Probleemide looja

Täna hommikul koju kõmpides jõudis minuni lõpuks teadmine sellest, kuivõrd ma olen oma probleemide algataja, olukorras, kus ümbritsev on minu vastu võrdlemisi kena, hakkan endale ise muresid tekitama. ja et ikka asi õige oleks, siis peavad need olema korralikud emotsionaalsed sasipuntrad.
Koos uue ja loogilise teadmisega jõudis minuni ka suitsiidi mõttekusest arusaamine, mitte et ma ennast nüüd oksa tõmbama hakkaks, aga ma sain aru, miks sel mõte sees on. Sest nüüd, kui oma probleemide põhjuseks olen ma ise, siis probleemi lahendamisel läbi põhjuse likvideerimise, on suitsiid igati loogiline samm. Egoistlik, seda küll, aga minu isiku vaatepuktist toimiv ja täiesti põhjendatud.
Ja veel, juurdlesin selle üle, kuidas inimene ei suuda olla paigal staadiumis kui ta võiks oma eluga rahul olla, vaid kuidas ta liikumise nimel ükskõik mida teeb, minu puhul probleemide loomine, et ikka mingeid jamasid lahendada saaks.
Lisaks sellele, et ma selle asja peale ise mõtlesin, tuli see meil jutuks ka kirjanduse eksami konsultatsioonis, kus Pluum ootamatult, seoses regivärsiga, hakkas kõnelema sellest,. kuidas inimesed ei suuda leppida sellega, mis neil on.
Üldiselt oli konsultatsioonis mõnus, eriti alguses, kui me koos Pluumi ja Katrega märke vaatasime, siis oli hea turvaline ja hubane olla seal, ma võtaks Tiina endale hea meelega psühholoogiks.
Kapivõtmed on nüüd ära antud, regasin end akadeemilisele testile ka ära, koolieksamiteks tuleks aktiivselt õppima hakata, homme pean siiski veel mängu jaoks ühtteist korda ajama. Ja veel ja veel ja veel. Ei jaksa mõtelda!
Täna oli dnd, ütleks ausalt, et tohutult hea mäng oli, kuu aega oli ju vahet ka olnud, mõnu mängimisest.
Linn haises s*** järele, kuskil vist põles kellegi kemmerg vms.
Tegeluikult oli üks vahva hetk, mul oli nimelt halli teipi vaja, helistasin oma lähedalasuva seltskonna läbi, neil aga polnud seda üldse või viibisid nad kodust ja teibist eemal, nukralt kõndisin siis Supilinnast Piro suunas, kui äkki märkame Jaani kiriku ees Barbarit, toimus umbes järgnv vestlus:
"Hei, Barbar!"
"Hei!"
"Mis teed?"
"Meil hakkas Pirol igav, tulime siia"
"Selge, kuule, ega sul halli teipi ei ole?"
"...On küll"
"....aaah? Päriselt?"
"Jah, see pole küll minu oma, aga võin laenata"
"Eem, aitähh"

Nojah, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Aga ma nüüd oma vikatit liimima ja siis unele.
Head und
Teie ProbleemitekitajaSillu