On päevad pärnalõhnalised

Kuigi praegu tuleb õuest kerget suitsuhõngu - keegi naabruses kütab sauna. Suvi lõhnab ja ma hingan seda aroomi sisse kui hullumeelne. Suve laps, ei saa midagi parata.
Eile oli üks juhtumisi täis päev...alates sellest tegelikult juba, kui Tauri üleeile Laasu väravaposti sõitis....tjah, we survived our first car crash...and the second one too. Nimelt tulles tagasi Tuhkana rannast...tegi lahtine kruus ja Rannamaantee kurvid meile paraja ehmatuse ja veidi rohkem kahju autole. Igatahes, hirmuitav, aga võib öelda, et õnnelik õnnetus, nagu Liisa ütles: "Nojah, kõik on elus".
Me ju suurt viga ei saanud, ehmatus ikka ja auto saab terveks ja eks me ka kunagi mööda Euroopat sõitma läheme. Nagu ma ennegi ütlesin - eluõ petab.
Aga Tuhkana ranna lained!!! Teate,, ma andsin kõik väärtusliku (telefon, ketsid, päikesprillid, pusa) rannale ja lippasin karjudes merre, siis ma kukkusin ja siis polnud ka enam vahet. Meri kees ja lainetas ja lained käisid kohati üle pea ja jalad läksid alt, mererohi ja liiv oli igal pool - ja me naersime ja naersime, karjusime, jooksime, hüppasime, lasime merel endaga mängida, või pigem vastupidi. meri mängis meiega ja meil ei olekski väga valikut olnud. Lõpuks ronisime me muidugi välja.
Teksad jõudsid täna kuivana pesumasinase, pluus jõudis sinna eile.
Vaimustav elamus oli.
Täna käisin linnas, ajasin asju...telefoniasju...urr. ei olegi tahtmist rääkida, nüri tegevus oli.
Siis veel tantsisin õhtul, home lähen ka. Mariilt sain kingad. Seems like everything goes one, is it good or bad, some things just have to happen.
Aga teate, ma lõpetan praegu, lähen ja vaatan ehk midagi, lõbusat (meenutused....Lustileid, Lõbulemb, Rahuleid, Ihalemb....mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele...).