Sain ajaloo õppimisega enamvähem ühelepoole, nüüd vedelen natuke, kordan olulisema üle ja kobin siis magama. pahkluu ei valuta ka enam, niiet eilne istumine botaanikaaia müüri peal tasus ennast ära, nüüd peaks veel välja uurima, kuidas sealse öövalve olemasoluga on.
Elesgal saadeti laiali ja ometi ei tunne ma end puudutatuna, miks mind üldse ei huvita?
Tunnen ainult kibelust, et kord siit välja saada, ma ei väida et mulle ei meeldiks ärgata selle linnaga koos, et ma ei hooli oma sõpradest või et mul poleks siin armsaid mälestusi. Lihtsalt, ehk on sel etapil aeg lõpule jõuda?
Jumalapärast, ma olen nii kohutav, miks ma ei suuda tasakaalustatult mõelda oma prioriteetide üle?
Urr
Aga hetkel on mul viljalihaga apelsinimahla, mis mulle maitseb, mul on kõht täis, ma olen ajaliselt kenasti õppimisega jõudnud, ei saa kurta.
Koju võiks minna, kuid enne jõule ei ole nagu erilist mõtet, liiga vähe on pühadei aega jäänud.
kummaline, et kui ma kirjutama hakkan, siis kaovad kõik varasemad head ja sisukad mõtted ära ja alles jäävad ainult mingid karjuvad emotsioonid mida ma ei suuda edukalt sõnadesse panna.
kas siis selline ongi ühe intelligentse noore inimese sisukas eneseväljendus?
"Lohulaul"
Lohust või lohutusest?
Mõlemast natuke:)
ma istun paigal aga on tunne kui ripuksin seinal, istuksin seinal...vildakat moodi.
Oleks miskit millest kinni hoida, keegi kes natuke kinni hoiaks.
Oleks ju kena.
Kena õhtut, head inimesed.
(Kannik helistas täna ja küsis millal malet saaks mängida)
Sillu
1 comment:
Ta oli täna Orissaares. o.O
Post a Comment