Ilu

"it's hard to stay mad, when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... "

Ma lugesin Riioni blogi ja jäin vaatama katkndit "American beauty" lõpust. Ja mulle tuli meelde, kuidas ma armastan vaadata lendlevaid lehti, kuidas vahel ongi nii palju ilu, et see haarab sind täielikult endasse. Kuna mu arvuti ei ole minuga sõber, siis ei saanud ma siia seda videot üles pandud, aga ma leidsin tsitaadi.
Mul on siin laua peal hetkel Juhan Liivi luuletused, sain need 16ndaks sünnipäevaks oma vanematelt. Ja muule meeldib Liivi lugeda, valjusti, peast, merele ja oma headele sõpradele. Ma käisin eile mere ääres, üleeile ka, ajasin temaga paa sõna juttu. Ta mäletab mind, see on hea. Ta on minu kõige lähedasem sõber ja samas, ma ei saa teda kunagi täielukult usaldada, selles vist ongi meie suhte võlu.
Ma olen kummaline, eile käisin koos teistega pärast jaanitule tegemist udus kõndimas, öösel polegi nii pime, kui sa mööda õue käid.
Ma tunnen et ma ei oska midagi ette võtta, ma ei taha midagi valesti teha, enam mitte, trahan saada paremaks, aga ma ei tea kust alata. Ma teen tööd, koralikult ja püüan olla oma sõprade vastu hea ja oma pere vastu ja loomade vastu ka.
Muide, Villu on minuga nüüd leppinud ja laseb ennast rahulikult süles kiusata. Peangi minema talle linnast millalgi toitu ostma.
Ma ootan äikest, hommikul ju peaaegu oli, aga siis läks jälle eemale. ma armastan kõueilma, kunagi, kui ma olen vanem, hakkan ma mööda maailma sõitma ja äikest ja tornaadosid jahtima. nad on ilusad, need loodusjõud, millele inimene vastu ei saa. nagu Pöide kirikki, neis on ürgne ilu, mis ei peitu niivõrd õrnuses või välises korras. neis on kaose iidne võlu. Mingi konks, mis paneb neid armastama ja kartma.
Nii palju on olnud tööd, nii palju on külalisi, nii palju on mõtteid ja õnneks nii vähe aega e tneisse ära uppuda.

Viimne võimalus
Juhan Liiv

Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,
ja kaunidusest viimne kaunis,
hääst viimne võimaline hää
ja naiselisest õrnem õrna
ja võta valust viimne valu -
ning kannatuse viimne katse! -
Mis lõid sa selle tule süles,
see tõstab sind ja teisi üles.

Jälle ma tsiteerin. Ja ometi on need sõnad ju õiged.
Teate, ma armastan oma kodusaart, see on imelik tunda, kuidas sa tajud maa olemasolu või puudumist ja kuidas sa tunned, et oled osa temast. Ma mõtlen, et kas see on midagi mis levib veres aegade algusest saadik või on see lihtsalt mingite eelarvamuste najal kujunenud tõde.
Mul on kõneaeg otsas. (Jälle ma hüppan ühelt teeamlt teisele. oeh, oleks vaja, et keegi mind taltsutaks, need kes on "Väikest printsi" lugenud, saavad aru, mida ma mõtlen. Muide, Aina sai minu essee eest A, jei)
Ja ma pean midagi oma pangasjadega ette vtma, et rahad ühele arvele saada.
Ma püüan siia nüüd veel midagi öelda.
Et usun, loodan ja armastna,
Kusagil on päike ka, kuigi, ega äike paha ei tee. kõik siin maailmas on suhteline.
I can be here tomorrow but my dreams may not.
Head õhtut, pisimutukad!
Sillu