Depressiivne Kohtla-Järve, varesed ja larparid

Esiteks, ei taha ma enam kunagi Kohtla-Järvele minna, ei, eiei.
Teiseks oli larp mõnus, ennekõike ikka toredate omainimeste pärast, kes seal koos olid. mäng ise oli ka päris muhe, vähemalt miimil olid käed-jalad tööd täis.
Lisaks sellele on kena kui keegi vahel natuke mu pärast muret tunneb ja kena kui keegi kohvikoort külmkappi toob.
Ja malet on alati vahva mängida, zombiga, Zeloriga, kellega iganes, vanaisaga näiteks.
Vahel on hea olla keegi teine.
Varestega on nii, et ma olin täna Hessust tulnud ja kõmpisin mööda teed silla alt läbi, et jalutada jõe ja kanali vahelisel alal ja natuke süüa. Silla juurest hakkas mind jälitama üks päris meeldiv vares, kuni ma kivi peale maha istusin, ta oli vahva, sest ta lendas mul suht koguaeg kõrval, siis ma andsin talle friikaid, ta sõi ja vedas mingi oma sõber-varese ka kohale, siis ma andsin neile mõlemale süüa.
Siis tulid mu selja taha veel paar varest luurama, aga need kaks esimest ajasid neid minema ja kui ma tahtsin teistele ka paari kartulit anda, siis nad lendasid neile peale ja sõid kartulid ära.
minu meelest olid need varesed vinged.
Ega mu muud tei nudkieriti, vedelesin ja õppisin ka, loen nüüd Dostojevskit vahelduseks.
Hetkel siis kõik.
Olge tublid.
Varesed omavad.