"Üksi ma veel, kõrtsilaua taga..."

Villu on puurs, ehk ta sealt välja siiski ei mahu, ta on ilus ja lahe, minu rott - minu Villu. HAA, ma ütlesin, et ühele loomale ma veel Villu nimeks panen.Miks ma alustasin tsitaadiga Silveri laulust?
Aga sellepärast, et tänu sellele laulule oli mu sünnipäev just nii suurepärane nagu ta oli.
Ma natuke kirjeldan siis seda toimunud sündmust.
15. juuni õhtul kell 23.58 oli mul masekas, ma jõlkusin telklas ringi, olin kõik tuttavad ära kaotanud jne.
23.59 istusin telgi ette, lasin avada ühe oma õlledest ja läksin eemale teise telgi ette istuma. Sinna saabus u 2 minuti pärast Villu-nimeline tore inimene Premiumiga.
Istusime seal ja ajasime juttu ja siis ma mõtlesin, et polegi nii hull olla, siis tuli Marit ja me läksime kõik koos Jäägermeistrit luutima.
Marit hülgas meid ja Sillu-villu tiim chillis edasi, leidsime karja toredaid inimesi, mulle kingiti sigarette ja igasugu pahna, millest enamiku ma laiali jagasin, alles jätsin luukerepilgakommi pulga, selle eest, et ma telkide vahel magasin ja nilbe võtmehodja rõnga. ma loodan, et tüüp kes selle mulle andis leidis oma girlfriendi üles.
Igatahes, mina ja Villu olime edukad, õigemini, mina ja manna, sest Villu kadus vahepeal ära, oh ell. Me Mannaga leidsime Gunnari ja Timi, kes meile Jäägerit andsid ja GC-le kutsusid ja siis hakkas seest soojem ka.
Manna kukkus igatahes magama. mina kohtasin veel mingit põlvitavat punkarit ja Ergot, kes, olgu ta tänatud, pani ette idee, et võiks teise laagrisse minna.
Ja jalutan seal teises telkalas ringi kui kuulen, et keegi laulab Silveri laulu, kohe lippan ja kõigun sinna poole ja leian toreda seltskonna inimesi, kellest komel-neljal on kitarred, jei.
Istun maha ja hakkan juttu ajama, nimdest jäid mulle meelde vaid mõned, aga see polegi oluline. Igatahes kinkis Silver mulle õhtul padja, või noh, hommikul, kuikülmaks läks. Ja ma lasin seat koos tundmatu padjaga jalga. Mõnus padi oli.
Järgmisel õhtul viisin ta tagasi, ja sain vastu sünnipäevalaulu, nüüd ma pean Illimari tänama. See oli tõesti midgai sellist, mis mu megamõnusale sünnipäevale punkti pani.
Folgil ehk näeme.
Öösel magaasime Kaduga mäe otsas, õues. ärkaisn selle peale, et vihma sadas näkku, tõmbasin magamiskoti üle pea ja suikusin edasi, aga siis tuli Kadu ja lükkas mind üles, et vihma sajab ja ei saa magada. Chill.
Läksime kohvikusse kohvi ja saiakeste järele. Siis lasime Järvakandilt jalga, Ohekatkule. Pesema ja magama :)
Rabarock oli mycket kul. Muidu Ohekatkul olla, natuke tööd teha ja palju rohekm puhata oli ka hea, väga hea.
Mehed on naljakad. aga see on teine teema.
;)
Hinded ja muud kooliasjad sain ka suht korda, mõni õpik tuleb veel leida, raamatukogutädi on ikka vahel ingel küll ja nuh, Kerpa on sella võrra hullem nõid.
Life goes on.
Minu avaliku blogi postitus lõppeb siinkohal.
Head ööd mu kallid.
Hoidke ennast.
Ahjaa, üks Liisi Ojamaa luuletus mis mule elie kummitas.


Ootasid mind nagu kesteabmis imet Sa
Siiski Su aknad on nyyd juba pimedad
Wäsinult kurwana ronisid magama
Mina ei jõudnud Su yxindust jagama
Mina ei jõudnud Su nukrusi riiwama
ennast & Sind oma naeruga piinama
Homme ma tulen siis joome end sigadex
nikume neljax & naerame ribadex
Tegelikutl no minu tuju hulga parem, millegi pärast see luuletus jäitas mind. Tjah.
olge õnnelikud. Minu pärastki.