asjaolu, miks mul on kapis kümmekond paariliseta sokki. Tegemist on nende püüdega meid kitsarinnalisusest vabastada.
Eskapism tõusis teemana esile juba ammu, sellega on seotud minu hetke vastumeelsus alkoholi suhtes, klaas veini on ok, aga läbud on out, mis seletab, miks mind on viimase nädala jooksul neljale kutsutud. Murphy seadus.
Nii, siis oli esiplaanil arutelu larpi ja läbu sarnasustest ja erinevustest, eufooria ja pohmell. Ka eskapismist kui ühiskonna käitumisviisist olen viimasel ajal mõelnud. Üldse kerkib kogu aeg esile labane küsimus: Miks?
Raha on mul nüüd otsas suht, kojusõiduks lähen kohe piletit ostma, mängumaksu sain ära makstud, suuremad väljaminekud siiani on olnud söök ja puugisüst...omg, elagu inflatsioon.
Köögis on meil gm-miiting praegu, Taliesin ja Ally.
Vabandan oma suutmatust pealkirjas mainitud teemasid sügavamalt lahti arutada, kui keegi väga mu arvamust kuulda tahab, siis võib minuga jalutama tulla.
Nädalalõpus olen Saaremaal, teadmiseks saarlastele, teistele ka.
Nüüd, nüüd käin vist korra poes, kulutan oma viimast raha, sest mind painab shokolaadinälg.
10päeva mai lõpuni.
Kõike head.

...ja veel.

Tahtsin veel lisada, et varahommikune üksindus on köögis hea, ilmselt olengi siin, et üksi olla, milleks see vajalik on, seda teab vaid minu olemus ise.
Ilus on see kuidas hommikuvalgus hakkab kerkima Annelinna kohale, keedan teed, ei taha magama minna kuigi vajan und.
Vaatan paneelmajade aknaid ja paistab et mina polegi ainuke, kes veel ei maga.
Meil on siin unetute linnajagu vist.
Teevesi sai valmis, teeme teed, eneseteostus - eneseteestus.
Dumdidum, tass tuleb leida.
Punane tass.
Peaks olema tänulik, et olen siin ja praegu, et tunnen neid inimesi, keda tunnen, et mul on need, kellest hoolida ja kes ka loodetavasti mind tühiseks ei pea.
Avantüüre ootab ees, nüüd ja igavesti, ma poleks uskunud, et kasutan sõna igavesti, mina, kes ma ei salli mitte ühegi idee igavikustamist.
Kõige külmem on vahetult enne päikesetõusu, mul on külm, teest loodan abi ja tuge, inimesest ootan toetust ja hoolimist.
Olen see, mis olen, miks?
Miks siin ja praegu?
Kus on see aevastamata aevastus?
Aeg on, küll näen kunagi tervikpilti.

Ilus värdjas

Eelsil on selline lugu. Nüüd kui ma olen juba teist ööd kella poole nelja ajal üleval ja hetkel istun köögis, tundsin et tahaks midagi kirjutada.
Eels "I need some sleep" - vajan und, muidugi, homme kooli ei lähe, tunnen ette süümekaid, sest mulle tõesti meeldivad need ajalootunnid, aga ma lihtsalt ei jaksaks seal olla.
Kadi sünnipäeva kohta leiate infot tema enda blogist.
Ma olen siin npc.
Üldiselt olen rahulik, alkohol on mõttetu, rahulik olen, sest olen oma eluga rahul, põhjustatuna mõne toreda inimese eksistentsist.
Täna tuli Zavoodis minu juurde võõras vana mees ja kinkis mulle nartsissi, see oli kena.
Ostsin raamatupoest Wilde'i raamatuid - ka see oli kena.
Oh mis kena inime ma olen!
Oh, ilus värdjas.
Vajan und.