Wednesday, June 18, 2008

Maniakaalses igatsuses avantüüride järele

Argh!!!!
Ma koristasin kõike, mul on kõrini, kõrini sellest, et ma ei tea kuhu minna, et ma kahtlen olemise olemuses!
Kuradile!
Ja ma austan kogu seda alternatiivsust.
Milleks?
Urr...ilmselt on see juhuslik berserk ja läheb üle, aga praegu....EI TAHA!
Igatsen ootamatult Aka järele.
Ja Jussi järele.
ja isegi olli järele.
Miks?
Sest ma tahan olla mässav, sest ma olen seda.
Sest ma olen elus, ma ei tea, "mässama" on nii hale sõa, ma igatsen seda pea ees kuhuiganes sukeldumist, võõraid rõdusid, öist tallinna, hoove ja tänavaid.
Olgu, ma nüüd läehn välkja, Stroom leidis õige maja üles.

2 comments:

Berilac said...
This comment has been removed by the author.
Berilac said...

Suureks kasvada ning oma "mässumeelsus" kaotada on kõige masendavam. Kahjuks enamuste inimestega see juhtub varem või hiljem. Proovi seda endas ikka säilitada :)